Naissaar

Naissaar
	Naissaare lõunarand
Koordinaadid	59° 34′ 0″ N, 24° 31′ 0″ E
Pindala	18,93 km²
Pikkus	9 km
Laius	4 km
Rannajoone pikkus	22,97 km
Kõrgeim koht	Kunilamägi (27 m)
Elanikke	3 (2011); <1 in/km²

See artikkel on saarest; Eesti laeva kohta vaata Naissaar (laev).

Naissaar (rootsi keeles Nargö, saksa keeles Nargen, harvem Nargent) on Eesti saar, mis paikneb Läänemeres ja eraldab Eesti põhjarannikul asuvat Tallinna lahte ülejäänud Soome lahest. Naissaar on pindalalt viies saar Eestis.

Saar on olnud varem Keila kihelkonnas Harjumaal. Praeguse haldusjaotuse järgi kuulub Viimsi valda.

Saarel on kolm küla: Lõunaküla (Storbyn), Tagaküla (Bakbyn) ja Väikeheinamaa (Lillängin). Aastani 2011 kuulus kogu saar Naissaare küla alla.

Saare idarannikul asub Naissaare sadam. Põhjatipus on tuletorn. Sadama lähistel asub ka Naissaare sadama tulepaak ning saare kagutipus Hülkari tulepaak. Naissaarel on kirik ja mitme militaarobjekti varemed. Saarel asub sõjateemaline Naissaare Muuseum, mis on Rannarahva Muuseumi filiaal.

Asustus

1939. aastal elas saarel 404 elanikku, kes põgenesid 1944. aastal Rootsi. Nõukogude okupatsiooni ajal (1944–1991) ei olnud saarel tsiviilelanikke.

2011. aasta seisuga oli saarel kolm püsielanikku ja kümmekond suveelanikku.

Loodus

Saare pindala on 18,9 km², pikkus 8–9 ja laius 4 kilomeetrit ning ta asub mandrist 8,5 km kaugusel. Kõrgeim punkt on Kunilamägi (27 meetrit).

Suuremat osa saarest katab okasmets, on suuri kivikülve ja rändrahne. Saar on 1995. aastast maastikukaitseala.

Saarel on mitu sood: Suursoo, Kunila, Kullkrooni ja Sinkara soo. Kõik need sood on arvatud ürglooduse objektideks.^[3]

Naissaare looduspargis on kolm registreeritud matkarada.

Ajalugu

Naissaare (Terra feminarum) esimene teadaolev mainimine on Bremeni Adama kroonikas (1075–1080). Umbes 1250. aastast pärinevas meresõidujuhendis Navigatio ex Dania per mare Balticum ad Estoniam (Livl. U.B. III CCXVIa^[4], regest 244a^[5]) on mainitud maamärki nimega Narigeth. Saarel oli Tallinna linnamets ja hobusekasvandus. Elanikest (rootsi kalurid) on teateid 1469. aastast. Alates 1689. aastast kuulus saar riigile.

"Küla Nargeni saarel" (Julius von Klever, 1881)

Krimmi sõja ajal, aastail 1854 ja 1855, okupeerisid saart Briti ja Prantsuse sõjavägi.

Naissaarele kavatseti 1897. aastal rajada suuri suvilakrunte, sest saar läks puhkekohana hinda. 1898. aastal määratigi 19 krunti, kuhu ehitati uhked suvilad. Suvilate juurde rajati ka sadamasild (praegusest peasadamast põhja pool).

Alates 1912. aastast saar militariseeriti, tsiviilelanikkond saadeti saarelt ära ning neile maksti kaotatud elatusallikate (kala- ja hülgepüügi kadumise) eest tasu.^[6] Naissaare Suursadam sai praeguse kuju esimese maailmasõja eel ja ajal, mil Tallinna ümbrusse rajati Peeter Suure merekindlus. Saarele rajati muu hulgas sadamad, Peeter Suure merekindluse kindlusraudtee kitsarööpmeline raudtee ja Peeter Suure merekindluse peapositsiooni Naissaare rannapatareid (sh rannakaitsepatarei nr 5, 7, 9, 10a, 10b, 11).

Detsembrist 1917 kuni 26. veebruarini 1918 asus saarel nn Naissaare Nõukogude Vabariik, mille kuulutasid välja 90 Naissaare garnisoni madrust Vene lahingulaevalt Petropavlovsk anarhosündikalist Stepan Petritšenko juhtimisel. Esimese maailmasõja, Saksa okupatsiooni ja Vabadussõja ajal asus saarel ka sõjavangilaager.

Eesti iseseisvusajal said elanikud saarele tagasi, saarel oli Naissaare vald (Naissaare vald (1919), Naissaare vald (1939) Harju maakonnas), mis kuulus Riigivolikogu 18. valimisringkonda ja Tallinna põllumeeste konvendi tegevus- ja valimispiirkonda. 1939. aastal oli saarel 404 elanikku, enamuses rootslased. Saarel asunud 4. ja 5. patarei, kitsarööpmeline raudteeliin, laod ja veduridepoo allusid Naissaare Komandantuurile.

Saare elanikud põgenesid 1944. aastal Rootsi, seejärel puudus saarel tsiviilelanikkond.

Nõukogude ajal oli saar militariseeritud, sinna rajati meremiinide ladu ja montaažitehas. Pärast Teist maailmasõda rajas endise NSV Liidu merevägi Naissaare keskossa meremiinide komplekteerimise tehase. Lisaks saare keskossa rajatud miinitehase ladudele, hoonetele, väljakutele ja raudteeharudele oli Lõunakülas (Männikuküla) sõjaväeosa keskus, mis koosnes kümmekonnast elumajast, staabist, klubist, jõujaamast ja kütuselaost. Naissaare põhjaosas asusid raketibaas, naftahoidla, autobaas ja kasarmud. Objektide elektriga varustamiseks oli Põhjaküla lääneranniku liivavallide taha rajatud diiseljõujaam koos kütusehoidlaga. Kütusehoidla asus ka Suursadamas (Idasadam, Kesksadam).

Tuntud inimesi

Naissaarel on sündinud maailmakuulus Eesti optik, astronoom ja leiutaja Bernhard Schmidt (1879–1935). 21. sajandil on kohalikku muusikaelu edendanud Nargen Festival^[7] Naissaarel elava dirigendi Tõnu Kaljuste juhtimisel.

Galerii

Kunilamägi
Naissaare kõrgeimad luited
Rand saare idaosas
Naissaare rannik
Lehtmetsa rändrahn
Põlendikukivi
Naissaare kirik
A Pic-Nic in the Baltic: sõjalaeva Edinburgh ohvitserid Naissaarel, 30. VII 1855 (The Illustrated London News)
Pilt Naissaare külaelust (postkaart enne 1918. a.)
Roostetav kitsarööpmelise raudtee diiselvedur
Kitsarööpmeline raudtee
PSM Rannakaitsepatarei nr 7 varemed
Mahajäetud Nõukogude meremiinide kestad
Lõunaküla
Naissaare kalmistu
Mälestuskivi astronoom Bernhard Schmidtile (1879–1935)
Kiviriidad Naissaare metsas
Väike paadisadam saare lõunarannikul
Naissaare tuletorn
Omari küüni sisevaade