Michael Haydn

Johann Michael Haydn (14. september 1737 Rohrau – 10. august 1806 Salzburg) oli Austria helilooja, Viini klassiku Joseph Haydni noorem vend.

Michael Haydn
Sünninimi	Johann Michael Haydn
Sündinud	14. septembril 1737
Surnud	10. august 1806 (68-aastaselt)
Päritolu	Austria
Elukutse	helilooja

Tema tuntuimad teosed on reekviem peapiiskop Sigismundi auks ja trompetikontsert nr 2 (D-duur; MH104). Kõrgelt hinnatakse ka Michael Haydni missasid.

Elulugu

Lapsepõlv

Johann Michael Haydn sündis 14. septembril 1737 Rohrau külas Austrias. Tema isa Matthias oli tõllassepp ja Rohrau külavanem, kuid tegeles ka pärimusmuusikaga – laulis ja mängis harfi. Ta pidas väga oluliseks, et tema pojad õpiksid laulma. Haydnite ema Maria oli krahv Harrachi kokk.

Michael sai muusikahariduse Viini Püha Stefani toomkirikus, mis oli tol ajal selleks parim võimalus. Varem oli sinna õppima asunud ka tema vanem vend Joseph. Vaatamata väga heale poiss-soprani häälele jäi ta ikkagi oma venna varju, kusjuures õpitulemustelt oli ta Josephist üle. Sellegipoolest oli mõlemal poisil suuri raskusi käitumisega ning nende karistamine muutus väga tavaliseks.

15. novembril 1748 saabus aga pööre. Keisripaari osalusel toimus Viini lähedal Klosterneuburgi kirikus pühale Leopoldile pühendatud pidulik missa. Seal laulsid Püha Stefani poisid, sealhulgas ka vennad Haydnid. Nagu tavaliselt, esitas soolopartiid Joseph, kelle häälemurre oli sedavõrd kuulda, et keisripaar nõudis solisti vahetust. Nii lauliski esimesena soolopartiid tollal 11-aastane Michael. Ilusa etteaste eest teenis ta keisrilt 24 tukatit, millest poole palus ta saata lohutuseks oma isale, kes oli kaotanud ühe oma loomadest. Ülejäänud 12 tukatit andis ta kapellmeister Georg von Reutteri kätte hoiule, kuid viimane kulutas selle ära. Joseph oli sunnitud internaadist lahkuma.

Püha Stefani kirikus õppis ta ka viiulit, kontrapunkti ja orelit, neist viimast niivõrd hästi, et sai mängida ka jumalateenistustel. 12-aastaselt kirjutas ta oma esimesed tagasihoidlikud teosed: prelüüdid ja fantaasiad orelile.

Pärast häälemurret

Kui häälemurre tabas 1752. aastal ka Michaelit, ei pidanud ta katedraalist lahkuma, vaid sai jätkata muusikaõpinguid 1757. aastani. Paralleelselt õppis ta veel Viini Jesuiitide seminaris, kus ta sai väga tugeva üldhariduse. Edukus ladina keeles, andis talle võimaluse lugeda ajalooraamatuid ja kirjandusklassikat, kuid ka religioosset kirjandust, mis tema loomingut suurel määral mõjutas. Tõestus selle kohta on Michael Haydni esimene missa (Sanctissimae Trinitatis, h-moll, MH1; 1753-54), mis praeguseks aga säilinud pole.

1757. aastal sai ta töökoha Großwardeini piiskopi kapellis, kus ta kirjutas esimese sümfoonia (C-duur, MH 23; 1758). Varsti pärast seda keskenduski ta heliloomingule. 1760. aastal sai ta seal ka kapellmeistri töökoha, kuid piiskopi rahamured vähendasid kapelliliikmete palka nii palju, et ära elamiseks oleks Michael pidanud lisa teenima. Seepärast lahkus ta sealt 1762. aastal. Großwardeini perioodil kirjutas ta kokku 15 sümfooniat, 14 missat, mõned kontserdid, kuus divertismenti ja mõned ladinakeelsed orkestrisaatega vaimulikud laulud. Michael Haydn oli saavutanud mõningase kuulsuse.

