Kalevala

See artikkel räägib soome-karjala rahvuseeposest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Kalevala (täpsustus).

---

"Kalevala" on 19. sajandil Elias Lönnroti poolt soome, ingeri ja karjala runolaulude ja mütoloogia põhjal koostatud Soome ja Karjala rahvuseepos.

Kalevala
1835. aastal ilmunud "Kalevala" esmatrüki tiitelleht
Autor	Elias Lönnrot
Päritolumaa	Soome Suurvürstiriik
Keel	soome
Žanr	eepos, rahvuseepos
Ilmumisaeg	"Vana Kalevala" – 1835 "Kalevala" – 1849 (originaal) u 1891–1898, 1921, 1939, 1959 ja 1985 (eesti keeles)

"Kalevalat" peetakse üheks soome kirjanduse tähelepanuväärseimaks teoseks ja oli oluline ka Soome rahvusliku identiteedi väljakujunemisel.

Teose algvariant, tuntud kui "Vana Kalevala", ilmus 1835. aastal, koosnedes 12 078 värsist ning jaotatuna kolmekümne kaheks runoks. Täiendatud ja lõplik versioon, nn "Uus Kalevala", ilmus aastal 1849 ja koosneb 22 795 värsist, mis on jaotatud viiekümneks runoks. "Kalevala" on tõlgitud ligi 60 keelde, sh eesti keelde Matthias Johann Eiseni ja hiljem August Annisti poolt.

Sisu

Sünopsis

1.–10. runo: esimene Väinamöise tsükkel

Akseli Gallen-Kallela triptühhon Ainost (1891)

Akseli Gallen-Kallela õlimaal "Sampo tagumine" (1893)

Runolaulikud juhatavad loo sisse ja asuvad laulma.

Taevast laskub merre ilmaneitsi Ilmatar, kes seal tuule ja vee poolt rasedaks tehakse. Part teeb vees lebava ilmaneitsi põlvele pesa, kuid munad veerevad pesast välja ja murduvad tükkideks, millest sünnib maa ja taevas. Ilmatarist sündinud Väinamöinen jõuab puudeta lagedale maale, külvates sinna Sampsa Pellervoise abiga lagedale maale puid, vilja ja muid taimi. Alet tehes jätab ta ühe puu lindudele istumiseks, rõõmustades sellega kotkast. Tarkust ja kuulsust kogunud Väinämöinen kohtub teda alistama tulnud kadeda Joukahaineniga ning nad peavad kahevõitluse, mille Joukahainen kaotab, misjärel Väinämöinen ta sohu kinni nõiub. Eluga pääsemiseks lubab Joukahainen oma õe Väinämöisele naiseks. Joukahaineni õde Aino ei taha Väinamöisele naiseks minna ja uputab end kurvastuses merre. Väinämöinen ratsutab Põhjalasse uut neidu kosima. Jõge ülatades laseb teda salaja jälitanud vihane Joukahainen Väinämöist vibust, kuid tabab Väinämöise hobust. Väinämöinen kukub jõkke ja kõva tuul kannab ta merele kus ta päevade viisi ulbib. Teda märkab ülelendav kotkas, kes ta tänutäheks ennist allesjäätud puu eest Põhjala rannale kannab. Väinämöinen kohtub Põhjala emanda Louhiga, kes lubab ta koju aidata ja imeveski Sampo valmistajale tasuks oma tütre naiseks anda. Väinämöinen naaseb koju ja saadab minekust keeldunud sepp Ilmarise loitsude abiga Põhjalasse Sampot taguma. Sampo saab valmis, kuid petetud Ilmarinen peab pruudita koju naasma.

11.–15. runo: esimene Lemminkäise tsükkel

Lemminkäinen läheb Saarele neidu kosima ja röövib sealt Kyllikki. Lemminkäinen ja Kyllikki sõlmivad omavahel vanded, millega Lemminkäinen tõotab mitte iial enam sõtta minna ja Kyllikki mitte minna külla pidutsema. Kyllikki unustab oma vande, millest Lemminkäinen vihastub ja ta maha jätab, sõites ema hoiatustest hoolimata Põhjalasse paremat naist otsima. Põhjala emand lubab Lemminkäisele oma tütre, kuid määrab talle enne kolm ülesannet: kinni püüda Hiie hirv, taltsutada Hiie tulisuu ruun ja ambuda Tuone luik. Tuone jõel luike jahtides tapetakse ta ilge Põhjala karjuse poolt, keda Lemminkäinen varem solvas, ja karjus viskab ta Tuone koske. Tuoni poeg raiub jões ulpiva Lemminkäise hiljem tükkideks. Lemminkäise ema aimab, et pojaga on midagi juhtunud ja kiirustab Põhjalasse. Ilmariselt saadud rehaga riisub ta poja tükid jõest kokku ja äratab loitsude abiga Lemminkäise surnust.

