Sada päeva

Sada päeva (ka seitsmenda koalitsiooni sõda) on perioodi keiser Napoleon I maapaost Elbal Pariisi tagasitulekust 20. märtsil 1815 kuni kuningas Louis XVIII teise restauratsioonini 8. juulil 1815 (111 päeva). Sellesse periood jäid Waterloo kampaania ja Napoli sõda. Fraasi les Cent Jours kasutas esimesena Pariisi prefekt Gaspard de Chabrol oma tervituskõnes kuningale.

Seitsmenda koalitsiooni sõda
Osa Napoleoni sõdadedest
Waterloo lahing, William Sadler II
Toimumisaeg	20. märts – 8. juuli 1815
Toimumiskoht	Prantsusmaa, tänapäeva Belgia
Tulemus	Otsustav koalitsiooni võit, Teine Pariisi rahu Napoleoni sõdade lõpp Napoleon I teine maapagu ja Bourbonide teine restauratsioon Kongressisüsteemi algus
Osalised
Seitsmes koalitsioon: Neli põhijõudu Suurbritannia Preisimaa Austria Venemaa Nende liitlased Hannover Nassau Braunschweig Rootsi Madalmaad Mall:Riigi andmed Hispaania Portugal Sardiinia Sitsiilia Toscana Šveits Prantsuse rojalistid Prantsusmaa Napoli
Väejuhid või liidrid
Wellingtoni hertsog Gebhard von Blücher Schwarzenbergi prints (Ülem-Reini) Casalanza hertsog (Ülem-Itaalia) Johann Frimont (Napoli) Michael Andreas Barclay de Tolly L'Armée du Nord Napoleon I (15.–19. juuni) Dalmaatia hertsog Solt (19.–25. juuni) Marquis de Grouchy Siseväed Eckmühli prints Davout (Pariis) Jean Maximilien Lamarque (Armée de l'Ouest — Vendée and Loire) Seireväed Jean Rapp (Armée du Rhin) Albufera hertsog Suchet (Armée des Alpes) Claude Lecourbe (Armée du Jura) Guillaume Brune (Armée du Var) Charles Decaen & Bertrand Clausel (Pürenee armee) Napoli Joachim Murat
Jõudude suurus
800 000 – 1 000 000 280 000
Kaotused
50 825+ tapetud, haavatud või vangistatud 68 000+ tapetud, haavatud, vangistatud või kadunud

Napoleon tuli tagasi, kui Viini kongress oli kogunenud. 13. märtsil, seitse päeva enne Napoleoni jõudmist Pariisi, kuulutasid suurriigid Viini kongressil ta lindpriiks, ja 25. märtsil, viis päeva pärast tema saabumist Pariisi, sidusid Seitsmenda koalitsiooni liikmed Austria, Preisimaa, Venemaa ja Suurbritannia end kokkuleppega panna igaühe poolt välja 150 000 meest tema võimu kukutamiseks. See pani aluse viimasele konfliktile Napoleoni sõdades, Napoleoni võitmisele Waterloo lahingus, Prantsuse monarhia taastamisele teist korda ja Napoleoni saatmisele maapakku kaugele Saint Helena saarele, kus ta mais 1821 suri.

Taust

Napoleoni tõus ja langus

Prantsuse revolutsioonisõjad ja Napoleoni sõjad panid Prantsusmaa 1792. aastast alates peaaegu pidevalt vastamisi teiste Euroopa riikide koalitsioonidega. Louis XVI kukutamine ja järgnev hukkamine Prantsusmaal häiris väga teisi Euroopa juhte, kes lubasid Prantsuse vabariigi purustada. Prantsusmaa kaotusele viimise asemel võimaldasid sõjad revolutsioonilisel režiimil laieneda oma piiride taha ja luua tütarvabariike. Prantsuse vägede edu tegi kangelase nende parimast komandörist Napoleonist. Aastal 1799 korraldas Napoleon eduka riigipöörde ja sai uue Prantsuse Konsulaadi Esimeseks konsuliks. Viis aastat hiljem kroonis ta end keiser Napoleon I-ks.

