Rokokoo

Rokokoo (prantsuse keeles rococo, tulnud sõnadest rocaille ja coquilles) kasvas välja hilisbaroki kunstist. Sõna tähendab tollal moes olnud kivikestest ja merekarpidest tehtud kaunistust aias, ning see püüdis sarnaneda itaaliakeelse sõnaga barocco.

Kaisersaal, Würzburgi residents

Rocaille-kaunistus, stukk ja fresko Zwiefalteni kloostrikirikus (1739–1745)

Ajastu

Rokokoo lühike ent hiilgav õitseaeg oli Euroopas aastatel 1730–1780. Rokokoo tekkis väga vastuolulisel ajastul. Ühelt poolt nimetatakse 18. sajandit tervikuna valgustussajandiks ja rõhutatakse valgustatud mõistuse võidukäiku (teaduse kiire areng, esimesed manufaktuurid, hariduse levik, raamatute odavnemine ja sellega kaasnev teadmiste levik, usukriitika sünd jne.) teisalt on see sentimentaalse kirjanduse sajand, mil hinnati kõike tundelist. See on ka aeg, mil tekib tõeline tolerants – teiste vaadetega ja teist usku inimeste austamine vaatamata nende erinevusele. Õigusi saavad juurde nii senini allasurutud juudid kui protestandid (katoliiklikes maades.) Kõik need muutused on seotud uue ühiskonnakihi – kodanluse esilekerkimisega ning senini valitsevate aadelkonna positsioonide murenemisega.

Kui Saksamaal säilisid jäigad seisusevahed ning ühiskond oli stabiilne ning Inglismaal hakkasid piirid aadlike ja rikkaimate kodanlaste vahel ähmastuma, siis Prantsusmaa jäi nende kahe võimaluse vahele. Kodanlus oli siingi tugev, kuid distants säilis. Samas tundis aadelkond end ohustatuna ning summutas oma hirme meeleheitliku sukeldumisega lõbustustesse. Siit pärineb kurikuulus “Pärast mind tulgu või veeuputus” mentaliteet. Samas tõstis nende poolt harrastatava kultuuri eriline rafineeritus nende eneseteadvust ning seadis nad endi silmis “matslikust” kodanlusest kõrgemale. Seega on rokokoo puhul sisuliselt tegemist allakäiva aadelkonna meelelahutusliku kunstiga, kuid samas on selle saavutused kunsti alal on siiski väga tähelepanuväärsed.

Kunst

Rokokoo kui kunstistiil sündis Prantsusmaal. Sisuliselt on tegemist hilisbaroki ehk kõrgbaroki edasiarendusega. Rokokoo jäi suhteliselt prantsuspäraseks ja seetõttu puudutas ta teisi maid (eriti protestantlikke) vähem. See mõjutas mitmeid kunstiliike: maali, skulptuuri, arhitektuuri, sisekujundust, sisustust, kirjandust, muusikat ja teatrit. Välisarhitektuuris leiame rokokoomotiive peamiselt Lõuna-Saksamaal, Prantsusmaal valitseb sel alal aga juba varaklassitsism. Sisekujundus oli kavandatud kui kunstiteos. Seal leidus elegantset ja kaunistustega mööblit, väikseid skulptuure, dekoratiivseid peegleid ja vaipu. Neid täiendasid reljeefid ja seinamaalingud. Rokokooajastu tuntuimad heliloojad olid Jean Philippe Rameau ja Louis-Claude Daquin.

Rokokoo on kerge(meelne), elegantne, õrn, mänguline ja erakordselt meeleline. Erinevalt manerismist on rokokoo erootika, mis reeglina asendab tõelisi tundeid, veelgi julgem. Ka sellal oma nime saanud sadism oli toona vaid üks armumängude liike. Rõhutatud muretus eitab traagilisi teemasid. Usuline kunst jääb tagaplaanile.

