Panama
See artikkel räägib riigist; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Panama (täpsustus) |
Panama (ametlik nimi Panama Vabariik) on riik Ameerikas. See on kõige enam tuntud Panama kanali poolest.
Panama Vabariik
| |||
Riigihümn | Himno Istmeño | ||
---|---|---|---|
Pealinn | Panamá | ||
Pindala | 74 177 km² | ||
Riigikeel | hispaania | ||
Rahvaarv | 4 098 587 (2017)[1] | ||
Rahvastikutihedus | 55,3 in/km² | ||
President | José Raúl Mulino | ||
Iseseisvus | 3. novembril 1903 | ||
SKT | 61,838 mld $ (2017)[2] | ||
SKT elaniku kohta | 15 196 $ (2017)[3] | ||
Valuuta | Panama balboa (PAB) | ||
Ajavöönd | maailmaaeg −5 | ||
Tippdomeen | .pa | ||
ROK-i kood | PAN | ||
Telefonikood | 507 |
Piirneb loodes Costa Rica, kagus Colombia, põhjas Kariibi mere ja lõunas Vaikse ookeaniga. Riik asub kahel mandril – Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Enamik Panama elanikest on roomakatoliiklased (umbes 80%).
Panama pealinn (ja ühtlasi ka suurim linn) on Panamá, kus elab ligikaudu pool riigi neljast miljonist elanikust.
Loodus
muudaPanama asub Kesk-Ameerika kitsaimas osas ja selle pindala on 75 420 km². Riik on piklik S-kujuline maakitsus Kariibi mere ja Vaikse ookeani vahelisel alal. Kõige kitsamas kohas on maakitsus umbes 50 kilomeetrit lai.[4] Vaikse ookeani rannik on väga madal ja seetõttu on looded erakordselt ägedad, üle seitsme meetri, samas kui Kariibi mere poolel on sellest vaid kümnendik.[5]
Panama on jagatud kaheks rannikuks nendevahelise mäeahelikuga ning teisest küljest jagab Panama kanali piirkonnas olev madalik selle lääne- ja idaosaks. Suurem osa riigist asub vähem kui 700 meetri kõrgusel.
Vaikse ookeani rannikutasandikul asub Azuero poolsaar. Enamik Panama rohkem kui 1600 saarest asub Vaikses ookeanis. Panamast läbib mitu jõge, kuid enamik neist on lühikesed.[4] Kariibi merre suubuvatest jõgedest olulisim on Chagresi jõgi, millest paisutamise teel tekkinud Gatuni järv on Panama kanali oluline osa. Teised olulised jõed on Chepo ja Tuira, mis suubuvad Vaiksesse ookeani.[5]
Kariibi mere ja Vaikse ookeani rannikul on kliima erinev, kuna Kariibi mere rannikul sajab passaattuulte tõttu oluliselt rohkem vihma kui Vaikse ookeani rannikul. Temperatuuri poolest jaguneb Panama kolmeks tsooniks. Umbes 90 protsenti riigist on madalamal kui 700 meetrit asuvas kuumavööndis, kus temperatuur langeb harva alla 26 kraadi. Keskmisel kõrgusel (700–1500 meetrit) on leebem kliima, üle 1500 meetri on jahe.[4] Mäeaheliku läänepoolsetes osades on isegi pakast.[5]
Panama looduslik mitmekesisus on seotud selle geoloogilise ajalooga: Lõuna- ja Põhja-Ameerika on olnud vaheldumisi koos või eraldatud. Piirkonnas on arenenud endeemsed liigid. Omapäraste linnuperekondade hulka kuuluvad tuukanid ja koolibrid. Seal on 12 endeemset linnuliiki ja enam kui sada liiki, mis pärinevad Kesk-Ameerikast.[6]
-
Lainokk motmot (Electron platyrhynchum)
-
Harpüia (Harpia harpyja) on Panama rahvuslind
-
Vääveltuukan (Ramphastos sulfuratus)
-
Vabas looduses elav põhjatamandu
Riik
