Jooga

Jooga (sanskriti keeles योग yoga ‘ike, rakend, ühendus’, ka 'pingutus' või 'töö';^[1] tiibeti keeles rnal byor; hiina keeles 瑜伽 yuqie; jaapani keeles yuga) on india õpetustes filosoofia ja süsteem vaimseks arenguks ja vabanemiseks.

Jooga mõiste tekkis brahmanismis, kus sellega tähistati vaimse teostuse teid, mille abil võib jõuda vabanemiseni sansaarast. Hinduismis on see meetod ühinemiseks ülimaga (brahmaniga vm). Meele kontrolli ja arendamise vahendina on jooga kasutusel nii hinduismis, budismis, džainismis kui ka sikhismis.

Jooga on hinduismis üks kuuest klassikalisest koolkonnast (daršanast). Jooga põhitekstiks on 2.–3. sajandist pärinev Patandžali "Yoga-sūtra".

"Bhagavadgītās" nimetatakse joogadeks peatükke, mis tähistavad eelkõige ülima jumalaga ühinemise eri etappe.

Budismis kujunes 4.–5. sajandil joogatšaara koolkond, kus jooga tähendab mõtluse ühendamist teadvuse analüüsiga.^[2]

Jooga liike

Klassikaline jooga

Pikemalt artiklis Ashtanga jooga

Klassikaline jooga, tuntud ka nimetustega kaheksaosaline ehk ashtanga jooga või ka jooga kui filosoofia või maailmavaade ehk daršana jooga, on Patandžali "Yoga-sūtral" põhinev koolkond, kus jooga on meetodiks meele kontrollimisel ja arendamisel ning see on jagatud kaheksaks astmeks:

Yama ehk talitsemine või ohjeldamine, hoidumine ebakõlblatest tegudest;
Niyama ehk vaoshoitus või kontroll, tähelepanu ihu ja meele üle;
Āsana ehk kehahoid või istumise asend;
Prānāyāma ehk hingamine, selle jälgimine ja kontrollimine;
Pratyāhāra ehk endassetõmbumine, eemaldumine välisest;
Dhāraṇā ehk keskendumine, püsimine ühel objektil;
Dhyāna ehk mõtlus või meditatsioon;
Samādhi ehk süüvimine.^[3]

Klassikalise jooga kõrgajaks oli 9.–16. sajand, mil kirjutati olulisemad kommentaarid "Yoga-sūtrale". Uuesti sai klassikaline jooga tähelepanuväärseks 19. sajandil tänu Swami Vivekanandale. 19. sajandi lõpul hakati teosoofias klassikalist joogat nimetama kuninglikuks ehk radža joogaks, vastandades seda hatha joogale.^[4]

Bhakti jooga

Bhakti jooga ehk pühendumise jooga on jumalus(t)ele pühendumise praktikad, mille puhul on oluline isiklik suhe ja pühendumine. Bhagavadgitas mainitakse seda kui üht kolmest (karma jooga ja jnana jooga kõrval). Bhakti jooga ja vastavad religioossed liikumised said alguse 7.–9. sajandil Lõuna-Indiast. Üheks selle olulisemaks tekstiks on Bhagavata purana 6.–11. sajandist, milles eristatakse 9 pühendumise vormi. Põhja-Indiasse levisid bhakti liikumised 12.–16. sajandil ning u 12. sajandist pärineb Naradale omistatud Bhaktisuutra, mille 84 värsis kirjeldatakse pühendumise astmeid ja isetu armastuseni jõudmise teed.^[5]

Karma jooga

Karma jooga ehk tegude jooga (sanskriti keelest कर्म, karma, 'tegu', 'ülesanne') on vaimse arenemise ja vabanemise tee isetute tegude kaudu.^[6]^[7] Inimene peaks tegutsema vastavalt oma seadmusele, ilma kiindumata oma tegude tulemustesse või isiklikesse asjaoludesse.^[8]

Bhagavadgita: "Tee vajalikke tegusid, sest tegevus on tegevusetusest parem."^[9]

Kriya jooga (hindi keeles क्रिया योग), ka tegude jooga või praktika jooga, on karma joogast lähtuv süsteem, mille 1861. aasta paiku taaselustas Mahavatar Babaji oma õpilase Lahiri Mahasaya kaudu. Maailmale tutvustas kriya joogat Paramahansa Yogananda, kes kirjutas raamatu "Joogi autobiograafia"^[10] ja kes õpetas kriya joogat läänes alates 1920. aastast^[11].

Jnana jooga

Jnana jooga ehk teadmiste jooga (sanskriti sõnast jñāna, ज्ञान, 'teadmine') on arenemine ja vabanemine teadmiste teel, mille puhul on oluline leida vastus küsimusele, kes ma olen.^[12]^[13] 8. sajandil loetleb Śaṅkara Brahmasūtra kommentaaris jnana jooga kolm teed: (1) kuulamine, (2) mõtisklemine ja (3) mediteerimine. 15. sajandist pärineva Vedānta-sāra kohaselt on tõeni jõudmiseks neli vahendit: (1) eristamine, (2) kiindumatus, (3) kuue vooruse arendamine ja (4) tugev tahe.^[14]

Hatha jooga

Pikemalt artiklis Hatha jooga

Hatha jooga (sanskriti sõnast हठ, haṭha, 'tugevus') on kehale ja psüühikale tähelepanu pöörav süsteem, mille sugemeid on nüüdisajal rakendatud ravikehakultuuris ja meditsiinis. Kõnekeeles nimetatakse hatha joogat kui kehaliste harjutuste süsteemi ka lihtsalt joogaks.