Napoleoni tõus häiris teisi Euroopa riike sama palju kui varasem revolutsiooniline režiim. Vaatamata uute koalitsioonide moodustamisele tema vastu, jätkasid Napoleoni väed enamuse Euroopa vallutamisega. Sõjaõnn hakkas pöörduma pärast prantslaste hukatuslikku sissetungi Venemaale aastal 1812, milles Napoleon kaotas enamuse oma armeest. Järgmisel aastal, Kuuenda koalitsiooni sõja ajal, võitsid koalitsiooniväed prantslasi Leipzigi lahingus.

Pärast oma võitu Leipzigi all lubas koalitsioon tungida Pariisini ja Napoleoni kukutada. 1814. aasta veebruari viimasel nädalal jõudis Preisi välimarssal Blücher Pariisi. Pärast mitut rünnakut, manöövrit ja tugevdust mõlemal poolel võitis Blücher 1814. aasta märtsi alguses Laoni lahingu; see võit hoidis ära liitlasarmee Prantsusmaalt väljasurumise. Reimsi lahing läks Napoleonile, kuid sellele võidule järgnesid järjest kaotused ülekaalukatelt vaenlase jõududelt. Koalitsiooniväed sisenesid Pariisi 30. märtsil 1814 pärast Montmartre'i lahingut.

6. aprillil 1814 loobus Napoleon troonist, mis viis kuu aega hiljem Louis XVIII vastuvõtmiseni ja esimese Bourbonide restauratsioonini. Võidetud Napoleon saadeti Elba saarele maapakku, samas võidukas koalitsioon püüdis Viini kongressil Euroopa kaarti ümber joonistada.

Maapagu Elbal

"Tänapäeva kangelase teekond Elba saarele". Trükis näitab Napoleon I istumas tagurpidi eesli seljas "Elba teel" Fontainebleaus; ta hoiab murtud mõõka ühes käes ja eesli saba teises käes, samas järgnevad talle kaks trummarit, mängides hüvastijätu(?) marssi

Napoleon koos Elba vabatahtlike eskardoniga keiserliku kaardiväe esimesest Poola kergeratsaväest

Napoleon veetis vaid üheksa kuud ja 21 päeva rahutus pagenduses Elbal (1814–1815), jälgides suure huviga sündmusi Prantsusmaal, kui Viini kongress järk-järgult kogunes. Nagu ta ette nägi, tekitas suure keisririigi kahanemine vana Prantsusmaa suuruseks tõsist rahulolematust prantslaste seas, tunnet toitsid lood taktitust viisist, kuidas Bourboni printsid kohtlesid Grande Armée veterane ja tagasitulnud rojalistlik aadel kohtles inimesi üldiselt. Võrdselt ähvardav oli üldine olukord Euroopas, mis oli pinges ja kurnatud eelmiste kümnendite peaaegu pidevast sõjast.

Suurriikide vastuolulised nõudmised olid mõnda aega nii liialdavad, et viisid suurriigid Viini kongressil sõja äärele üksteisega. Seega iga uudisteraas, mis jõudis kaugele Elbale, näitas soodsalt võimu tagasivõtmist, kui ta korralikult põhjendaks uudist tema naasmisest põhjustades populaarsuse kasvu tema lähenedes. Ta mõtles ka, et Prantsuse vangide tagasitulek Venemaalt, Saksamaalt, Suurbritanniast ja Hispaaniast võiks talle otsekohe anda koolitatud, veteranidest ja patriootliku armee, palju suurema, kui see, mis võitis tuntust aastatel enne 1814. Nii ohtlikud olid märgid, et rojalistid Pariisis ja täievolilised Viinis rääkisid tema väljasaatmisest Assooridele või Saint Helenale, kuigi mõned viitasid mõrvale.