Salzburgis

Haydni hauamonument Salzburgi Peetri kirikus

Umbes aasta töötas ta Bratislava piiskopi juures, kuid siis vabanes Salzburgis Michael Haydnile hoopis magusam töökoht sealse peapiiskopi ja Schrattenbachi krahvi Sigismund III teenistuses. Lisaks kõrgele palgale, mis ta majanduslikud mured igaveseks kaotas, oli ta nüüd ka üle Austria kuulus. Seal omas Michael suuri privileege, näiteks sai ta süüa õhtust peapiiskopiga samas lauas ning tema 300-kuldnane aastapalk oli sama mis Leopold Mozartil. Oma ülemusega õhtustamist ei saanud lubada ei Leopold ega hiljem ka tema poeg Wolfgang Amadeus Mozart. Kõik see põhjustas Leopold Mozartis kadedust.

Elu Salzburgis muutus veel paremaks, kui ta abiellus 1768. aastal laulja Maria Magdalena Lippiga. Maria Magdalena oli aga oma ostukire tõttu Mozarti pere naissoo poolt vihatud. See-eest kirjutas Wolfgang Amadeus Mozart oma esimese Singspiel'i („Die Schuldigkeit des ersten Gebots“) just temale. 1770. aastal tuli ellu aga pööre kui Michael Haydni ainsaks jäänud laps suri kohe pärast sündimist ning tema naise veelgi suurenenud ostukirg laostas perekonna majanduslikult. See viis Michaeli masendusse ning ta hakkas lohutust otsima pudelist. Peapiiskopi vaimustus ning Salzburgi Kolmainsuse kirikusse (Dreifaltigkeitskirche), Salzburgi toomkirikusse ja Püha Peetri kloostrisse tööle saamine suurendasid Haydni palka, see omakorda andis talle võimalust rohkemgi juua. Alkoholiprobleem viis ta tülli karsklasena tuntud Leopold Mozartiga, mida süvendas veelgi kadedus, kuna Haydn sai endale parimad võimalikud töökohad, millest Leopold unistanud oli. 29. juulil 1778 kirjutas Leopold Mozart oma pojale: „Pärastlõunal mängis Michael jumalateenistusel orelit. Ta mängis niivõrd halvasti, et me kõik olime hirmunud ja arvasime, et temaga juhtub sama, mis Adlgasseriga.“ Anton Adlgasser oli mõned aastad varem saanud orelimängu ajal insuldi.

1800. aastal vallutasid prantslased Salzburgi ning Michael Haydn ei saanud kätte oma kuupalka. Raske olukorra üleelamiseks saatis Joseph Haydn talle raha ja kuldkella. Samal ajal külastas ta korra veel oma venda, kes elas siis Eisenstadtis. Seal pakuti talle kohaliku kapelli teise kapellmeistri kohta. Sellest ta loobus, lootes, et Salzburgis olukord rahuneb ja ta saab seal mõne parema töökoha. Olukord Salzburgis küll rahunes, kuid soovitud töökohta ta ei saanud. 1804. aastal Josephile saadetud kirjas kahetseb Michael, et tookord tööd vastu ei võtnud.

Johann Michael Haydn haigestus 1805. aasta lõpus. Kevadel ta tervis küll veidi paranes ning ta hakkas kirjutama veel ühte reekviemi, kuid haigestus suvel uuesti. Ta suri 10. augustil 1806 Salzburgis.

Looming

Erinevate piiskoppide kapellides töötades pidi ta kirjutama suurel hulgal teoseid nii vaimulike kui ka ilmalike sündmuste tarvis. Tema väga mahukas kataloog sisaldab peaaegu kõiki tolle aja olulisemaid žanre. Vokaalteostest on tähtsamad oratooriumid, kantaadid, laulud ja lavamuusika, sh ka üks opera seria. Instrumentaalžanritest kirjutas ta sümfooniaid, kontserte, kvintette, kvartette, divertismente, kassatsioone, tantsusid, marsse. Tema ligi 800 säilinud teosest on umbes kaks kolmandikku liturgiline muusika – 50 missat, 130 graduale't ehk altarilaulu, 65 motetti, 12 litaaniat jpm. Tema teoseid imetlesid nii tema vend, W. A. Mozart, Franz Schubert kui ka saksa kirjanik E. T. A. Hoffmann.