Kundalini jooga on üks hatha jooga suundi, mis jõudis läbi Harbhajan Singh Khalsa Yogiji (Yogi Bhajan) 1969. aastal läände. Joogi Bhajan pani aluse ka Kundalini Jooga Uurimisinstituudile (Kundalini Yoga Research Institute) Ameerika Ühendriikides ning ülemaailmsele organisatsioonile "3HO" (healthy, happy, holy – terve, õnnelik, püha).

Yin jooga on samuti üks hatha joogast arendatud süsteeme.

Vaata ka

Joogasuutra

Viited

↑ Rupert Gethin. Budismi alused. Tõlkinud Lauri Liiders. Tartu Ülikooli kirjastus, 2021. ISBN 9789949035472, lk 228.
↑ Ida mõtteloo leksikon: Jooga
↑ Patañjali, "Yogasūtra", tõlkinud Martti Kalda, 2015, lk 39 – 40.
↑ Patañjali, "Yogasūtra", tõlkinud Martti Kalda, 2015, lk 45.
↑ Patañjali, "Yogasūtra", tõlkinud Martti Kalda, 2015, lk 46–49.
↑ Robert A. McDermott (1975), Indian Spirituality in the West: A Bibliographical Mapping, Philosophy East and West, University of Hawai'i Press, Vol. 25, No. 2 (Apr 1975), pp. 228-230
↑ Harold G. Coward (2012). The Perfectibility of Human Nature in Eastern and Western Thought. State University of New York Press. pp. 142–145. ISBN 978-0-7914-7885-1.
↑ P. T. Raju (1954), The Concept of the Spiritual in Indian Thought, Philosophy East and West, Vol. 4, No. 3 (Oct., 1954), pp. 210
↑ Bhagavadgita, III, 8. Tõlkinud Linnart Mäll, 2000. Tartu, Biblio,
↑ Miller, Timothy (1995). America's Alternative Religions. SUNY Press. Lk 178/183. ISBN 0791423972.
↑ "The Kriya Yoga Path of Meditation". {{cite journal}}: viitemall journal nõuab parameetrit |journal= (juhend)
↑ Richard Dewey Mann (1984). The Light of Consciousness: Explorations in Transpersonal Psychology. State University of New York Press. pp. 21–25. ISBN 978-0-87395-905-6.
↑ [a] Ravi Dykema (2011). Yoga for Fitness and Wellness. Cengage. pp. 10–11. ISBN 0-8400-4811-4.; [b] Orlando O. Espín; James B. Nickoloff (2007). An Introductory Dictionary of Theology and Religious Studies. Liturgical Press. p. 676. ISBN 978-0-8146-5856-7.; [c] John M. Rector (2014). The Objectification Spectrum. Oxford University Press. pp. 198–201. ISBN 978-0-19-935542-6.
↑ Patañjali, "Yogasūtra", tõlkinud Martti Kalda, 2015, lk 54.

Kirjandust eesti keeles

Patañjali "Yogasūtra". Sanskriti keelest tõlkinud Martti Kalda, kommentaarid ja sissejuhatus Inga Põldma ja Martti Kalda. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn 2015. 215 lk; ISBN 9789985587959
Patañjali "Yogasūtra". Marshall Govindani poolt kommenteeritud väljaanne.

Välislingid

Meera Nanda Not as Old as You Think Open, 12. veebruar 2011

[1] Rupert Gethin. Budismi alused. Tõlkinud Lauri Liiders. Tartu Ülikooli kirjastus, 2021. ISBN 9789949035472, lk 228.

[2] Ida mõtteloo leksikon: Jooga

[3] Patañjali, "Yogasūtra", tõlkinud Martti Kalda, 2015, lk 39 – 40.

[4] Patañjali, "Yogasūtra", tõlkinud Martti Kalda, 2015, lk 45.

[5] Patañjali, "Yogasūtra", tõlkinud Martti Kalda, 2015, lk 46–49.

[6] Robert A. McDermott (1975), Indian Spirituality in the West: A Bibliographical Mapping, Philosophy East and West, University of Hawai'i Press, Vol. 25, No. 2 (Apr 1975), pp. 228-230

[7] Harold G. Coward (2012). The Perfectibility of Human Nature in Eastern and Western Thought. State University of New York Press. pp. 142–145. ISBN 978-0-7914-7885-1.

[8] P. T. Raju (1954), The Concept of the Spiritual in Indian Thought, Philosophy East and West, Vol. 4, No. 3 (Oct., 1954), pp. 210

[9] Bhagavadgita, III, 8. Tõlkinud Linnart Mäll, 2000. Tartu, Biblio,

[Miller178-10] Miller, Timothy (1995). America's Alternative Religions. SUNY Press. Lk 178/183. ISBN 0791423972.

[11] "The Kriya Yoga Path of Meditation". {{cite journal}}: viitemall journal nõuab parameetrit |journal= (juhend)

[12] Richard Dewey Mann (1984). The Light of Consciousness: Explorations in Transpersonal Psychology. State University of New York Press. pp. 21–25. ISBN 978-0-87395-905-6.

[13] [a] Ravi Dykema (2011). Yoga for Fitness and Wellness. Cengage. pp. 10–11. ISBN 0-8400-4811-4.; [b] Orlando O. Espín; James B. Nickoloff (2007). An Introductory Dictionary of Theology and Religious Studies. Liturgical Press. p. 676. ISBN 978-0-8146-5856-7.; [c] John M. Rector (2014). The Objectification Spectrum. Oxford University Press. pp. 198–201. ISBN 978-0-19-935542-6.

[14] Patañjali, "Yogasūtra", tõlkinud Martti Kalda, 2015, lk 54.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]

[14]