Romantiline Inglise park

Rokokoo oli vastureaktsioon baroki suursugususele, sümmeetriale ja rangetele eeskirjadele. Sellele on omased naiselikkus, intiimsus, mugavuse, mõnususe ja hubasuse taotlus, ebasümmeetrilisus ning sirgjoonte ja järskude kontrastide vältimine. Domineerivad on mahedad ja magusad (heleroheline, helesinine, kollane, roosa) värvid ning looduslähedased motiivid (õrnad lillevanikud, väänlevad taimed, merekarbid). Maalikunstist eelistatud temaatikaks on idüll – inimese ja looduse harmooniline kokkukuulumine (à la lamburistseenid), perekonna ja kodu temaatika (eriti väljaspool Prantsusmaad), veduudid (täpselt edasi antud looduse või linnavaated.) 18. sajand kujunes inglise kunsti eriliseks õitsenguajaks nii maalis kui ka graafikas. Viimasel alal olid inglased ületamatud metsotintos ja võistlesid prantslastega värvilise graafika vallas. Erinevalt Prantsusmaast pole inglise rokokoo aga ei meeleline ega kergemeelne, olles siiski sama õrn-elegantne ja varjundirohke. Omapärane oli sealne moraliseeriv kunst, mille tuntuim esindaja on William Hogarth (1697–1764), kelle vaimukus ja ühiskonnakriitilisus on tänini nauditavad. Võrreldes Prantsusmaaga on Inglise kunstis tugevam tundelisust rõhutav ja sentimentaalne alatoon.

Rokokoomööbel

18. sajand on graafika õitseajaks, mil leiutati või arendati edasi mitmeid tehnikaid. Palju harrastati vaselõiget, kuid eriti armastatud olid üliõrnu varjundeid võimaldavad metsotinto ja uus tehnika – punktmaneer. Prantsusmaal leiutati akvatinta ja arendati seda jõudsalt edasi. Väga levinud ja täiuslikkuseni arendatud oli värviline graafika, mille osa varem oli tagasihoidlik. Prantsusmaal ja Veneetsias kasutati palju pastelli, millele omased pehmus ja õhulisus vastasid ajastu vaimule. Erilise virtuoossusega anti edasi uhkeid tualette, maastikke ja interjööre.

Prantsusmaal ja Veneetsias kasutati palju pastelli, millele omased pehmus ja õhulisus vastasid ajastu vaimule. Erilise virtuoossusega anti edasi uhkeid tualette, maastikke ja interjööre. Graafika temaatika oli sama mis maalidel, kuid armuihalust kujutati siin julgemalt ning maalide tajutav erootilisus muutub sageli avalikuks. Peale selle loodi palju portreid, reprodutseerivat graafikat ja veduute.

Rokokoolikud jooned tulid uuesti moodi 19. sajandil uusrokokoo nime all.

Kunstnikud

• Antoine Watteau
• François Boucher
• Jean Baptiste Simeon Chardin

  

  "Hiina" teemajake Sanssouci lossipargis

• Thomas Gainsborough (1727–1788)
• Joshua Reynolds (1723–1792)
• William Hogarth (1697–1764)
• Jean Honoré Fragonard (1732–1806)

• 
  Antoine Watteau, "Palverännak Kythera saarele"
• 
  Jean-Honoré Fragonard, "Kiik", 1767

Galerii

• 
  Nymphenburgi lossi kivisaal
• 
  Peterhofi palee paraadtrepp
• 
  Chinoiserie-maalinguga lagi Maria Amalia von Sachseni (1757–1759) portselankabinetis (Salottino di Porcellana) Napolis
• 
  Kabinet Potsdami Uues palees (rokokoo üleminek zopfstiiliks)
• 
  Püha Alexanderi ja Püha Theodori kirik Ottobeurenis
• 
  Wilheringi kiriku laefresko

Vaata ka

• Barokk
• Uusrokokoo