Roseni deklaratsioon

Roseni deklaratsioon oli 1739. aastal Liivimaa maanõuniku Otto Fabian von Roseni (1683–1764) sõnastatud talupoegade ja mõisnike suhteid kajastav dokument.

Roseni deklaratsiooni aluseks sai Virumaa Vohnja mõisa möldri Jaani kaebus oma mõisniku Heinrich Baeri vastu. Jaan süüdistas mõisnikku ülemäärases maksude nõudmises ja vägivallas. Kohalikes kohtuastmetes õigust saamata pöördus Jaan kaebusega keisrinna Anna poole, kes saatis selle läbivaatamiseks justiitskolleegiumile, sealt pöörduti selgituse saamiseks Liivimaa rüütelkonna Maanõunike Kolleegiumi poole. Vastuse saatis 30. novembril 1739. aastal maanõunik Otto Fabian von Rosen. See on läinud ajalukku Roseni deklaratsiooni nime all.

Rosen väitis:

talupoeg on juba maa vallutamisest alates pärisori;
mõisnik võib teda kohelda oma äranägemisel;
nii talupoeg kui tema varandus kuuluvad mõisnikule;
mõisnikul on õigus talupoega pärandada ja müüa;
talupoegade koormised pole seadusega piiratud.

Roseni deklaratsiooni alusel mõisteti Jaan valekaebuse esitamise eest sunnitööle, kuid vabanes peagi keisrivahetusega kaasnenud amnestiaga ning pöördus Vohnjasse tagasi. Osalemise eest talupoegade kaebekirjaaktsioonis mõisteti ta 1744. aastal Orenburgi kubermangu asumisele. Paradoksaalsel kombel tähendas see aga ka tema vabastamist pärisorjusest.

Vaata ka

Kirjandus

Juris Vīgrabs (Georg Wihgrabs): Die Rosensche Deklaration vom Jahre 1739: Ein Beitrag zur Geschichte der Leibeigenschaft in Livland und Estland., Tartu: Akadeemiline Kooperatiiv, 1937
Juris Vīgrabs: Landrāta Rozena 1739. gada deklarācija : par Vidzemes dzimtkungu tiesībām uz zemnieku miesu un mantu., Rīga: A.Gulbis, 1937 (läti keeles)