René Eespere

René Eespere (sündinud 14. detsembril 1953 Tallinnas) on eesti helilooja ja muusikapedagoog. Tema tuntuim teos on koorilaul “Ärkamisaeg” (1983).

René Eespere (2013)

Tema muusika mõtiskleb olemise saladuse ja elu põhiväärtuste üle.

Tema loomingu hulka kuuluvad "Armastan sind, Eestimaa" (1987), palju lastelaule ("Aeg", "Maa lapsed", "Unelaul", "Saanisõit", "Varastaja harakas") ning kammer- ja orkestrimuusikat.

Elulugu

Eespere lõpetas aastal 1972 Valdur Rootsi õpilasena Tallinna Muusikakeskkooli klaveriklassi ja aastal 1977 Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Anatoli Garšneki kompositsiooniklassi. Aastail 1977–1979 täiendas end Moskva konservatooriumi assistentuur-stažuuris Aram Hatšaturjani ja Aleksei Nikolajevi juhendusel. Aastast 1979 on Eespere Eesti Muusikaakadeemia muusikateoreetiliste ainete õppejõud. 2002. aastast on René Eespere Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor.

Oli Eesti Kongressi liige.

Looming

Eespere sai laiemalt tuntuks 1970. aastatel Vanemuises lavastatud allegooriliste lühiballettidega "Inimene ja öö" (1976), "Fuuriad" (1977) ja "Kodalased" (1978). 1980. aastatel kirjutas ta oma tekstidele rea tugeva eetilise sõnumiga vokaalsümfoonilisi teoseid (Fjodor Dostojevski teosest "Vennad Karamazovid" inspireeritud "Passioon" 1980/ 2001; "Müsteerium" 1981; "Mediteerium" 1985). Eesti lastemuusikasse tõi helilooja samal perioodil värskeid tuuli helges tundetoonis ning selges helikeeles instrumentaalsaatega lastelaulude ja laulutsüklitega. Tänaseni on kooride repertuaaris paljud teosed Eespere 1980.–1990. aastatel ja hiljem loodud vaimulikust ja isamaalisest kooriloomingust (koorilaul "Ärkamisaeg", 1990; kooripoeem "Lehekülgi Sakalamaa kroonikast", 1982; "2 jubilatsiooni" solistile, koorile ja orelile, 1986; "Vaikuse sümfoonia" solistidele, koorile ja sümfooniaorkestrile, 1989; "Glorificatio" sopranile, tenorile, segakoorile ja kammerorkestrile, 1990 jpt.

Eespere on kirjutanud ka klaverikontserdi (1978), kaks viiulikontserti (1983, 1988), flöödikontserdi (1995, Jean-Claude Gerardi tellimus) ja vioolakontserdi (1997).

1980. aastatel pälvisid tähelepanu tema baroksest repetitsioonitehnikast inspireeritud teosed ("Mängutoosid I-IV tšelestale 1979–1982; 8 ritornelli klaverile 1982; Concerto ritornello kahele viiulile ja orkestrile 1982).

Parima osa Eespere kammermuusikast moodustavad teosed, milles on ühendatud impressionistlik detailipeenus ja mitmekesine, kuid delikaatne stilisatsioon ("Trivium" flöödile, viiulile ja kitarrile, 1991; Flöödikontsert; Keelpillikvartett, 1999).

Eespere uuemas loomingus on tugevnenud kõlalis-tämbriline mõtlemine ("In dies" klarnetile ja käsikellade ansamblile, 1999). Uudseks jooneks on kõlaplastikas väljendatud muusikaline huumor ("Skulptuuri hommik" viiulile, vibrafonile ja kitarrile, 2001).

Eespere koorilooming ja instrumentaalteosed on kõlanud paljudes Skandinaavia ja Euroopa maades ning USA-s.

Stiil

Eespere muusika on enamasti rahulik, järskude murranguteta, toimuvat otsekui eemalt vaatlev. Muusikaline materjal on sageli napp ja teostes on palju korduste tehnikat. Heakõlalises, sageli minoorses muusikas on tihti tugev annus melanhooliat.

Eespere ulatuslikust loomingust on laiemalt tähelepanu köitnud vokaalsümfoonilised suurvormid, siira tundetooniga lastemuusika ja peenekoeline kammermuusikastiil. Alates 70. aastate lõpust said tema helikeele püsijoonteks tonaalne laadikäsitlus, ostinato-tehnika ja variantsus, milles ilmnevad nii minimalismi, eesti rahvamuusika kui ka baroki mõjud. Tema suurvormide dramaturgiale on omane rituaalne sisendusjõud. Enamasti jäävad Eespere teostest kõlama eksistentsiaalsed teemad.

Helilooming

• lühiballett "Inimene ja öö" (1977)
• ballett "Kodalased" (1978)
• oratoorium "Vaikuse sümfoonia" (1989)
• kooriteosed:
  • "Passiones" (1980/2000)
  • "Müsteerium" (1981)
  • "Mediteerium" (1982/1985)
  • "Lehekülg Sakalamaa kroonikast" (1983)
  • "Kaks jubilatsiooni" (1986)
  • "Glorificatio" (1990)
  • "Festina lente"(1996)
  • "Mater rosae" (2003)
  • "Ristimetsa ilmutus" (2004)
• lühiooper "Gurmaanid" (2002)
• ooper "Gurmaanid 2" (2005)
• "Respectus" (2014)
• "Augustus" (2018)

Tunnustus

• 1989 – Eesti NSV muusika aastapreemia
• 2001 – Valgetähe IV klassi teenetemärk
• 2001 – stipendium "Ela ja sära"
• 2004 – Riho Pätsi Koolimuusika Fondi stipendium
• 2008 – Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia (viljaka loomingulise tegevuse eest)
• 2011 – Eesti Muusikanõukogu muusikapreemia (sisendusjõulise, rahvuslikke, kultuurilisi ja inimlikke põhiväärtusi kandva loomingu eest)

Isiklikku

René Eespere isa Otto Eespere (1925–1991) oli ehitusinsener, vend Tarmo Eespere on pianist. Abikaasa Evi Eespere on koorijuht. Nende kolmest lapsest on poeg Jürmo Eespere pianist ja klahvpillimängija ning tütar Heili Hannikainen viiuldaja ja tütar Aurelia Eespere klassikaline laulja (sopran).

Välislingid

• Koduleht
• "Eespere: sain lastelauludesse peita mõtteid, mis polnud tollases riigikorras teretulnud" ERR kultuur, 31. mai 2024