Harilaid
|
See artikkel on saarest. Poolsaare kohta vaata Harilaid (poolsaar), laeva kohta Harilaid (laev). |
Harilaid (rootsi keeles Grasö 'rohusaar') on 15 hektari suurune saar Hari kurgus 4 kilomeetrit Vormsist läänes. Laid jääb Lääne maakonna Vormsi valla Förby küla territooriumile.
| Harilaid | |
|---|---|
 Harilaiu põhjaosa | |
| Ümbritseb | Väinameri |
| Koordinaadid | 58° 58′ 18″ N, 23° 4′ 58″ E |
| Pindala | 15 ha[1] |
| Rannajoone pikkus | 3,13 km |
| Kõrgeim koht |
2,9 m üle merepinna |
Nimi
muudaLaidu on esmamainitud kirjalikes allikates 1437 kui Insel Harge. August Wilhelm Hupel nimetas 1782 saart Harris ja kartograaf Ludwig August Mellin oma "Liivimaa atlases" Gross Harris laid. Paul Ariste arvates on laiu nimi tuletunud mõistest 'maa-hari'. [2]
Loodus
muudaSaare pindala on 15 ha. Harilaid kerkis merest kahe hiljem kokkukasvanud tükina, mis siiani teineteisest erinevad. Saare vanem ja kõrgem põhjapoolne osa (Kõrghari) ulatub kuni 5,4, lõunapoolne osa (Madalhari) 2,8 meetrit üle merepinna.[3]
Harilaid on piklik ja kivine. Saart katavad rannaniit ja kadastik. Saarel on tuvastatud 173 taimeliiki. [4] Laid kuulub Väinamere hoiualasse ja on looduskaitse all. Laiul kaitstakse näsa-kuldsambliku elupaiku.
Ajalugu
muuda1840 lasi Hiiu-Suuremõisa mõisa mõisnik Ewald Alexander Andreas von Ungern-Sternberg Harilaiule kõrtsi ehitada ja kõrtsmikuna Värssu külast pärineva Nigulas Kimbergil perega saarele asustada.
Harilaid oli 19. sajandil omamoodi liiklussõlm, kus nii suvel kui ka talvel peatuti, sest hiidlaste talvetee mööda merejääd Haapsallu kulges üle Harilaiu ja Vormsi saare. Harilaid asub suure laevatee ääres ja laevasõiduhooajal, kui tugev loodetuul ei võimaldanud vastutuult kitsast Hari kurgust avamerele purjetada, seisid purjekad tihti laiu varjus tuulevangis. Harilaid on Kärdla ja Haapsalu vahemaa poolitaja ning talvel anti seal tavaliselt hobustele puhkust. Hari suures elutoas oli ümberringi seinte ääres madal, poole meetri kõrgune tellistest soemüür, mille peal oli teelistel hea soojas puhata. [5]
1849 ehitati Harilaiu tulepaak (väike laudmajake), mille vahiks sai samuti Kimberg.
1855. aasta Krimmi sõja ajal maeti Harilaiule inglise madrus, kelle matustel Nigulas piiblit luges. Inglase kõrvale maeti hiljem Hari Peetri ajal üks läti meremees ja üks vene meremees. [5]
1886 püstitati laiule päevamärk, mis moodustas tuulikuga sihi, nii et alused said Eerikukivist ja Soolarahust ohutult mööduda. Esialgne puidust märk asendati metallist märgiga 1906 ja sellele paigaldati tuli pärast Teist maailmasõda. Harilaiu alumine tulepaak on praeguse kuju saanud 2006. aastal pärast viimast ümberehitust.
Nigulas Kimbergi poeg Peeter Kimberg (Hari Peeter) päris isalt tulepaagi vahi ja kõrtsmiku ametid, olles ühtlasi esimene ametlik Muhu väina loots.[6] Peetrilt päris vahiameti poeg Madis Kimberg. Viimane Harilaiu majakavaht oli Madise poeg Julius Kimberg.
Kimbergid (nüüd Kimber) lahkusid Harilaiult 1939, perekond oli saarel seega 99 aastat (viis põlvkonda).
1940 ehitati Harilaiu tuletorn. Nõukogude ajal asus laiul NSV Liidu piirivalve merepiirivalve sideväeosa.
Tuletorn ja tulepaak moodustavad sihi, mis näitab ohutut veeteed peamisel Muhu väina laevateel.
Harilaid kultuuriloos
muudaLaiu järgi nimetati reisilaev Harilaid.
Viited
muuda- ↑ Harilaid Eesti looduse infosüsteemis, vaadatud 28. juunil 2019.
- ↑ Marja Kallasmaa: Hiiumaa kohanimed. Eesti Keele Sihtasutus Tallinn 2010.
- ↑ Uurimisretked Väinamere laidudele, Tallinn 2007, lk. 36-37.
- ↑ Kertu Lõhmus: Väinamere laidude floora ja selle dünaamik. Tartu Ülikool. Loodus – ja tehnoloogiateaduskond. Magistritöö.
- ↑ 5,0 5,1 Armas Luige. Eesti tuletornid, fakte ja meenutusi. (Teine täiendatud trükk) Tallinn, kirjastus Eesti Raamat 1982.
- ↑ Kimberg. (1996). – Mereleksikon. 1 kd. Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 159
Välislingid
muuda- Harilaid Eesti looduse infosüsteemis
- Aerofoto 360°