Keraamika

Keraamika (vanakreeka sõnast keramos 'savi') on põletamisel põhinev savitöötehnika ja -kunst, samuti põletatud savist esemed ja tarindid (nõud, ehituskeraamika, kuumakindel keraamika, elektrokeraamika).^[1]

Lühifilm savinõu valmistajast (1926)

Keraamika kui materjal hõlmab tänapäeval mitmesuguseid anorgaanilisi mittemetalle (ränidioksiid, alumiiniumoksiid, ränikarbiid, titaannitriid) ja nende komposiite, mille töötlemisel rakendatakse kõrget temperatuuri.

Ajalugu

Vana-Kreeka geomeetrilises stiilis hüdria

Maailmas

Pikemalt artiklis Keraamika ajalugu

Venus Dolni Vestonice

Vanimad säilinud keraamilised esemed ei ole mitte tarbenõud, vaid ilu- või kultusobjektid.

Věstonice Venus on vanim (ligikaudu 27 000 eKr) säilinud keraamiline kultusese. See, arvatavasti viljakust sümboliseeriv figuur, pärineb gravetti kultuurist ehk tööndusest ja asub praegu Moraavia muuseumis Brnos.^[2]

Mesoliitilistes kultuurides kasutati keraamikat ebaregulaarselt ja pigem hilisemal perioodil; mesoliitilise kultuuri perfektsemad näited esinduvad Jōmoni kultuuris Jaapanis. Keraamika on peaaegu kõikide arheoloogiliste kultuuride oluline atribuut neoliitikumi ajal (erand – keraamikaeelne neoliitiline põllumajanduskogukonna periood Lähis-Idas, kus üleminek paiksele eluviisile toimus varem).

Keraamilisi anumaid kasutati mitmesuguste toiduainete, vee, veini, õli jms hoidmiseks või transportimiseks.

Keraamilistesse urnidesse paigutati ka surnute säilmeid.

3000 eKr (varane pronksiaeg) leiutati potikeder, mis kiirendas esemete valmistamist.

Kolumbuse-eelse Ameerika kultuurides valmistasid indiaanlased oma keraamikat ilma potikedrata.

Eestis

Loe lähemalt artiklist Eesti keraamika

Kolmandal aastatuhandel eKr jõudis Eestisse kammkeraamika, mis tuli arvatavasti lõunapoolsematelt aladelt ja levis peagi kogu Läänemere idarannikule. Juba mõnevõrra varem Narva kultuuri ajal Eestis loodud keraamikast räägitakse kui Narva keraamikast, mis oli kammkeraamikast tunduvalt robustsem.

Teisel aastatuhandel eKr levisid Eestisse nöörkeraamika ja tekstiilkeraamika. Sel ajajärgul valmistatud saviurne on leitud Kagu-Eesti kääpaist (urnmatused).

Potikeder võeti kasutusele 11. sajandil, esmalt Ida-Eestis. Saaremaal ja kohati Lääne-Eestis tehti keraamikat käsitsi veel 13. sajandi alguses.

18. sajandil (1772–1782) töötas Tallinnas Carl Christian Ficki fajansi manufaktuur.

1782. aastal rajas Woldemar Johann von Lauw Põltsamaale portselanimanufaktuuri, mis tegutses 1800. aastani. Selle manufaktuuri tooted on tuntud kui Põltsamaa portselan.

Eesti keraamika põhialadena püsisid kaua ehituskeraamika ja ahjupotid. Keraamika kui kunstiala areng algas 1920. aastatel.

1930. aastail muutus valitsevaks kõrgkuumuskeraamika.

Keraamika liigitamine

Põletustemperatuuride põhjal

Madalkuumuskeraamika – temperatuur kuni 1150 °C
Kõrgkuumuskeraamika – temperatuur üle 1150 °C

Selle liigituse aluseks on põldpao sulamispunkt (umbes 1150 °C)

Madalkuumuse (900–1150 °C) puhul saavutatakse urbse killuga tooted, mis muudetakse glasuurimisega vettpidavaks.

Kõrgkuumuses savi osalt sulab, saadavad paakunud killuga tooted peavad vett glasuurimatagi.

Teine liigitusviis eristab madalkuumuskeraamikat (kuni 1200 °C), kivikeraamikat (1100-1300 °C) ja kõrgkuumuskeraamikat (üle 1200 °C)^[3].

Põletatud massile omase struktuuri ja värvuse põhjal

Eristatakse poorseid ja paakunud tooteid. Sel juhul loetakse poorseks toode, mille veeimavus on üle 5%, ja paakunuks (tihedaks) toode, mille veeimavus on alla 5%.

Samuti eristatakse valgest ja värvilisest massist valmistatud tooteid.

Liigitada võib ka tooraine koostises olevate osakeste läbimõõdu alusel. Jämedateraliseks loetakse keraamilist massi, mille osakeste läbimõõt on üle 0,1 mm. Peeneteraliseks loetakse keraamilist massi, mille osakeste läbimõõt on alla 0,1 mm.

Keraamiliste toodete funktsiooni põhjal

Vaasi voolimine potiketra kasutades

Ahjukahhel – ahjude ja kaminate välisvooderdus
Ehituskeraamika
Kanalisatsioonitorud
Keemiatööstuse keraamika – keraamilised detailid, mis peavad vastu hapetele ja gaasidele ning on hõõrdumis- ja survekindlad
Katusekivid
Keraamika kunstiteosena
Sanitaar-meditsiiniline keraamika
Tehniline keraamika
Tellised

Keraamika valmistamine

Keraamika kuivamine

Peamisi keraamika valmistamise viise on kolm:

Valamine
Vormimine
Pressimine ehk stantsimine

1	2	3	4	5

Keraamika põletamine

Elektriahi savipõletuseks Kose kunstikoolis

Keraamilist massi põletatakse selleks, et muuta see kõvaks, väliskeskkonna mõjudele vastupidavaks ja veekindlaks. Keraamilist massi, mida ei ole põletatud, on ka pärast ärakuivamist võimalik vee lisamisega taas plastiliseks muuta. Pärast põletust on see aga võimatu põletuse käigus toimunud muutuste tõttu keraamilise massi struktuuris.

Põletatakse ka selleks, et moodustada keraamiliste esemete pinnale glasuur, mis muutub põletuse käigus pulbrist klaasjaks massiks. Selleks tehakse eelpõletuse läbinud ja seejärel glasuuritud toodetele glasuurpõletus.

Võimalik on ka dekoorpõletus, mille puhul kinnistatakse põletuse käigus glasuurile glasuuripealsete värvidega maaling või kaetakse ese teistkordse glasuurikihiga ja tehakse põletus madalamal temperatuuril, et alusglasuur sulama ei hakkaks.

Mõnel juhul tehakse ühekordne põletus (terrakota, soolaglasuuriga kaetud keraamika jt) ja sel juhul jääb see põletus ka ainsaks (sellele ei eelne ega järgne mõnd teist põletust).