Ebionid

Ebionid (kreeka Ἐβιωναῖοι; heebrea-aramea אביונים, ebjonim, vaesed) oli juudakristlaste enesetähis, kes vastandusid kujunevale hellenistliku kristluse pooldajatele ja Pauluse kogudustele. Sellega eraldasid nad end ka teisest juudakristlikust erakonnast nn natsareenidest kes samuti aastal 66 või 67 Jeruusalemmast Ida-Jordanimaale välja rändasid.

Vähesed ebionid, kes ei olnud juutidega või kristlastega ühinenud, olevat püsinud Ida-Jordanimaal, Süürias ja Egiptuses kuni 7. sajandini, kuni kaotasid oma eripära islamis.

Epiphaniuse Salamisest kiri teisiti õpetavate rühmituste kohta Ravimikast (kr Panarion) sisaldab viidet ebionide evangeeliumile, millega ta ilmselt mõtles heebrealaste evangeeliumi.

Algselt olid "vaesed" aunimetus, keda Jeesus õnnelikeks nimetas. Aja jooksul sai nimetus negatiivse varjundi, sest neid ümbritsesid igal pool vastased. Juudid sulgesid oma kogukonna neile, sest nad tunnistasid Jeesust messiana, keeldusid loomohvrist (templiteenistusest) ja pooldasid taimetoitlust. Nad ei tunnistanud Pauluse õpetust Jeesuse vere lepitussurmast. Õhtusööm (ehk armulaud) tähendas neile Jeesuse mäle(s)tamist ja "verekarika" asemel kasutasid veekarikat.

Roomlastele olid ebionid, nagu juudid ja kristlasedki, ebausaldatavad võimalikud mässajad.

Säilinud on ühe ebionite juhi nimi Sumahhos (Sumachus), Vana Testamendi ühe kreekakeelse seletuse tõlkija ja toimetaja, mille Origenes lisas oma Hexapla´sse. Tema järgi nimetati ebioneid ka sumahhoslasteks.