Jõesäng
|
See artikkel räägib jõe sängist; singli kohta vaata artiklit Jõesäng (singel) |
Jõesäng ehk säng ehk voolusäng on jõeoru sügavaim osa, milles voolab vesi.
Jõesängi veeri (külgi) nimetatakse jõekallasteks. Harilikult nimetatakse neid vasakuks ja paremaks kaldaks. Kui seista keset jõge või jõe kohal ja vaadata jõevoolu suunas ehk allavoolu, jääb vasak kallas vasakule ja parem kallas paremale.
Looklevatel ehk meandeerunud jõgedel saab eristada põrkeveeru (põrkekallast) ja selle vastaskaldal asuvat laugveeru. Coriolisi jõu tõttu uhuvad põhjapoolkeral jõed rohkem paremat kallast, lõunapoolkeral vasakut[1].
Põrkeveeruga külgnevat ala nimetatakse sängisüvikuks, jõesängi sirget ja madalamat osa aga põikmadalaks. Jõesängi pikiprofiilis need kaks vahelduvad.
Kui jõe vooluhulk allavoolu järjest suureneb, siis suureneb jõesängi laius märksa rohkem kui jõe sügavus. Vooluhulk suureneb sellepärast, et jõkke suubuvad lisajõed, mis oma vee kaasa toovad. Sageli avanevad jõesängis allikad, mistõttu jõevool võib allavoolu suureneda isegi siis, kui ühtki lisajõge juurde ei voola ja vooluhulga suurenemise põhjust ei paista.
Suurvee või tulva ajal võib vesi jõesängist välja tulla ja ujutada üle ümberkaudsed alad. Suurvee ajal võib vesi voolata ka lammi pidi ja sellist jõesängi võib kutsuda suurveesängiks[2]. Ala, mida enam-vähem igal aastal mõnikord üle ujutatakse, kutsutakse lammiks. Nähtust, kus jõgi oma sängi ära ei mahu, nimetatakse üleujutuseks. Kuna jõe kaldad on eri kohas eri kõrgusega, siis veehulk, mis ühes kohas üleujutuse tekitab, ei pruugi kõigest mõne kilomeetri võrra üles- või allavoolu seda enam teha.
Kuiva kliimaga aladel võib jõesäng kuivada. Seal voolab jõgi ainult osa aastast, eriti pärast vihmasadusid või -perioode. Neid vooluveekogusid nimetatakse näiteks vadideks ja kriikideks.
Jõesäng säilib ka siis, kui jõgi täielikult kaob, nii et sängis enam kunagi vett ei voola. Veel enamgi, jõesäng säilib hästi isegi siis, kui see täielikult setete alla mattub, nii et väljastpoolt midagi näha pole. Nimelt koosnevad kaldad harilikult veele vastupidavatest kivimitest, seevastu jõesängi täitvad setted on märksa pehmemad ja pudedamad. On juhtunud, et mattunud jõesängi tekib maa-alune jõgi.
Viited
muuda- ↑ Tehnikaleksikon (1981). Tallinn: Valgus. Lk 59.
- ↑ Maastik, A. 2008. Hüdroloogia ja hüdromeetria (lühikursus). Eesti Maaülikool, Metsandus- ja maaehitusinstituut, Veemajanduse osakond, Tartu. 108 lk.