Epitaaf (kunst)
Epitaaf on surnu mälestuseks kirikuruumi, kiriku välisseinale või kiriku vahetusse lähedusse paigaldatud mälestustahvel, tavaliselt figuraalse kompositsiooniga[1]. Epitaaf võib olla nii raidkunstiteos, enamasti reljeef, kui ka tahvelmaal.
See artikkel räägib memoriaalkunstiteosest. Kirjandusžanri kohta vaata artiklit Epitaaf (kirjandus). Ajaloost
muudaEpitaaf kujunes välja 14. sajandil[1]. Varased epitaafid olid enamasti surnu matusekohaga vahetult seotud (epitaafi üks tähendusi ongi hauakiri), need kandsid surnu nime ja tiitlit ning vahel lisandus neile tekst palvega paluda lahkunu hinge eest. Alates 16. sajandist hakkas epitaaf olema hauakohaga füüsiliselt mitte seotud memoriaalkunstiteos[2].
16.–17. sajandi luterlikus matusekultuuris olid kiriku seintele üles seatud epitaafid ehk mälestuspildid üks tähelepanuväärsemaid mälestamiskunsti teoseid. Epitaafe tellisid endale jõukad linnakodanikud, aadlikud ning pastorid. Erinevalt hauakivist ei olnud epitaafi asukoht seotud matmiskohaga, samuti võis selle tellida juba inimese eluajal ning ammulahkunud pereliikme mälestuseks[3]. Epitaafidel täiendati tekstiosa vahel surmasümbolitega, nagu kolp ja ristatud kondid; maalitud pilti või madalreljeefi võis ümbritseda ümarplastiline dekoor, näiteks inglid või leinavate perekonnaliikmete kõrgreljeefsed kujutised. Barokis võidi epitaafile anda altariretaabli kuju ja seda kasutatigi mälestusteenistuste pidamisel altarina[2].
Tavaliselt koosnes epitaaf kolmest osast: mäletatavate portreedest, usulisest stseenist ja tekstist. Enimkujutatud usulised stseenid olid Kristuse ristilöömine ning Kristuse ülestõusmine. Portreedel kujutati inimesi lähtuvalt nende sotsiaalsest positsioonid ja seisusest. Tavaliselt esitleti mehi vaatajast vasakul ja naisi paremal poolel. Epitaafil kujutati ka varalahkunud pereliikmeid ning lapsi. Tekstiline osa koosnes peamiselt lühikesest eluloost ning piiblitsitaadist. Eesti kirikutes on säilinud rikkalik kogu kiriku eestseisjate, pastorite, jõukate kodanike ja aadlike epitaafe.[3]
17.–18. sajandil levis laialdaselt komme jäädvustada väljapaistvate isikute mälestust kiriku seinale paigutatud, aadliku vapina kujundatud surnusildi ehk vappepitaafi abil. Matuserongkäigus kanti vappepitaafi sarga ees ja see riputati hiljem lahkunu haua lähedusse kiriku seinale. Komme hakkas hääbuma pärast kirikutesse matmise keelamist 1772. aastal[4]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Kunstileksikon. Eesti Klassikakirjastus, 2001
- ↑ 2,0 2,1 "Epitaph. – Das grosse Kunstlexikon von P.W. Hartmann". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. oktoober 2020. Vaadatud 20. augustil 2020.
- ↑ 3,0 3,1 Merike Kurisoo, Ars moriendi – suremise kunst, EKM, 2013
- ↑ V. Vihuri. Aeg kujusid üles panna ja aeg kujusid maha võtta. – Meie Kirik, 28. juuni 2020
Kirjandus
muuda- P.Ehasalu. Sub specie aeternitatis. Varauusaegne epitaafmaal Eesti luterlikus kirikus 16.–17. sajandil. – Kunstiteaduslikke Uurimusi / Studies on art and architecture, 13, 2004. kl 4–49
- R. Rast. Animo grato vovit : varauusaegsed epitaafaltarid Eestis. Kunstiteaduslikke Uurimusi,20, 2011.lk 159−190
- Merike Kurisoo, Ars moriendi – suremise kunst, EKM, 2013