Lohukivi
Lohukivi on kivi, milles on üks või mitu inimese tehtud süvendit.
Lohkude tegemine kividesse ja kaljudesse on maailmas laialt levinud kultuurinähtus. Kõige rohkem on neid Põhja-Euroopas, eriti Skandinaavias, kus nad on oma asendi poolest seotud maaviljelusega, paiknedes maastikul just põldude, mitte asulate või kalmete juures, või vähemalt vaid nende kogukondade juures, kes tegelesid maaviljelusega. Lohkude uuristamise põhjused pole teada, kuid tavaliselt arvatakse neid olevat seotud viljakusmaagia, nt põllumaa rituaalse viljastamisega (lohk sümboliseeris sel juhul naissugu) või esivanemate kultusega. Kuna lohkude tegemine oli laialt ja pikka aega levinud nähtus, siis pidi sel igal juhul olema üldarusaadav ja lihtne tähendus.[1][2]
Lohukivid Eestis
muuda.JPG)
Eestist on avastatud umbes 1800 lohukivi,[3] mis asuvad valdavalt Põhja-Eestis (90% neist on Virumaa, Harjumaa ja Järvamaa ajalooliste maakondade territooriumil). Lohud on tavalised ümmargused, harva ovaalsed, läbimõõduga 3–10 cm ja sügavusega 0,5–5 cm. Kivide mõõtmed varieeruvad käelabasuurusest kuni saunasuurusteni.[1][2]
Kividesse lohkude uuristamise komme jõudis Eesti alale tõenäoliselt Skandinaaviast, kus sellega tegeleti juba alates nooremast kiviajast. Eesti lohukivid pärinevad oletatavalt 1. aastatuhandest eKr (pronksiaja lõpust või eelrooma rauaajast), kuna nad asuvad reeglina samades piirkondades, kus asuvad sellesse ajajärku dateeritud kivikirstkalmed.[1][2] Aivar Kriiska ja Andres Tvauri hinnangul lõppes lohkude tegemine arvatavasti umbes 200. aastaks,[1] kuid kuna lohukive on täheldatud ka teistsuguste kalmete (eriti tarandkalmete) läheduses, siis on oletatud, et traditsioon võis jätkuda pärast ajaarvamise vahetustki.[3]
Vaata ka
muudaViited
muudaKirjandus
muuda- Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Tallinn: Avita, 2002.
- Valter Lang. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007.
- Valter Lang. Läänemeresoome tulemised. Muinasaja teadus 28, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018.