Metsatustumine
Metsatustumine on metsa pindala vähenemine[1].
Metsatustumise põhjused võivad olla inimtekkelised (sh tahtlik sellesuunaline tegevus ehk metsatustamine ehk raadamine) või looduslikud.
Inimtekkelistest põhjustest olulisemad on metsamaa kasutuselevõtt põllumajanduslikuks kasutuseks ja inimasustuse (linnade ja asulate) laienemine, vähemal määral ka infrastruktuuri (teed, raudteed, elektriliinid, kanalid jms) rajamine, maavarade kaevandamine, metsaraie puidu varumise eesmärgil, taastuvenergeetika (hüdroelektrijaamade paisude ja tuuleparkide rajamine) ja keskkonna saastamine. Legaaldefinitsiooni ehk metsaseaduse järgi on raadamine raie, mida tehakse, et võimaldada maa kasutamist muul otstarbel kui metsa majandamiseks[2].
Looduslikud metsatustumise põhjused võivad olla: kliimamuutused, reljeefimuutused (nt mäeteke), soostumine, üleujutused, metsatulekahjud, põud, tuiskliiva pealetung, rohusööjate suur arvukus, laviinid, maalihked, vulkaaniline aktiivsus, intensiivsed putukarüüsted, epideemiad ja muud põhjused.
Ulatuslikum metsatustumine leiab aset troopika ja lähistroopika piirkondades, eriti Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas, aga ka Okeaanias. Riigiti eriti ulatusliku metsatustumisega silma paistvad Brasiilia ja Indoneesia on samas viimase paarikümne aastaga oluliselt vähendanud metsatustumise tempot. Tõsiste põudade ja metsatulekahjude tõttu on aga märkimisväärselt hoogustunud metsatustumine Austraalias.[3]
Maailma XII Metsanduskongressil vastavasisulisest uurimusest tehtud ettekande põhjal on troopika ja lähistroopika riikides peamisteks metsastumise põhjusteks metsamaa kasutuselevõtt põllumajanduslikuks kasutamiseks (kokku 84,5%, sh naturaalmajanduslik (elatus-) põllundus 63%, tootmispõllundus (16%) ja karjatamine (6,5%)), küttepuidu varumine (8%), tarbepuidu varumine (5,5%) ja infrastruktuuri rajamine (1%).[4]
Arenenud riikides on enamasti metsatustumine juba kaugele arenenud ja kuigi see ei pruugi enam endises tempos jätkuda ning võib olla isegi pöördunud vastupidiseks, annab omaaegsetest metsatustumise põhjustest aimu praeguseks välja kujunenud maakategooriate jaotus.
Eestis on metsamaana mitte kasutuses olevast maast (ilma veekogudeta) põllumajandusmaa 66,8%, soo 11,3%, asustusala 8,4%, teed ja trassid 6%, põõsastikud 3,8%, karjäärid 1,3% ja muud maad 2,2%.[5] Veekogudeks (veehoidlad, paisjärved, tiigid jms) on inimtegevuse tulemusena muudetud u 0,5% Eesti metsata maismaa pindalast.
Igal aastal hävib vähemalt 11 miljonit hektarit troopilist metsa[1]. Metsatustumise põhjused on regiooniti väga erinevad, kuid on leitud, et 40–50% metsadest kaob alepõllunduse, küttepuu hankimise ja teedeehituse tõttu, 10% karjatamise, 10–20% intensiivse põllumajanduse, 5–10% istanduste ja 1–15% metsatulekahjude tõttu[1]. Sõjas kasutatakse metsatustamist vaenlase ning selle peitumisvõimaluste ja elatusvahendite hävitamiseks, näiteks Vietnami sõjas hävitas USA džunglit taimemürkide, napalmi ja buldooserite abil.
Metsade hävimise tagajärjel kaovad paljude looma- ja taimeliikide elupaigad, loodusrahvaste elukohad ja elatusallikad satuvad löögi alla või hävivad, samuti suurendab see pinnase erosiooni (nt mäenõlvult), orgudes tekivad suured tulvad. Keskkonna bioloogiline mitmekesisus väheneb. Sageli muutub varem metsaga kaetud ala jäätmaaks.
Metsatustamine võib halvendada kohalike elanike elukvaliteeti. See juhtus näiteks Lihavõttesaarel, kus pärast metsade hävitamist kaotasid elanikud isegi võime paadiga kalal käia, sest polnud puitu, millest paate ehitada.
Et metsatustumise käigus kaovad süsinikusidujatena talitlevad puud, siis seotakse atmosfäärist vähem süsihappegaasi, ja süsihappegaasi kontsentratsiooni tõus põhjustab kliima soojenemist.
Tänapäeval soodustab metsatustamist globaliseerumine, mille korral metsa raiuvad maha välisettevõtted, mis kohalikest tingimustest ei hooli, ja müüvad saadud puidu maha maailmaturule, mis enne globaliseerumist võimalik polnud. Kuid globaliseerumine pole ainus metsatustumise põhjus, sest seda on esinenud ka isoleeritud ühiskondades, millel puudub side välismaailmaga.