Viini kongress

Viini kongressil (novembrist 1814 – juunini 1815) olid eri riikidel väga erinevad ja vastandlikud eesmärgid. Venemaa tsaar Aleksander ootas enamuse Poola neelamist ja nukuriigi Varssavi hertsogiriik jätmist puhvriks edasise sissetungi vastu Euroopast. Uuenenud Preisi riik nõudis kogu Saksimaa kuningriiki. Austria tahtis lubada kumbagi neist asjadest, kuna see eeldas kontrolli taastamist Põhja-Itaalia üle. Castlereagh Suurbritanniast toetas Prantsusmaad (keda esindas Talleyrand) ja Austriat ning oli vastuolus oma parlamendiga. See põhjustas peaaegu sõja puhkemise, kui tsaar märkis Castlereagh'le, et Venemaal on 450 000 meest Poola ja Saksimaa piiridel ning see on teretulnud proovima neid sealt ära ajada. Ta tõepoolest märkis: "Minust peab saama Poola kuningas ja Preisimaa kuningast peab saama Saksimaa kuningas". Preisimaa kuningas Friedrich lähenes Castlereagh'le, kes pakkus Briti ja Austria toetust Preisimaa Saksimaa-anneksioonile Preisimaa toetuse eest iseseisvale Poolale. Friedrich kordas seda pakkumist avalikult ja tsaar oli nii solvunud, et kutsus Austria Metternichi duellile. Vaid Austria krooni sekkumine peatas selle. Tüli suurriikide vahel hoiti ära, kui Suurbritannia parlamendi liikmed saatsid Vene saadikule sõna, et Castlereagh on ületanud oma volitusi ja Suurbritannia ei toeta iseseisvat Poolat. Afäär tekitas Preisimaal sügava kahtluse kõiges, milles Suurbritannia osales.

Tagasitulek Prantsusmaale

Napoleon lahkub Elbalt, Joseph Beaume

Priki Inconstant, mida juhib kapten Taillade ja mis veab Napoleoni Prantsusmaale, tee ristub prikiga Zéphir, mida juhib kapten Andrieux. Inconstant on heisanud keisririigi trikoloori, samas Zéphir kannab valget monarhia lippu

Kui liitlased olid hajevil, lahendas Napoleon oma probleemi iseloomulikul moel. 26. veebruaril 1815, kui Briti ja Prantsuse vahilaevu ei olnud näha, lipsas ta umbes 600 mehega Portoferraiost välja ja randus 1. märtsil 1815 Antibes'i lähistel Golfe-Juanis. Väljaarvatud rojalistlikus Provence'is, võeti teda igal pool tervitades vastu, mis tõendas tema isiksuse kütkestavat jõudu. Ta vältis enamust Provence'ist, võttes tee läbi Alpide, mis kannab sellest ajast nime Route Napoléon. Enda kaitseks laskugi laskmata paisus tema väike vägi päev-päevalt, kuni sellest sai armee. 5. märtsil läks nimeliselt rojalistlik 5. jalaväerügement Napoleoni poole üle en masse. Järgmisel päeval ühines nendega 7. jalaväerügement kolonel Charles Angélique François Huchet de La Bédoyère'i juhtimisel, kes hukati Bourbonide poolt reetmise eest pärast kampaania lõppu. Vana anekdoot illustreerib Napoleoni karismat või populaarsust. Kui rojalistlikud väed püüdsid peatada Napoleoni vägede marssi Lyoni juures, astus Napoleon nende ette, lõi mantlihõlmad laiali ja ütles "Kui keegi teist soovib tulistada oma keisrit, tehku seda nüüd." Kõik mehed ühinesid temaga.

Marssal Ney, nüüd üks Louis' võtmekomandöre, ütles, et Napoleon tuleks tuua Pariisi raudpuuris, kuid 14. märtsil ühines Ney koos 6000 mehega Napoleoniga. Viis päeva hiljem, pärast ringkäiku maapiirkondades, lubades põhiseaduslikku reformi ja otseseid valimisi assambleesse, sisenes keiser kogunenud rahvahulkade kiidusõnade saatel võidukalt pealinna, kust Louis XVIII oli veidi varem põgenenud.