muudaPanama on presidentaalne vabariik. Peaministri ametikohta ei ole. President nimetab ametisse ka valitsuse. President ja ühekojaline parlament (71 esindajat) valitakse iga viie aasta järel, president ja asepresident rahva otsevalimistel.[4] Parlamendivalimistel osutub mõnes ringkonnas valituks üks ja teistes mitu kandidaati. Ühe esindajaga ringkondades valitakse esindaja otsevalimisega, mitme kandidaadiga ringkondades aga proportsionaalsetel valimistel.[7]
Kuigi Panama põhiseadus sätestab võimude lahususe, on presidendi võim suur. Poliitikas domineerib nn personalism, kus valijad pühenduvad tugevatele liidritele.[4] Enamikul erakondadest pole selget ideoloogiat ja nende suuna määravad enamasti mõned silmapaistvad liidrid. Alates sõjaväehunta langemisest on juhtivad parteid olnud Demokraatlik Revolutsiooniline Partei PRD (Partido Revolucionario Democratico) ja Panameñista Partei PP (Partido Panameñista). 21. sajandil on nende kõrvale tõusnud Ricardo Martinelli (president 2009–2014) ümber koondunud Demokraatlik Muutus CD (Cambio Democrático). Demokraatliku Revolutsioonilise Partei PRD asutas Panama sõjaväeline juht kindral Omar Torrijos 1979. aastal ja selle juured on vasakpoolses populismis. Teise võimupartei Panamenista Partei PP asutas president Arnulfo Arias 1932. aastal. Partei kandis kuni 2005. aastani nimetust Arnulfista Partei PA (Partido Arnulfista) ja selle juured on ultranatsionalismis ja fašismis. Tänapäeval on PRD valdavalt vasaktsentrist ja PP enamasti paremtsentrist.
Alates 1. juulist 2019 on Panama president Laurentino Cortizo, kes valiti ametisse Demokraatliku Revolutsioonilise Partei PRD esinumbrina.
Haldusjaotus
muudaPanama on halduslikult jaotatud kümneks provintsiks, mille eesotsas on kubernerid. Provintsid jagunevad omakorda piirkondadeks ja aleviteks (corregimientos). Samuti on Panamas kuus põliselanike piirkonda (comarcas), kus enamuse moodustavad põlisrahvad. Põliselanike piirkondadest neli on provintsitaseme haldusüksused ning kaks, Madugandí ja Wargandí piirkond, kuuluvad provintside koosseisu.
Provintsid:
- Bocas del Toro provints
- Chiriquí provints
- Coclé provints
- Colóni provints
- Dariéni provints
- Herrera provints
- Los Santose provints
- Panamá provints
- Panamá Oeste provints
- Veraguase provints
Põliselanike piirkonnad (comarcas):
Rahvastik
muudaPanama elanikkond oli 2017. aastal 4 098 587.
Panama etniline koosseis on järgmine:
- 50,1% segarassilist (euroopa, aafrika, põlisameerika) päritolu
- 22,0% aafrika päritolu
- 6,7% indiaanipäritolu
- 8,6% euroopa päritolu (nendest hispaania-kanaari päritolu 74%, saksa 13%, itaalia jt 13%)
- 5,5% aasia päritolu
- 7,1% muud päritolu
Majandus ja infrastruktuur
muudaPanama oli 2019. aastal Maailmapanga hinnangul inimarengu indeksi edetabelis väga kõrge inimarenguga riikide hulgas 57. kohal. Gini indeks oli 2019. aastal 49,8 ja sellega oli Panama maailmas 168. kohal. SKT elaniku kohta oli 2021. aastal 29 000 USD ja sellega oli Panama maailmas 73. kohal.
28. aprillil 2022 kiitsid Panama seadusandjad heaks seaduseelnõu, mis legaliseerib bitcoini ja muud krüptovaluutad. Eelnõu lubab krüptovaluutat kasutada ja sellega kaubelda, aga ka muid sellega seonduvaid teemasid. Samuti võimaldab see kodanikel kasutada oma krüptovaluutat maksude tasumiseks.[viide?]