Metsatustamist soodustab ühiskonna majanduse ülesehitus. Paljusid metsa olulisi funktsioone, näiteks hapniku tootmist ja süsiniku sidumist, samuti bioloogilist mitmekesisust, ei saa müüa, mistõttu nende majanduslik väärtus puudub. Metsa kasvatamine on üks kõige vähem intensiivseid maakasutusviise ja selle tulukus on enamasti väiksem kui põllumajanduslikul kasutusel. Samas on metsamaa sageli kallimalt maksustatud kui põllumaa, näiteks Eestis on metsamaa maksumäär kuni neli korda suurem põllumaa maksumäärast.[6] Seetõttu võib maaomanikul tekkida soov teha raadamine ja maatükile rajada näiteks majad, mida saaks turustada, või põld, kus põllukultuure kasvatada.
Asjatundjad ei ole ühel meelel selles, mil määral vaesus metsatustamist soodustab. Ühest küljest on märgatav korrelatsioon ühiskonna vaesuse ja metsatustamise vahel selles ühiskonnas. Väidetakse, et kui inimesed on vaesed, siis on metsatööd üks väheseid enese elatamise viise. Ühiskondades, mille rahvuslik kogutoodang inimese kohta on vähemalt 4600 USA dollarit, ei ole metsatustamine tavaliselt nii suur probleem. Teisest küljest, kui ühiskond on väga vaene, siis ei ole sel võimalik organiseerida suures mahus metsalangetust ja eksporti. Ning metsatustamine on oluline probleem ka näiteks Pürenee poolsaarel, kus kinnisvaraarendajad rajavad metsa asemele elurajoone. Samuti on enamiku jõukate riikide metsasust juba eelmistel sajanditel vähendatud oluliselt rohkem kui praegu hoogsa metsatustumise all kannatavates mitte nii jõukates riikides.
Raadamine Eestis
muudaEestis tehti 1999. aastal raadamist 309 ja 2000. aastal 299 hektaril.[7] 2007. aastal teostati riigimetsas raadamist kokku 882 hektaril. Võrreldes 2006. aastaga kasvas raadatud metsa pindala 42%.[8]
Raadamist tehakse ka looduskaitselistel eesmärkidel.[9] 2014. aastal alustati projekti "Elu alvaritele" (LIFE13NAT/EE/000082), mille eesmärgiks on taastada 2500 hektarit (see on u 0,1% kogu Eesti metsamaast ja pindalalt ligikaudu pool riigimetsa tavapärasest aastasest lageraiete mahust) loopealseid Saaremaal, Muhus, Hiiumaal, Läänemaal ja Pärnumaal.[10]
Statistilise metsainventeerimise andmetel oli 1999. aastal Eesti metsamaa pindala 2 187 700 ha, millest raiete, metsatulekahjude vms põhjustel ilma metsata 141 200 ha. [11] 2010. aastal oli Eesti metsamaa pindala 2 212 000 ha, millest ilma metsata 125 900 ha.[5] Nende andmete põhjal on 11 aastaga Eesti metsamaa pindala kasvanud 24 300 ha võrra (1,1%) ja metsaga metsamaa pindala lausa 39 600 ha võrra (1,9%), ning metsastumise tempo on mitmekordselt ületanud metsatustumise tempot.
Alates 2000. aasta algusest kuni 2011. aasta lõpuni on Eestis asustusalaks muudetud (põhjuseks peamiselt valglinnastumine) 8610 ha metsa. Seega kaob asulate laiendamise tõttu aastas keskmiselt ~720 ha metsa.
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 6.02.2010)
- ↑ https://www.riigiteataja.ee/akt/105012011016?leiaKehtiv
- ↑ FAO: "The Global Forest Resources Assessment 2010 (FRA 2010), Key findings" (vaadatud 26.12.2012)
- ↑ Jean-Paul Lanly: "Deforestation and forest degradation factors" XII World Forestry Congress 2003 (vaadatud 26.12.2012)
- ↑ 5,0 5,1 Keskkonnateabe Keskus: Eesti Metsad 2010. Metsavarude hinnang statistilisel valikmeetodil, Tallinn 2012.
- ↑ "Seletuskiri maamaksuseaduse paragrahvi 11 lõike 1 muutmise seaduse eelnõu juurde" Riigikogu koduleht, 11.01.1999 (vaadatud 28.03.2012)
- ↑ Ülo Viilup: "Raadamine ei ole röövraie"[alaline kõdulink] Äripäev, 19. märts 2004
- ↑ Katrin Lipp: "Metsaraiel on mitu nägu"[alaline kõdulink] Bioneer, 6. juuni 2008
- ↑ "Riigihange: Viru raba raadamine"[alaline kõdulink] e-hanked (vaadatud 03.02.2013)
- ↑ "Keskkonnaamet: Eesti loopealsete karjamaade taastamine" Keskkonnaameti veebileht (vaadatud 08.06.2015)
- ↑ OÜ Eesti Metsakorralduskeskus: "Eesti metsad 1999. Metsavarude hinnang statistilisel valikmeetodil", Tallinn 2000