16.–18. runo: teine Väinämöise tsükkel

Väinamöinen ehitab kosjasõiduks Põhjalasse laeva, kuid ei tea laeva lõpetamiseks vajalikke võlusõnu. Võlusõnade otsinguil rändab ta surnuteriiki Tuonelasse, kust hädavaevu põgenema pääseb. Järgmiseks otsustab ta venetegemise sõnu küsida hiiglasest šamaanilt Antero Vipuselt, kes ta pikast unest äratanud Väinämöise alla neelab. Väinamöinen asub teda kõhus kõvasti piinama ja selle peale laulab Antero Vipunen talle kõik oma tarkused ja venetegemiseks vajalikud võlusõnad. Väinamöinen purjetab oma uue laevaga Põhjala neidu kosima, kuid Ilmarinen saab sellest oma õelt teada ja ratsutab samuti Põhjalasse. Sampo valmistajale minna lubanud neiu valib ettejõudnud Väinämöise asemel Ilmarise.

19.–25. runo: Ilmarise pulmad (esimene Ilmarise tsükkel)

Leo Mechelin "Põhjala pulmad" (1894)

Ilmarisele antakse Louhi poolt hädaohtlikke teenetöid, mille ta Põhjala neiu nõuannete abil tehtud saab. Ta künnab ussipõllu, toob koju Tuone karu ja Manala hundi, ning püüab Tuonela jõest suure haugi. Louhi peab oma sõna ja lubab Ilmarisel oma tütrega kihluda. Algavad pulmavalmistused, mille käigus tapetakse määratu suur härg, valmistatakse pulmatoite ja tehakse õlut. Käskjalad saadetakse üle maa külalisi kutsuma, kuid vaid Lemminkäineni jäetakse kutsumata. Järgneb pulmapidu. Külalisi söödetakse ja joodetakse rikkalikult, Väinamöinen lõbustab kõiki lauluga ja tänab pererahvast. Mõrsjat õpetatakse, kuidas tal tuleb peiu kodus elada. Peiule antakse nõu, kuidas tal tuleb mõrsjat kohelda, ja keelatakse teda pahasti pidamast. Mõrsja jätab kodustega pisarsilmil hüvasti ja pruutpaar sõidab Ilmarise koju, kus neid võetakse rõõmsalt vastu.

26.–30. runo: teine Lemminkäise tsükkel

Pulma kutsumata jätmisest solvunud Lemminkäinen sõidab ema palvetest ja hoiatustest hoolimata Põhjalasse, trotsides teel mitmeid ohtusid. Põhjalasse jõudnuna käitub ta ülemeelikult ja vihastab Põhjala isandat, kes ta kahevõitlusele kutsub. Kahevõitluses tapab Lemminkäinen Põhjala isanda, mille eest kättemaksuks kutsub Põhjala emand ta vastu suure sõjaväe. Lemminkäinen põgeneb Põhjalast tagasi koju ja küsib emalt abi pelgupaiga leidmiseks Põhjala väe eest. Ema soovitab talle mitme mere tagust saart, kus ka Lemminkäise isa end suure sõja eest varjanud oli. Lemminkäinen jõuab saarele, kuid pahandab aja jooksul sealseid naisi võludes kohalikke mehi, kes ta tappa otsustavad. Lemminkäinen pageb saarelt ja jõuab tagasi kodupaika, mis on Põhjala väe poolt mahapõletatud. Kurvastades kohtub ta siiski uuesti oma emaga, keda arvab algul tapetut olevat, ja lubab kättemaksuks Põhjalasse sõjakäigule minna. Ema hoiatustest hoolimata purjetab ta sõjakaaslase Tieraga Põhjalasse. Põhjala emand saadab nende vastu kõva pakase, mis jätab nende laeva merele jäälõksu. Lemminkäinen ja Tiera jõuavad külma käes kannatades hädavaevu koju tagasi.