Majandus
muuda2000. aastatel on Panama majandus olnud üks kiiremini kasvavaid majandusi maailmas. Aastatel 2001–2013 on riigi majandus kasvanud keskmiselt 7,2 protsenti aastas. Maailmapanga hinnangul jätkub kasv lähiaastatel kiiremini kui mujal Ladina-Ameerikas.[8] 21. sajandil on Panama majandust turgutanud eelkõige Panama kanali laienemine. Pärast laiendustööde lõpetamist 2016. aastal oli majanduskasv vaid 4,9 protsenti.[9]
Panama majanduses domineerib teenindussektor, mis on Ladina-Ameerika suurim. Selle suurimad valdkonnad on offshore-pangandusoperatsioonid ja kanaliliiklus.[4] Alates 1999. aastast on Panama valitsus kanalit, selle tuluvooge ning hooldus- ja arendustegevust hallanud iseseisvalt, ilma et Ameerika Ühendriigid oleks vahendaja rollis.[10] Kanal võimaldab oluliselt säästa aega laevanduses. Mitmed maailmas ehitatavad ookeanilaevad on mõõdetud nn Panamax suurusele, et nad suudaksid läbida kanali lüüse ja väravaid.[11] Keskmine makse Panama valitsusele on 54 000 USD dollarit laeva kohta ja aastas läbib kanalit 14 000 laeva.[12]
Panama majanduspoliitika on selgelt keskendunud vabakaubandusele. Maailmapanga 2015. aasta statistika järgi on Panama piiriülese kaubanduse lihtsuselt maailmas üheksandal kohal. Panamal on kümmekond vabakaubanduslepingut Ladina-Ameerika riikidega ja vabakaubandusleping Ameerika Ühendriikidega.[13] Ameerika Ühendriigid on tema suurim kaubanduspartner. Olulisemad eksporditooted on banaanid, krevetid, kohv ja riided. Panama kanali põhjapoolses otsas asuv Colóni vabakaubandustsoon toimib samamoodi nagu maquiladorad paljudes teistes Kesk-Ameerika riikides. Seal on sadu tehaseid, mis toodavad toorainest või pooltoodetest valmistooteid.[4]
Panama inimarengu indeks on Ladina-Ameerika riigi kohta kõrge, kuid riik on sellest hoolimata väga tugevalt lõhestatud. Rikkus on koondunud enamasti pealinna Panamásse, kuid paljud maapiirkonnad elavad vaesuses.[13] Linnapiirkondades elab äärmises vaesuses alla 4 protsendi elanikkonnast. Maapiirkondades on see näitaja umbes 27 protsenti. Rohkem kui 70 protsenti elanikest elab vaesuses ja põlisrahvaste eripiirkondades elab üle 40 protsendi elanikest äärmises vaesuses. Lisaks puuduvad nendes piirkondades paljud põhiteenused.[8]
Transport
muudaPanamas on umbes 11 000 kilomeetrit teid. Peamised kiirteed on kiirtee, mis kulgeb üle maakitsuse Panamást Colónisse ja Panamericana maantee, mis kulgeb üle riigi Costa Rica piirilt ja lõpeb Yaviza linnas, mis asub 40 kilomeetri kaugusel Colombiast.[4] Riigi ainus raudteeliin kulgeb Panamást Colónisse.[14]
Panamas on neli rahvusvahelist lennujaama. Suurim neist on Tocumeni rahvusvaheline lennujaam, mis asub Panamá kesklinnast 35 kilomeetri kaugusel.[15]
Panama on üks laevandusmaailma suurimaid mugavuslipu riike.[16] 2010. aastal sõitis Panama lipu all 6379 laeva, mis on kõige rohkem maailmas.[17]
Ajalugu
muudaEsimesed asukad
muudaPanama piirkond on olnud asustatud vähemalt 12 000 aastat. Enne eurooplaste saabumist selles piirkonnas elanud rahvastiku kohta on väga erinevaid hinnanguid. Kolm suurt rahvast olid gunad, ngäbered ja emberad. Nad kasvatasid maisi, puuvilla, kakaod, juur- ja puuvilju. Elasid õlgkatusega majakestes ja magasid võrkkiikedes. Nad olid osavad keraamika, kivi ja kullaga töötamisel ning kandsid palju kuldehteid, mis toetasid müüti kuldsest Eldorado linnast.[18]
Hispaania periood
muudaEsimene eurooplane, kes Panama maakitsust uuris, oli hispaanlane Rodrigo de Bastidas, kes otsis piirkonnast kulda aastal 1501. Järgmisena uuris seda Christopher Columbus. Vasco Núñez de Balboa oli esimene eurooplane, kes ületas Panama maakitsuse ja jõudis välja Vaikse ookeani rannikule aastal 1513.[18] Hispaanlased alistasid peagi maad asustanud tšibtšad ja emberad ning hävitasid suures osas nende kultuurist.