W. A. Mozart võttis Haydni muusika endale eeskujuks, mõnikord lausa kopeerides seda. Eriti hästi on seda tunda mõlema helilooja reekviemide (Haydnil Sigismundi reekviemi) "Introitus et Kyrie" osas, samuti M. Haydni 23. sümfoonia võrdluses Mozarti 14. keelpillikvartetiga (G-duur; K.387).

Kui Franz Schubert 1825. aastal Salzburgis viibis, külastas ta ka Michaeli hauda. Ta meenutas hiljem, kuidas tal pisarad voolasid, ning ta ütles: "Kindlasti ei austa siin maailmas keegi Sind nii südamlikult kui mina." Hoffman kirjutas pärast Michael Haydni surma: "Vaimuliku muusika loojana kuulub Michael Haydn kõigi aegade oivalisemate kunstnike hulka. Sel alal on ta võrdväärne oma vennaga, tõsise suhtumisega teda isegi ületades."

Michael Haydni kuulsamad teosed on reekviem peapiiskop Sigismundi auks (c-moll; MH155) ning tehniliselt väga nõudlik trompetikontsert nr 2 (D-duur; MH104). Lisaks nendele teostele hinnatakse veel Michael Haydni missasid, mis on ülejäänud loominguga võrreldes tõsisema helikeelega. Tema missasid iseloomustavad veel lühikesed osad, mis olid tingitud tolle aja 45-minutilisest missade ajapiirangust, ning haruldaselt väike saateansambel. Ta oli esimene helilooja, kes kasutas missades massiliselt koraalimotette. Michaeli helikeel on enamjaolt kerge ja rõõmsameelne. Vaid väga väike hulk teostest on põhihelistiku poolest kirjutatud mollis (näiteks 43 sümfooniast vaid üks).

Teoste kataloogid

Michael Haydn ise oma teoseid ei nummerdanud. Varaseim, kuid väga puudulik kataloog pärineb Nikolaus Langilt ja on koostatud 1808. aastal. 1907. aastal koostas Lothar Perger (lühend „P“) Haydni orkestrimuusika kataloogi, mille numeratsiooni kasutatakse tihtipeale veel praegugi. Selle eeskujul koostati 1915. aastal ka Haydni vaimuliku muusika kataloog. Levinuim ja täiuslikem kataloog (MH) pärineb 1981. aastast Charles Shermanilt, see on kronoloogiline.

Suhted W. A. Mozartiga

Michael Haydn ja W. A. Mozart olid sõbrad. Kui Mozart oli 11-aastane, kirjutasid nemad ja J. C. Adlgasser viimase soovil kolme peale ühe Singspiel'i ("Die Schuldigkeit des ersten Gebots"). Igaüks pidi kirjutama ühe vaatuse ning see kanti ette lihavõttepühadel. Mozart, kes kirjutas avamängu, kaheksa aariat ja piduliku lõputertseti, rabas kolleege asjatundlikkusega. Sellest peale kuulus Mozartile Michael Haydni austus.

Teine praeguseni tuntud lugu pärineb aastast 1783. Piiskop oli Michael Haydnilt tellinud duetid viiulile ja vioolale. Michael Haydn oli aga haigeks jäänud ega olnud võimeline neid kirjutama. Hädast aitas välja oma missa c-moll esiettekande pärast Salzburgi tulnud Mozart, kes need teosed Haydni eest komponeeris. Hiljem need teosed kanti üle Köcheli kataloogi, numbritega 423 ja 424.

Kirjandus

• Hans Hoffmann. Treue Diener ihrer Herren - Joseph und Michael Haydn, Schwarzach: Rauter 2001. ISBN 3950029060

Välislingid

• Michael Haydni elulugu Mozarti foorumis (inglise keeles)
• M. Haydn - Reekviem Sigismund III auks)
• Noote Michael Haydni muusikaga International Music Score Library Project'is