Rojalistid ei olnud mureks: Angouleme'i hertsog tõstis väikese väe üles lõunas, kuid Valence'is sulas see ära Grouchy käsu ees; ja hertsog sõlmis 9. aprillil 1815 kokkuleppe, millega nad said keisrilt armu. Vendée rojalistid tõusid hiljem ja põhjustasid rohkem tüli.

Napoleoni tervis

Tõend, et Napoleoni tervis on mõnevõrra vastuoluline. Carnot, Pasquier, Lavalette, Thiébault ja teised arvasid teda enneaegselt vananevat ja nõrgenevat. Elbal, nagu Neil Campbell märkis, muutus ta passiivseks ja proportsionaalselt korpulentseks. Siin hakkas ta, nagu ka mõnikord aastal 1815, kannatama hootise kusepidamatuse all, kuid see ilmnes suhteliselt kergelt. Enamuse oma avalikust elust kannatas Napoleon hemoroidide all, mis tegid ratsutamise pikaks ajaks raskeks ja piinavaks. See andis hukatusliku tulemuse Waterloo all; lahingu ajal oli ta võimetu hobuse selga istuma, kui vaid väga lühikeseks ajaks, ja seega võimetu jälgima oma sõdureid lahingus, ja seega neid juhtima. Teised ei näinud temas olulist muutust; samas Mollien, kes teadis keisrit hästi, omistas talle roidumust, mis tuli peale kimbatustundest, mida põhjustas tema muutunud olukord.

Põhiseaduslik reform

 Pikemalt artiklis 1815. aasta harta

13. märtsil 1815 andis Napoleon Lyonis välja edikti, mis saatis olemasolevad kojad laiali ja käskis kokku kutsuda rahvakoosoleku või Champ de Mai, eesmärgiga muuta Napoleoni keisririigi põhiseadust. Teadaolevalt ütles ta Benjamin Constantile "Olen vana. Põhiseadusliku kuninga rahulikkus võiks mulle sobida. Kindlasti sobib see minu pojale."

Selle töö viis kooskõlas keisriga läbi Benjamin Constant. Saadud Acte additionel (täiendus keisririigi põhiseadusele) kinkis Prantsusmaale päriliku Peeridekoja ja Esindajatekoja, mille valis keisririigi "valijameeste kogu".

Châteaubriand'i järgi, viitega Louis XVIII põhiseaduslikule hartale, oli uus põhiseadus – La Benjamine – vaid "pisut parandatud" versioon hartast, mis seotud Louis XVIII valitsusega; siiski on hilisemad ajaloolased, sealhulgas Agatha Ramm, märkinud, et see põhiseadus lubas valimisõiguse laiendamist ja tagas selgesõnaliselt ajakirjandusvabaduse. Vabariiklikul moel pandi põhiseadus Prantsusmaa rahvale hääletamiseks, kuid kas entusiasmi puudumise tõttu, või kuna rahvas oli ootamatult asunud sõjalistele ettevalmistustwele, saadi vaid 1 532 527 häält, vähem kui pool Konsulaadi rahvahääletustes vajalikust; siiski tähendas "suur enamus", et Napoleon tundis endal põhiseaduslikku õigust.

Napoleonil oli raskusi loobuda ustava liberaali Lanjuinais 3. juuni valimise tühistamisest, viimane oli Esindajatekoja presidendina olnud nii sageli keisri vastu. Oma viimases suhtluses nendega hoiatas Napoleon neid mitte jäljendama hilise Bütsantsi kreeklasi, kes tegelesid peene aruteluga, kui taraanid peksid vastu väravaid.

