Kaheksakümneaastane sõda

Kaheksakümneaastane sõda (hollandi keeles: Tachtigjarige Oorlog; hispaania keeles: Guerra de los Ochenta Años) või Hollandi iseseisvussõda (1568–1648) oli seitsmeteistkümne provintsi ülestõus (tänapäeval Holland, Belgia ja Luksemburg) Hispaania ülemvõimu vastu.

Kaheksakümneaastane sõda Hollandi iseseisvussõda
Leideni piiramisrõngast vabastamine (1574)
Toimumisaeg	1568–1648
Toimumiskoht	Madalmaad Hollandi–Portugali koloniaalsõda
Tulemus	Münsteri rahu Hispaania tunnustas Hollandi iseseisvust Hispaania säilitas kontrolli Lõuna-Madalmaade üle Hollandi kolooniate asutamine
Osalised
Hollandi Vabariik Inglismaa kuningriik Šotimaa Prantsusmaa Hispaania Portugal
Väejuhid või liidrid
Oranje Willem† Oranje Maurits Oranje Frederik Hendrik Felipe II Felipe III Felipe IV
Kaotused
u 100 000 teadmata

Pärast mässu algust provintsides saatis Felipe II kohale oma väed ja saavutas kontrolli enamuse mässuliste provintside üle. Pagendatud Oranje Willemi juhtimisel jätkasid põhjapoolsed provintsid veel vastupanu. Lõpuks suutsid nad Hispaania väed välja lüüa ja asutasid 1581. aastal Hollandi Vabariigi.

Sõda jätkus veel teistes piirkondades, ehkki vabariigi südant enam ei ohustatud. See hõlmas ka võitlust Hollandi kolooniate asutamiseks, mis sai alguse Hollandi rünnakutest Portugali ülemereterritooriumidele, kuna Portugal moodustas Hispaaniaga personaaluniooni (1580–1640). Hispaania ja Euroopa suurriigid tunnustasid Hollandit Vabariiki 1609. aastal kaheteistaastase vaherahu alguses.

Vaenutegevus puhkes uuesti juba laiema Kolmekümneaastases sõja raames 1619. aasta paiku. Sõda lõpetati 1648. aastal Münsteri rahuga (Vestfaali rahu lepinguline osa), kui Hollandi Vabariiki tunnustati lõplikult iseseisva riigina, mis ei kuulunud enam Saksa-Rooma riigi koosseisu. Münsteri rahu peetakse mõnikord Hollandi kuldajastu alguseks.

Taust

Kaheksakümneaastase sõjani viinud põhjuseid oli arvukalt, kuid peamised võib jagada kaheks: pahameel Hispaania ülemvõimu vastu ja usulised pinged. Esimese põhjuse taga oli alguses eelkõige Hollandi aadel, kes soovis võimu ja kuningale kaotatud privileegid tagasi saada. Sellest kujunes lõpuks üleüldine rahulolematus Hispaania absolutistliku režiimi vastu. Usuline vastupanu seevastu kaasnes kirikliku hierarhia kehtestamisega kõigile Hispaania aladele. See tekitas reformatsiooni juba omaks võtnud Hollandi provintsides vastuseisu.

Sõjale eelnenud aastakümnetel olid hollandlased üha enam rahulolematu Hispaania valitsemisega. Suuri probleeme põhjustas elanikkonnale kehtestatud raske maksustamine, samas kui Hispaania kuningriigi suurus takistas provintside adekvaatset juhtimist. Madalmaade provintse kritiseeriti pidevalt Hispaania kuningakoja loata tegutsemise eest, samas kui hollandlastel oli ebapraktiline hankida luba toiminguteks, kuna kuningale saadetud taotlustele kulus vastamiseks vähemalt neli nädalat. Hispaania vägede kohalolek korra järelevalvamiseks Alba hertsogi juhtimisel võimendas neid rahutusi veelgi.

Samuti püüdis Hispaania rakendada oma haldusaladel rangelt ühtset religioosset katoliku kiriku poliitikat, jõustades seda inkvisitsiooni abil. Reformatsiooni järel sündis vahepeal mitmeid protestantlikke konfessioone, millele oli järgijaid seitsmeteistkümnes provintsis. Nende hulka kuulusid Martin Lutheri luterlik liikumine, Hollandi reformaatori Menno Simonsi anabaptistide liikumine ja Johann Calvini õpetused. Selline areng viis 1566. aasta pildirüüsteni, mille käigus lõhuti paljudes Põhja-Euroopa kirikutes katoliku usu tunnuseid (altareid, pühapilte jne).

Eellugu

Oktoobris 1555 alustas Habsburgide dünastiasse kuuluv Saksa-Rooma riigi keiser Karl V järkjärgulist võimust loobumist. 1556. aastal läksid Seitseteist provintsi tema poja Hispaania kuninga ja Burgundia hertsogiks saanud Felipe II võimu alla. Personaaluniooni moodustanud provintsidel oli vähe ühist kauge Hispaaniaga peale ühise valitseja ja seadusliku raamistiku, mille koostasid eelmised Burgundia ja Habsburgi soost valitsejad. See raamistik jagas võimu linnavalitsuste, kohaliku aadli, provintside, asehaldurite, Hollandi parlamendi ja keskvalitsuse (keda võib esindada regent) vahel, keda abistas kolm nõukogu: riigi-, sala- ja rahandusnõukogu. Võimude tasakaal oli kallutatud suuresti kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poole.

Felipe II ei valitsenud provintse isiklikult, vaid nimetas kindralkuberneriks Savoia hertsogi Emanuele Filiberto. Aastal 1559 määras ta esimeseks regendiks oma poolõe Margherita di Parma, kes valitses maad tihedas koostöös Hollandi aadlikega, kelle hulgas olid Oranje Willem, Hoorni krahv Filips van Montmorency ja Egmonti krahv Lamoraal.

Kui Philip lahkus 1559. aastal Hispaaniasse, suurendas usupoliitika poliitilisi pingeid. Omamata oma isa Karl V liberaalset meelsust, oli Felipe Martin Lutheri, Johann Calvini ja anabaptistide protestantlike liikumiste tuline vaenlane. Felipe oli ketserluse keelanud spetsiaalsetel plakatitel, mis kuulutasid selle raskeks kuriteoks, millega tegeles kohalik inkvisitsioon. Selle tagajärjel hukati aastatel 1523–1556 enam kui 1300 inimest. Vastureformatsiooni katsete toetamiseks ja tugevdamiseks käivitas Felipe 1559. aastal Madalmaade katoliku kiriku reformi, mille järgi moodustati kolme vana piiskopkonna asemele 14 uut. Uut hierarhiat pidi juhtima Mechelen-Brüsseli peapiiskopkonna peapiiskop kardinal Antoine Perrenot de Granvelle. Reform oli eriti ebapopulaarne vana kirikuhierarhia liikmete seas, kuna uute piiskopkondade rahastamine pidi toimuma mitmete rikaste kloostrite üleandmisega. Granvelle sai seejärel opositsiooni tähelepanu tulipunktiks kriitikas uute valitsusstruktuuride vastu ja Oranje printsi juhtimisel kutsusid Hollandi aadlikud esile tema tagasikutsumise aastal 1564.

Kirjandus

• Koenigsberger, H.G. (2007) [2001], Monarchies, States Generals and Parliaments: The Netherlands in the Fifteenth and Sixteenth Centuries, Cambridge University Press, ISBN 978-0-521-04437-0
• Tracy, J.D. (2008), The Founding of the Dutch Republic: War, Finance, and Politics in Holland 1572–1588, Oxford University Press, ISBN 978-0-19-920911-8