Polaarrebane

Polaarrebane ehk jäärebane (Vulpes lagopus) on koerlaste sugukonda kuuluv väike kiskja.

Polaarrebane
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 2.3)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Kiskjalised Carnivora
Sugukond	Koerlased Canidae
Perekond	Rebane Vulpes
Liik	Polaarrebane
Binaarne nimetus
Vulpes lagopus L., 1758
Levilakaart

Polaarrebane on mõnikord paigutatud ka omaette perekonda Alopex (liiginimena Alopex lagopus).

Levila

Polaarrebase looduslik levila on põhjapoolkera arktikapiirkonnad, eriti iseloomulik arktilisele tundrale.

Eluviis

Polaarrebased on kohastunud elama karmides kliimatingimustes, seetõttu on neil mitmeid kohastumusi: paks karvkate, eriline organismi soojusvahetussüsteem ja paks rasvkude. Polaarrebasel on väike kehapinna ja -ruumala suhe, mida tingib eeskätt ümar keha, väike koon ja väikesed jalad ning väikesed paksud kõrvad. Väikese kehapindala tõttu on soojuskaod väikesed. Tema karvkatet peetakse teiste loomade omaga võrreldes kõige soojemaks.

Toitumine

Isasloom peab jahti ja toob toitu, samal ajal hoolitseb emarebane poegade eest. Polaarrebase toidubaasi moodustavad lemmingud, kuid ta sööb ka ettejuhtuvaid polaarjäneseid, kahepaikseid, mune ja raipeid.

Paljunemine

Polaartalve lõpul, umbes märtsis-aprillis, moodustuvad paarid, kes valmistavad tulevaste poegade jaoks ette varjulise uru. Urgusid kasutatakse põlvest põlve ja need võivad olla kasutuses üle 300 aasta. Polaarrebase käes on koerlaste arvukaima pesakonna rekord: keskmiselt on rebasekutsikaid 11, kutsikate arv võib ulatuda 22ni. Paar püsib koos umbes neli kuud, kuni kutsikate pesast lahkumiseni.

Konkurents

Olulisimaks looduslikuks konkurendiks on punarebane, kelle areaal nihkub kliimasoojenemise tõttu järjest enam põhja poole.

Inimese kõrval on polaarrebase põhivaenlased hunt, ilves ja jääkaru. Looma kütiti ohtralt 19. ja 20. sajandil.

Vaata ka

• Sinirebane