Sõjaline mobilisatsioon

 Pikemalt artiklis Sõjaline mobilisatsioon Saja päeva ajal

Strateegiline olukord Lääne-Euroopas aastal 1815 : 250 000 prantslast seisis silmitsi koalitsiooni umbes 850 000 sõduriga neljal rindel. Lisaks pidi Napoleon jätma 20 000 meest Lääne-Prantsusmaale rojalistide ülestõusu mahasurumiseks

Saja päeva ajal mobiliseerusid sõjaks nii koalitsioon kui ka Napoleon I. Pärast trooni tagasivõtmist leidis Napoleon, et Louis XVIII oli talle vähe jätnud. Oli 56 000 sõdurit, kellest 46 000 olid kampaaniaks valmis. Mai lõpuks oli Napoleoni käsutusse relvajõude kokku jõudnud 198 000, lisaks oli 66 000 väljaõppel ja mitte veel teenistuseks valmis. Mai lõpuks moodustas Napoleon L'Armée du Nordi ("Põhjaarmee"), mis tema enda juhtimisel osales Waterloo kampaanias.

Prantsusmaa kaitseks kasutas Napoleon oma ülejäänud jõude Prantsusmaal, kavatsusega viivitada oma välisvaenlasi, samas surudes maha oma koduseid vaenlasi. Juuniks olid väed organiseeritud nii:

• V korpus – L'Armée du Rhin – juhataja Rapp, majutatud Strassburgi lähistele;
• VII korpus – L'Armée des Alpes – juhataja Suchet, majutatud Lyoni;
• I korpus – L'Armée du Jura – juhataja Lecourbe, majutatud Belforti;
• II korpus – L'Armée du Var – juhataja Brune, majutatud Touloni;
• III korpus – Ida-Püreneede armee – juhataja Decaen, majutatud Toulouse'i;
• IV korpus – Lääne-Püreneede armee – juhataja Clauzel, majutatud Bordeaux'sse;
• Läänearmee – Armée de l'Ouest (ka Vendée armee ja Loire'i armee) – juhataja Lamarque, moodustati rojalistide ülestõusu mahasurumiseks Vendée piirkonnas, mis jäi kuningas Louis XVIII ustavaks Saja päeva ajal.

Vastaste koalitsiooni väed:

Ertshetsog Karl kogus Austria ja Saksa liitlasriikide väed, samas Schwarzenbergi vürst moodustas teise Austria armee. Hispaania kuningas Fernando VII kutsus Briti ohvitsere, kes viiksid tema väed Prantsusmaa vastu. Venemaa tsaar Aleksander I kogus 250 000 sõdurist armee ja saatis selle Reini suunas. Preisimaa kogus kaks armeed. Üks, Blücheri juhtimisel, võttis koha sisse Wellingtoni Briti armee ja selle liitlaste kõrval. Teine oli Põhja-Saksa korpus kindral Kleisti juhtimisel.

• Napoleon I poolt otseseks ohuks hinnatud:
  • Inglise-liitlased, juhataja Wellington, majutatud Edela-Brüsselis, peakorter Brüsselis.
  • Preisi armee, juhataja Blücher, majutatud Kagu-Brüsselis, peakorter Namuris.
• Prantsusmaa piiride lähedal, kuid Napoleon I poolt väiksemaks ohuks hinnatud:
  • Saksa korpus (Põhja-Saksa föderaalarmee), mis oli osa Blücheri armeest, kuid tegutses sõltumatult peamisest Preisi armeest lõunas. Blücher kutsus selle peaarmeega liituma, kui Napoleoni kavatsusesd selgusid.
  • Austria armee Ülem-Reinil, juhataja välimarssal Karl Philipp zu Schwarzenberg.
  • Šveitsi armee, juhataja Niklaus Franz von Bachmann.
  • Austria armee Ülem-Itaalias – Austria-Sardiinia armee – juhataja Johann Maria Philipp Frimont.
  • Austria armee Napolis, juhataja Vinzenz Ferrerius von Bianchi.
• Muud koalitsiooniväed, mis olid kas lähenemas Prantsusmaale, mobiliseeritud kodumaa kaitseks või mobilisatsiooniprotsessi kaasatud:
  • Vene armee, juhataja Michael Andreas Barclay de Tolly, ja marssis Prantsusmaa suunas.
  • Vene reservarmee, mis pidi vajadusel toetama de Tollyt.
  • Preisi reservarmee, paiknes kodumaal, et kaitsta selle piire.
  • Inglise-Sitsiilia armee kindral Hudson Lowe'i juhtimisel, mis randus Royal Navy abil Prantsusmaa lõunarannikul.
  • Kaks Hispaania armeed pandi kokku plaaniga tungida üle Püreneede.
  • Madalmaade korpus prints Frederiki juhtimisel, ei osalenud Waterloos, kuid Wellingtoni armee korpusena võttis see osa väikestes sõjalistes toimingutes koalitsiooni sissetungil Prantsusmaale.
  • Taani kontingent, tuntud kui Taani Kuninglik Abikorpus, juhataja kindral prints Frederik, ja Hansa kontingent (Bremeni, Lübecki ja Hamburgi vabalinnadest), juhataja Briti kolonel Neil Campbell, olid teel ühinema Wellingtoniga; mõlemad ühinesid armeega juulis, jäädes konfliktist välja.
  • Portugali kontingent, mida sündmuste kiiruse tõttu kunagi kokku ei pandudki.