31.–36. runo: Kullervo tsükkel

Akseli Gallen-Kallela õlimaal "Kullervo needmine" (1899)

Untamo tõstab sõja oma venna Kalervo ja tema rahva vastu, andes armu vaid rasedale naisele, kelle endaga oma kodupaika Untamolasse vägisi kaasa viib. Hiljem sünnib naisele poeg Kullervo, kes juba imikuna kättemaksu plaanib. Untamo püüab Kullervot mitu korda tappa, kuid ebaõnnestunud katsete järel müüb ta Ilmarisele orjaks. Ilmarise naine pilkab Kullervot, küpsetades talle karja kaasa antava leivapätsi sisse kivi. Karjas olles murrab Kullervo leiba lõigates oma noa, mis oli talle viimaseks allesjäänud meeneks oma perekonnast. Kättemaksuks ajab ta karja sohu, toob koju hundid ja karud, kes neid lüpsma läinud Ilmarise naise tapavad. Kullervo põgeneb Ilmarise juurest, saab metsaeidelt teada, et ta pere on endiselt elus ja kohtub nendega uuesti. Kullervo kohtub metsarajal oma eksinud õega, kuid teadmata kellega on tegu, võrgutab ta. Tõe selgudes uputab Kullervo õde end jõkke. Ängistunud Kullervo läheb Untamole kätte maksma, põletab Untamola maha ja tapab sealsed inimesed. Koju naasnult leiab ta kodutare hüljatuna, hulgub metsas ja satub kohta, kus ta oma õe võrgutas, tehes seal suurest kurvastusest ja kahetsusest enesetapu.

37.–38. runo: teine Ilmarise tsükkel

Ilmarinen nutab taga oma surnud naist. Kurvastuse leevendamiseks otsustab omale kullast ja hõbedast uue naise taguda, kuid suure vaevaga valmistatud kuldnaine on hingeta ja külm. Pettunud Ilmarinen jätab kuldnaise Väinämöisele, kes sellest ei hooli ja käseb Ilmarisel naine muiks tarberiistadeks taguda, ja ratsutab uuesti Põhjalasse oma endise naise noore, et õde kosima. Kurjustab sealsete hurjutuste peale, röövib peretütre ja hakkab temaga tagasi koju sõitma. Koduteel sõimab neiu Ilmarist ja pahandab teda nii, et Ilmarinen nõiub ta kajakaks. Kojujõudes jutustab Ilmarinen Väinämöisele Põhjalas tänu Sampole lokkavast rikkalikust elust ja oma kosjareisist.

39.–44. runo: Sampo röövimine (kolmas Väinämöise tsükkel)

Akseli Gallen-Kallela maal "Sampo kaitsmine", millel Väinämöinen oma paadiseltsiga kaitseb Sampot Põhjala emanda Louhi eest

Väinamöinen õhutab Ilmarinet endaga koos minema Põhjalast Sampot tagasi tooma, Ilmarinen nõustub ja nad asuvad teele. Teel märkab neid Lemminkäinen ja kuuldes nende plaanist, pakub end seltsiliseks ja võetakse rõõmuga kaasa. Veeteel jääb nende laev suure haugi selga kinni. Väinämöinen surmab haugi ja valmistab ta lõualoost esimese kandle (kantele). Väinämöinen asub kannelt mängima ja kõik elavad, seehulgas linnud, kalad, loomad, haldjad ja jumalused, kogunevad imekaunist kandlemängu kuulama. Põhjalasse jõudes ütlevad mehed Põhjala emand Louhile, et on tulnud Sampot jagama - kui heaga ei saa poolt, võetakse väega tervenisti. Louhi vihastub ja kutsub Sampo-retkelaste vastu Põhjala väe, kuid Väinämöinen uinutab oma kauni kandlemänguga Louhi ühes Põhjala väesalgaga magama. Kivimäest Sampo kättesaanuna asutakse rõõmsalt koduteele, kuid kolme päeva pärast virgub Louhi unest ja nähes Sampot olevat võetud, manab merele tiheda udu ja suure tuul, äratab merekoletise Iku-Turso, muundab end koletuks hiidkotkaks ja asub ühes Põhjala sõjasalgaga Sampo-retkelasi jälitama. Merel peetakse suur taplus Sampo pärast mille Kalevala mehed võidavad, kuid Louhil õnnestub Sampo merre heita kus see tükkideks puruneb. Väinamöinen istutab kaldale uhutud tükid maasse, lootes, et nood tulevikus õnne toovad, ja asub laevareisil merre kukkunud kandle asemele kasepuust uut tegema, mida seejärel taas kaunisti mängib.