1519. aastal asutasid hispaanlased linna nimega Panamá, millest sai esimene Euroopa asula Vaikse ookeani rannikul. Sellest sai ka Peruu vallutamise märkimisväärne vaheetapp. Panamá ja Portobelo Kariibi mere rannikul olid tähtsad kaubanduskeskused. Need tõmbasid ligi ka Inglise piraate: Henry Morgan hävitas Panamá 1671. aastal ja Edward Vernon Portobelo 1739. aastal. Samal aastal anti piirkond üle Uus-Granada asekuningriigile.[4]
Colombia osa
muudaRiik oli Hispaania koloonia kuni aastani 1821, mil sellest sai Simón Bolívari juhtimisel Suur-Columbia osa.[19] Panamal oli mõnda aega oma kuberner, kuid 1843. aasta põhiseadusega anti võim üle Bogotasse. Varsti pärast seda sai Panamast Colombia osariik.[4]
Panama kanalit hakati esimest korda kavandama juba 16. sajandil ning aastatel 1880–1889 tegi kanali rajamiseks esimese katse Prantsuse kanalikompanii eesotsas Ferdinand de Lessepsiga. Pärast projekti kokkuvarisemist kanalifirma pankroti tõttu taaskäivitas USA president Theodore Roosevelt selle aastal 1902. USA valitsus pidas aga Colombia seatud tingimusi liiga nõudlikuks ja käivitas plaani Panama eraldamiseks Colombiast. Ameerika Ühendriikide toetusel sai Panama iseseisvaks 3. novembril 1903, andes Panama kanali tsooni USA-le rendile peaaegu sajaks aastaks.[20]
Iseseisvuse esimesed kuus aastakümmet (1903–1968)
muudaPanama esimene põhiseadus lubas USA-l sekkuda sõjaliselt Panama siseasjadesse, kui riigis tekivad rahutused. USA kasutas oma õigust aastatel 1908, 1912, 1918 ja 1925.[4] Panama oli konstitutsiooniline demokraatia, mida valitses 1903–1968 jõukas oligarhia. Panama kanal avati liikluseks 1914. aastal, kuid see oli USA kontrolli all kuni 1999. aastani.[21] Teise maailmasõja ajal, pärast seda, kui Jaapan ründas Pearl Harbori detsembris 1941, paigutati Panamasse kümned tuhanded Ameerika sõdurid, kes vastutasid Panama kanali turvalisuse eest.[4]
Arnulfo Arias oli Panama president kolm korda (1940–1941, 1949–1951 ja põgusalt oktoobris 1968 enne sõjaväelist riigipööret). Ta oli aastatel 1932–1936 Panama president olnud Harmodio Ariase noorem vend.[22]
Panama sõjaline diktatuur (1968–1989)
muudaOmar Torrijos (1968–1981)
muuda1968. aastal kukutasid Panama relvajõud ametist äsja valitud presidendi Arnulfo Ariase. Riigipööret juhtisid major Boris Martinez ja kolonelleitnant Omar Torrijos, kellest sai uue sõjaväevalitsuse juht. Sõjaline valitsus kestis üle kahe aastakümne. Sõjalise režiimi ajal oli selle tegevus vägivaldsem kahes faasis: esmalt režiimi algusaegadel, mil ta võitles Ariase-meelsete sisside vastu, ning kannatas mingil määral ka sisemiste võimuvõitluste all. Teist korda tõmbusid ohjad pingule režiimi lõppfaasis pärast 1980. aastate keskpaika Noriega ajal. Nende episoodide vahel oli 1970. aastad üsna rahulik aeg. Paljud on pidanud Torrijose aega omamoodi "progressiivse juhtimise" (caudillismo) ajastuks. 1970. aastatel saavutas sõjaväevalitsus populaarsuse nii finantseliidi kui ka lihtrahva seas, sest poliitika oli ühelt poolt ärisõbralik, kuigi rõhutati riigi rolli majanduses – ja teisalt parandasid valitsuse projektid ka inimeste elutingimusi. Demokraatlik Revolutsiooniline Partei (PRD), mille sõjaväeline režiim asutas 1978. aastal oma valitsemise toetamiseks, on endiselt üks Panama juhtivaid poliitilisi liikumisi, kuigi partei on püüdnud oma Noriega-aegsest ajaloost distantseeruda.[23]