Sõda algab

Viini kongressil kuulutasid Euroopa suurriigid (Austria, Suurbritannia, Preisimaa ja Venemaa) ja nende liitlased Napoleoni lindpriiks ja sõlmisid 13. märtsil 1815 selle deklaratsiooni, nii algas Seitsmenda koalitsiooni sõda. Rahulootused, mida Napoleon hellitas, olid läinud – sõda oli nüüd vältimatu.

Edasine liiduleping Napoleoni vastu ratifitseeriti 25. märtsil, selles nõustus iga Euroopa suurriik tulevases konfliktis välja panema 150 000 meest. Selline arv ei olnud Suurbritannia jaoks võimalik, kuna tema armee oli väiksem kui tema kolmel liitlasel. Pealegi olid tema väed hajutatud üle kogu maailma, palju üksusi oli veel Kanadas, kus hiljuti oli lõppenud Inglise-Ameerika Ühendriikide sõda. Seda silmas pidades tegi ta oma arvulise vähemuse tasa, makstes toetusi teistele suurriikidele ja teistele Euroopa riikidele, mis aitas kontingentidele kaasa.

Mõni aeg pärast liitlaste mobilisatsiooni algust lepiti kokku, et kavandatud sissetung Prantsusmaale algab 1. juulil 1815, palju hiljem, kui nii Blücher kui ka Wellington oleksid tahtnud, kuna mõlema armeed olid juunis valmis, austerlastest ja venelastest ees; viimane oli veel üsna kaugel. Selle hilisema sissetungi kuupäeva eelis oli, et see võimaldas kõigil sissetungivatel koalitsiooniarmeedel olla valmis samal ajal. Seega võiksid nad kasutada oma kombineeritud arvulist ülekaalu Napoleoni laialilaotatud väiksema väe vastu, kindlustades seega võidu ja vältides võimalikku kaotust Prantsusmaa piirides. See edasilükatud sissetungi kuupäev võimaldas Napoleonile rohkem aega oma vägede ja kaitse tugevdamiseks, mis muudaks tema võitmise raskemaks ja palju kulukamaks eludes, ajas ja rahas.

Waterloo, lahingurivistus

Napoleon pidi nüüd otsustama, kas võidelda kaitsvas või ründavas kampaanias. Kaitse tähendanuks 1814. aasta kampaania kordamist Prantsusmaal, kuid palju suurema väega tema käsutuses. Prantsusmaa peamised linnad, Pariis ja Lyon, tuli kindlustada ja kaks suurt Prantsuse armeed, suurem Pariisi ees ja väiksem Lyoni ees, pidid neid kaitsma; francs-tireurs julgustati pakkuma koalitsiooniarmeedele sissisõja maitset.

