Pandivere kõrgustik
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Mai 2022) |
Pandivere kõrgustik on Põhja-Eesti kõrgustik ja maastikurajoon. Külgneb Viru lavamaa, Alutaguse madaliku, Kesk-Eesti tasandiku ja Kõrvemaaga.
Kõrgustiku jalam on merepinnast umbes 80, nõlv 80–100 ja keskosa üle 100 meetri kõrgusel. Keskosa pindala on ligikaudu 1100 km². Pandivere erineb Lõuna-Eesti kõrgustikest lauge pinnamoe poolest.
Pandivere alal oli kõrgustik juba enne viimast jääaega. Tekke poolest on Pandivere sarnane Sakala kõrgustikuga. Mõlemad on jäälahkmeala kulutuskõrgustikud (Sakala erineb Pandiverest ürgorgude rohkuse poolest). Nende vastandina on Otepää ja Haanja jää poolt kokku kuhjatud saarkõrgustikud.
Pandivere pinnakate on õhem ja geoloogiline ehitus lihtsam kui lõunapoolseil Eesti kõrgustikel. Lõheliste lubjakividega aluspõhja katab õhuke (2–5 m) koreserohke moreenikiht.
Lõhelise aluspõhja ja õhukese pinnakate tõttu on Pandivere ühtlasi Eesti suurim sademevee infiltratsiooni piirkond. Sademevesi imbub seal hõlpsasti maa sisse, mistõttu ei tekki vooluvetevõrku. Seetõttu Pandivere kõrgustiku keskosas vooluveekogud ja sood peaaegu puuduvad. See piirkond on ühtlasi Eesti suurim soovaba ala. Soid on Pandivere kõrgustiku pindalast umbes 2%, mis on Eesti keskmisest (22%) suurusjärgu võrra väiksem.[1]
Suur sademevee infiltratsioon ja kõrgem maapind põhjustavad põhjavee väljumist kõrgustiku ümbruses. Pandivere ümbrus on allikate poolest rikkaim piirkond Eestis. Seal on ka palju soid, nt Endla soostik ja Kõrvemaa sood. Kõrgustiku kirdeosa nõlv on järsem, see põhjustab põhjavee intensiivsemat väljumist Kunda ürgorus.
Pandivere kõrgustikuga on tekke poolest seotud Vooremaa voored, mis asuvad kõrgustikust lõuna-kagu suunas. Voored on tekkinud jääkeelte vahele, mis ümber Pandivere aluspõhjalise kõrgustiku minnes kohtusid taas Vooremaa kohal. Seal kuhjasid nad endi vahele moreenikuhilaid (voored). Pandivere ja ühtlasi Põhja-Eesti kõrgeim tipp Emumägi, mille suhteline kõrgus on 79 ja absoluutne kõrgus 166 meetrit, on samuti voor.
Pandivere kõrgustikul ja Kesk-Eesti tasandikul on Eesti parimad mullad. Viljakad mullad on kõrgustiku suurim loodusrikkus. Muldade keskmine boniteet on üle 55 punkti, mistõttu võib Pandiveret nimetada Eesti viljaaidaks. Põhjaosas on levinumad leostunud rähksed mullad, lõuna pool aga enam leetunud ja lõimiselt enamasti liivsavist koosnevad mullad.
Kõrgustiku lõunaosa on põhjaosast metsasem ja rabarohkem, näiteks Emumäe jalamil asuv Peetla raba.
Kõrgustiku põhjaosa läbivad loode–kagusuunalised oosistikud, mille pikkus võib ulatuda 30 kilomeetrini. Tuntuim neist on Neeruti-Porkuni oosistik. Kõrgustiku servaaladel esineb mõhnastikke.
Lubjakivide maapinnalähedus on soodustanud karstumist, mis ei ole siiski nii tugev kui Harjumaal Kostivere karstialal.
Peale ooside, mõhnade ja voorte esineb Pandivere kõrgustikul ka sandur- ja glatsiofluviaalseid deltasid.
Pandivere kliimale on omane paksem ja pikema kestusega lumikate. Pandiveres asub ainus kõrgustiku ilmajaam Eestis, mis on pikka aega katkemata siiani töötanud. Väike-Maarja ilmajaama absoluutne kõrgus on 120 meetrit üle merepinna. Riigi Ilmateenistuse ilmajaamade vaatlusandmete põhjal on seal mõõdetud õhutemperatuuride keskmine kõige madalam.
Kõrgustiku kõrgemad tipud:
- Emumägi 166 m
- Kellavere mägi 156 m
- Ebavere mägi 146 m