Omar Torrijose ajalooline saavutus oli 1977. aastal USA presidendi Jimmy Carteriga sõlmitud Panama kanali leping ehk Torrijos-Carteri leping. USA senati 1978. aastal ratifitseeritud lepingu kohaselt lakkas Panama kanali tsoon olema eraldatud 1. oktoobriks 1979 ja Panama kanal ise läks Panama kontrolli alla 31. detsembriks 1999. USA kontrollis piirkonda peaaegu kogu 20. sajandi. 1903. aastal Panama valitsusega sõlmitud lepingu alusel said Ameerika Ühendriigid kontrolli piirkonna üle, kuhu pidi kanal rajama ning 1914. aastal avatud Panama kanal oli siis USA kontrolli all.[24]
Omar Torrijos suri 52-aastaselt 1981. aasta augustis, kui teda vedanud Panama õhujõudude lennuk kukkus halva ilmaga Panama lääneosas džunglisse. Kõik viis pardal olnud inimest said surma.[25] Torrijose ideoloogia (torrijoism) oli omapärane ja paradoksaalne segu sotsialismist ja vabaturumajandusest. Torrijose aeg oli diktatuuri aeg, kuid keskseks jõuks oli Omar Torrijose karismaatiline isiksus, mis koos tema vaieldamatute saavutustega oli tema autokraatlikkusele ja ebademokraatlikkusele vaatamata populaarsuse peamiseks põhjuseks.[26]
Manuel Noriega (1981–1989)
muudaOmar Torrijose peamiste liitlaste hulgas oli Manuel Antonio Noriega, kelle toetust premeeriti ametikõrgendustega ja määramisega sõjaväeluure juhiks. Pärast seda, kui Torrijos 1981. aastal salapärases lennuõnnetuses hukkus, tõusis julgeolekuasutuste juht Manuel Noriega kulisside taha riigi mõjukaimaks meheks.[27] Noriegal puudus Torrijose karisma ja Noriega eelistas valitseda kulisside tagant, samas kui karismaatiline Torrijos oli hiilanud masside ees.[28] Noriega juhtimisel sai Panamast USA oluline piirkondlik liitlane, kes toetas Nicaragua parempoolseid mässulisi (contras) Daniel Ortega vasakpoolse režiimi vastu ja El Salvadori valitsust võitluses vasakpoolsete FMLN-i sisside vastu. 1983. aastal sai Noriegast relvajõudude juhataja ja tema positsioon Panama liidrina sai veelgi selgemaks. USA aga hakkas Noriega usaldusväärsuses üha enam kahtlema – ilmnes, et Noriega müüs oma teenuseid ka teistele luureorganisatsioonidele ning tegi koostööd ka narkokartellidega. 1988. aastal tulid vastuolud avalikuks, kui Noriega sai USA-s süüdistuse uimastikaubanduses.[27]
USA sissetung Panamasse (1989)
muudaUSA president George H. W. Bush andis 20. detsembril 1989 korralduse sõjaliseks operatsiooniks Panamas, mille eesmärk oli kukutada Panama sõjaline diktaator Manuel Noriega ja toimetada ta USA-sse kohtu ette, süüdistatuna uimastikaubanduses. Sõjaline invasioon algas rünnakutega strateegiliste sihtmärkide vastu. Võitlused kestsid 2 nädalat. Noriega põgenes Vatikani saatkonda ja alistus seejärel 3. jaanuaril 1990 ameeriklastele, misjärel lennutati ta kohe USA-sse. Sõjalises operatsioonis hukkus 23 ameeriklast ja 516 panamalast. ÜRO Peaassamblee mõistis hukka USA sõjalise sissetungi Panamasse. USA sõjaline operatsioon kandis nime "Operation Just Cause".[29]
Panamat aastatel 1981–1989 valitsenud sõjaväediktaator Manuel Noriega mõisteti USA-s uimastite salakaubaveo ja rahapesu eest pikaks ajaks vangi, misjärel viidi ta 2010. aasta aprillis üle Prantsusmaale, kus teda süüdistati narkoraha pesemises Prantsusmaa pankades tema valitsusajal. 2017. aasta mais suri Noriega Panamas, kuhu ta viidi 2011. aastal Prantsusmaalt üle, sest teda süüdistati poliitiliste vastaste röövimises oma valitsemisajal.