Napoleon valis ründe, mis tähendas ennetavat lööki vaenlastele, enne kui need kõik kogunevad ja koostööd tegema hakkavad. Mõne suure koalitsiooniarmee purustamisega uskus Napoleon, et on siis võimeline tooma Seitsmenda koalitsiooni valitsused rahukõnelustele arutama talle soodsaid tulemusi, nimelt rahu Prantsusmaale ja tema jäämine võimule selle eesotsas. Kui rahu liitlaste poolt tagasi lükataks, vaatamata mistahes ennetavale sõjalisele edule, mida ta võiks saavutada kasutades talle omaseid ründavaid sõjalisi võimalusi, siis võiks sõda jätkuda ja ta võiks pöörata oma tähelepanu ülejäänud koalitsiooniarmeede võitmisele.

Napoleoni otsust rünnata Belgias toetasid mitmed kaalutlused. Esiteks, ta teadis, et Briti ja Preisi armeed on üpris hajali ja neid saab üksikult võita. Ka olid Briti väed Belgias suuresti teisejärgulised; enamus Poolsaare sõja veterane oli saadetud Ameerikasse võitlema Ühendriikide vastu. Ja poliitiliselt võis Prantsuse võit päästa valla sõbraliku revolutsiooni prantsuskeelses Brüsselis.

Waterloo kampaania

Positsioonid

Prantsuse väed

Trooni ülevõtmisel leidis Napoleon, et Bourbonid olid talle vähe jätnud ja et armee suurus oli 56 000 sõdurit, kellest 46 000 olid kampaaniaks valmis.

Mai lõpuks olid Napoleonil järgmised väed:

• I korpus (D'Erlon) majutatud Lille'i ja Valenciennesi vahele.
• II korpus (Reille) majutatud Valenciennesi ja Avesnesi vahele.
• III korpus (Vandamme) majutatud Rocroi ümbrusse.
• IV korpus (Gérard ) majutatud Metzi.
• V korpus – Armée du Rhin (Rapp), 20 000 meest Strasbourgi lähistel.
• VI korpus (Lobau) majutatud Laoni.
• Ratsaväe reserv (Grouchy) majutatud Guise'i.
• Keiserlik kaardivägi (Mortier) Pariisis.

Sama palju sõdureid valvas muid Prantsusmaa piire ja Lamarque juhtis väikest Läänearmeed Vendées rojalistide ülestõusu mahasurumisel. 1. juuniks jõudsid kogu relvajõud Napoleoni käsutuses 198 000, veel 66 000 oli väljaõppel, kuid teenistuseks mitte veel valmis.

Koalitsiooni väed

Juuni alguses 1815 jagunesid Wellingtoni ja Blücheri väed järgmiselt:

Wellingtoni Inglise-liitlaste armee 93 000 mehega, peakorter Brüsselis, paiknes järgmiselt:

• I korpus (Oranje prints), 30 200, peakorter Braine-le-Comte'is, paiknes Enghien-Genappe-Monsi piirkonnas.
• II korpus (Rowland Hill), 27 300, peakorter Athis, paiknes Ath-Oudenarde-Genti piirkonnas.
• Reservratsavägi (Henry William Paget) 9900, Denderi orus, Geraardsbergeni ja Ninove'i vahel.
• Reserv (Wellington enda juhtimisel) 25 500, paiknes ümber Brüsseli.
• Piiriala Leuze'ist ja Binche'ist läänes jälgis Hollandi kergeratsavägi.

Blücheri Preisi armee 116 000 mehega, peakorter Namuris, paiknes järgmiselt:

• I korpus (Graf von Zieten), 30 800, majutatud piki Sambre'it, peakorter Charlerois, ja kattis Fontaine-l'Évêque-Fleurus-Moustier ala.
• II korpus (Pirch I), 31 000, peakorter Namuris, paiknes Namur-Hannut-Huy alal.
• III korpus (Thielmann), 23 900, Maasi jõe käärus, peakorter Cineys, ja paiknes Dinant-Huy-Ciney alal.
• IV korpus (Bülow), 30 300, peakorter Liège'is ja majutatud ümber selle.