45.–49. runo: Louhi kättemaks

Sampo kaotusest vihane Louhi manab Kalevalat hävitama üheksa tõve ja suure karu. Väinämöinen ravib oma tarkustega Kalevala rahva ja surmab suure karu, kelle austamiseks Kalevalas seejärel kombekohaseid karupeiesid peetaksse. Väinämöinen asub laulma ja kannelt mängima, soovides, et ka tulevikus elataks Kalevalas niisama hästi. Teiste hulgas laskuvad Väinämöise mängu kuulama Kuu ja päikene, kelle Põhjala emand kätte saab ja kivimäkke lukustab, röövides ka tule Kalevala tubadest. Ülijumal Ukko lööb tuld uue päikese ja kuu tegemiseks, kuid tuli taevast pudeneb maale. Väinamöinen ja Ilmarinen lähevad tuld otsima ning kuulevad Ilmaneitsilt, et tuli on sattunud Alue järve, kus kala olla selle allaneelanud. Väinämöinen ja Ilmarinen saavad pingutuste järel kala kätte, kuid kala lahti lõigates kargab tuli minema, põletades Ilmarise põski ja käsi. Põgenenud tuli põletab metsi ja maad, kuid saadakse lõpuks kätte ja viiakse Kalevala tubadesse. Väinämöinen ja Ilmarinen lähevad Põhjalasse, ning nende tulekust hirmunud Louhi vabastab Päikese ja Kuu kivimäest.

50. runo: Marjatta tsükkel

Akseli Gallen-Kallela õlimaal "Väinämöise lahkumine" (1896–1906)

Neitsi Marjatta jääb palukamarja süües rasedaks ja sünnitab poja. Vana taat tuuakse poissi ristima, kuid taat kutsub targa Väinämöise asja uurima. Väinämöinen otsustab, et ebaloomulikult sigitatud poiss tuleks surmata, mispeale poolekuine poiss teda väära kohtumõistmise peale hurjutab. Taat ristib poisi Karjala kuningaks. Sellest vihastunud Väinämöinen sõidab vaskse venega minema maa ja taeva vahele, ennustades, et veel kunagi teda ja tema tarkust igatsetakse. Oma kandle ja suured laulud jätab ta oma rahvale päranduseks.

Laulikud tänavad kuulajaid ja jätavad hüvasti.

Mõju

Filmindus

Kalle Holmberg on "Kalevala" ainetel lavastanud 4-osalise telefilmi "Rauta-aika" (1982).

Kirjandus

"Kalevala" on lisaks hilisemale soome kirjandusele tugevasti mõjutanud ka eesti rahvusromantilist pseudomütoloogiat ja eepost "Kalevipoeg". Eesti keelde tõlkis "Kalevala" esimesena Matthias Johann Eisen ja hiljem August Annist (1939; 2., redigeeritud trükk 1959, 3. trükk 1985).

Vaata ka

• Kalevala päev

Kirjandus

• August Annist, ""Kalevala" kui kunstiteos". Tartu Eesti Kirjastus 1944 (trükiladu hävitati, säilinud on vaid mõned eksemplarid); ilmus ka soome keeles Porvoos 1944; ümbertöötatud uustrükk: Eesti Raamat, Tallinn 1969
• Lauri Honko, ""Kalevala" sünnilugu ja autentsus" (soomekeelsest käsikirjast tõlkinud Heldur Niit) – Keel ja Kirjandus 1985, nr 2, lk 65–74
• Eino Karhu, ""Kalevala" ja mõningad XX sajandi kirjanduse probleemid" – Looming 1985, nr 2, lk 264–270
• Aarne Vinkel, ""Kalevala" ja eesti kirjanduslik mõte" (seoses "Kalevipojaga") – Looming 1985, nr 9, lk 1268–74
• Klassikaeepost tänapäevakeeles. Kalevala. 47. runo. Tõlkinud ja kommenteerinud Jaan Kaplinski – Looming 1986, nr 5, lk 639–643
• Henni Ilomäki, ""Kalevala" tõlgetest ja tõlkimisest" (soome keelest tõlkinud Kai Limberg) – Keel ja Kirjandus 1999, nr 10, lk 711–714

Välislingid

• "Kalevala" terviktekst
• Felix Oinas, Ida elemendid "Kalevalas"
• August Anni, "Kalevala" ja Eesti., Eesti Kirjandus nr 2/1935