Demokraatia naasmine (1990)
muudaPärast Noriega režiimi langemist taastati Panamas demokraatia ja presidendiks sai opositsiooniline Guillermo Endara.[30] 1994. aasta presidendivalimistel võitis aga taas Torrijost ja Noriegat toetanud PRD parteisse kuuluv Ernesto Pérez Balladares, kes alistas napilt 1988. aastal surnud endise presidendi Arnulfo Ariase lese Mireya Moscoso, kes oli endise presidendi järgi nime saanud Partido Arnulfista (PA) kandidaat. President Perez Balladares kaotas hiljem põhiseaduse referendumil, kas president võiks kandideerida teiseks ametiajaks. 1999. aastal kaotas PRD kandidaat (Omar Torrijose poeg) Martín Torrijos presidendivalimised Mireya Moscosole, kellest sai esimene naispresident Panama ajaloos. Moscoso oli president aastatuhande vahetusel, kui USA andis Torrijose-Carteri kokkuleppe kohaselt Panama kanali üle kontrolli Panamale.[31] Pärast Moscoso ametiaega 1999–2004 võitis 2004. aasta mais toimunud presidendivalimistel taas PRD kandidaadiks olnud Omar Torrijose poeg Martín Torrijos.[32]
2009. aastal valiti presidendiks konservatiivide liidu kandidaat Ricardo Martinelli.[32] 2014. aasta presidendivalimised võitis El Pueblo Primero kandidaat Juan Carlos Varela. 2016. aasta aprillis pälvis Panama rahvusvahelist tähelepanu, kui niinimetatud Panama dokumendid paljastasid, et paljud poliitikud, ametnikud ja avaliku elu tegelased kasutavad Panamat maksuparadiisina.[4]
2019. aasta mais toimunud presidendivalimistel võitis napilt vasaktsentrist PRD kandidaadi Laurentino Cortizo, kes on olnud Panama president alates 2019. aasta juuli algusest.[33] Panama asepresident on praegu José Gabriel Carrizo.
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 8.04.2019.
- ↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 21.10.2018.
- ↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.
- ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 Panama Encyclopædia Britannica
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Geography (Meditz & Hanratty)
- ↑ Panama Endemic Birds
- ↑ INTER-PARLIAMENTARY UNION
- ↑ 8,0 8,1 Panama: Ülevaade Maailmapank, 10. oktoober 2017
- ↑ Beaton, Kimberly & Hadzi-Vaskov, Metodij (2017). Panama’s Growth Prospects: Determinants and Sectoral Perspectives Rahvusvaheline Valuutafond (PDF).
- ↑ Ameerika ajastu lõpp: leping ja üleminek Panama kanali muuseum
- ↑ Panamax[alaline kõdulink] Mereühendus
- ↑ Üleujutus sundis sulgema Panama laevanduskanaliJura 2010
- ↑ 13,0 13,1 Country Report Panama
- ↑ LiikumineLonely Planet (vaadatud 17.01.2018)
- ↑ Lennud ja kohalejõudmineLonely Planet (vaadatud 17.01.2018)
- ↑ Mugavuslipud CBC News 2006
- ↑ Riikide võrdlus: Merchant Marine CIA faktiraamat
- ↑ 18,0 18,1 History (Meditz & Hanratty)
- ↑ Independence from Spain (Meditz & Hanratty)
- ↑ The 1903 Treaty and Qualified Independence (Meditz & Hanratty)
- ↑ Panama declares independence from Colombia
- ↑ Arnulfo-Arias Encyclopædia Britannica
- ↑ How Panama almost forgot its decades of military dictatorship
- ↑ MILESTONES: 1977–1980 The Panama Canal and the Torrijos-Carter Treaties
- ↑ The New York Times PANAMA LEADER KILLED IN CRASH IN BAD WEATHER
- ↑ Growing Pains in Panama
- ↑ 27,0 27,1 Obituary: General Manuel Noriega
- ↑ Biography of Manuel Noriega, Panamanian Dictator
- ↑ Politico United States invades Panama, Dec. 20, 1989
- ↑ Panama profile
- ↑ Mireya Moscoso: Panama's first female president
- ↑ 32,0 32,1 Timeline:Panama
- ↑ Panama election: Cortizo wins unexpectedly close race
Välislingid
muudaPildid, videod ja helifailid Commonsis: Panama |
Vikisõnastiku artikkel: Panama |
- CoolPanama.com (inglise keeles)