Piiri Binche'i, Charleroi ja Dinanti ees jälgisid Preisi eelpostid.

Seega ulatus koalitsiooni rinne ligikaudu 900 miili üle praeguse Belgia ja rinde sügavus majutuspaikadeni oli 300 miili. Kogu armee koondumiseks mõlemale tiivale kuluks kuus päeva ja ühise tsentri koondumiseks ümber Charleroi kolm päeva.

Manööver

Waterloo kampaania kaart

Napoleon viis 128 000-mehelise Põhjaarmee Belgia piirile. Vasak tiib (I ja II korpus) oli marssal Ney käsutada ja parem tiib (III ja IV korpus) oli marssal Grouchy käsutada. Napoleon oli Reservi (Keiserlik kaardivägi, VI korpus ning I, II, III ja IV ratsaväekorpus) otsene juht. Esialgse edenemise ajal jäid kõik kolm elementi piisavalt lähestikku, et üksteist toetada.

Napoleon ületas 15. juunil 1815 Charleroi lähistel Thuini juures piiri. Prantslased sõitsid koalitsiooni eelpostidesse ja tagasid nii Napoleoni eelistatud "keskse positsiooni" – teedesõlmes Wellingtoni armee (loodes) ja Blücheri preislaste (kirdes) vahel. Wellington ootas, et Napoleon püüab haarata koalitsiooniarmeesid, liikudes läbi Monsi ja Brüsselist läände jäävale alale. Wellington kartis, et selline liikumine lõikaks ta ära sadamatest, mis teda varustasid. Napoleon julgustas seda seisukohta valeinformatsiooniga. Wellington ei kuulnud Charleroi vallutamisest midagi kuni kella 3-ni pärastlõunal, kuna teade Wellingtoni luureülemalt Colquhoun Grantilt hilines kindral Dörnbergi tõttu. Kinnitus järgnes kiiresti teise sõnumiga Oranje printsilt. Wellington käskis oma armeel koonduda ümber diviisipeakorterite, kuid ei olnud veel kindel, kas rünnak Charleroile oli petteks ja peamine rünnak tuleb Monsi kaudu. Wellington tegi Napoleoni kavatsused kindlaks alles õhtul ja tema käsud armeele Nivelles'i ja Quatre Bras'i lähistele koondumiseks saadeti välja vahetult enne keskööd.

Preisi kindralstaap näis olevat ennustanud Prantsuse armee kavatsusi palju täpsemini. Preislasi ei võetud ootamatult. Kindral Zieten teatas lõkketulede arvust juba 13. juunil ja Blücher hakkas oma vägesid koondama.

Napoleon pidas preislasi suuremaks ohuks ja liikus kõigepealt nende vastu Põhjaarmee parema tiiva ja reservidega. Graf von Zieteni I korpuse taganemine 15. juunil leidis üles Napoleoni edenemise, andes Blücherile võimaluse koondada oma väed Sombreffe positsioonile, mis oli valitud varem selle heade kaitseomaduste pärast. Napoleon saatis Prantsuse vasaku tiiva eest vastutava marssal Ney kindlustama Quatre Bras' teeristi, mille suunas Wellington kiiruga kogus oma hajutatud armeed. Ney skaudid jõudsid Quatre Bras'ni sel õhtul.

Quatre Bras

 Pikemalt artiklis Quatre Bras' lahing

Ney, edenedes 16. juunil, leidis Quatre Bras' nõrgalt kaitstuna Wellingtoni armee Hollandi vägede poolt, kuid vaatamata raskele arvulisele ülekaalule kogu päeva jooksul, võitles ta ettevaatlikult ja katkendlikult, millega nurjus teeristi vallutamine. Pärastlõunal võttis Wellington isiklikult Inglise-liitlaste vägede juhtimise Quatre Bras's üle. Positsiooni kindlustati järjekindlalt kogu päeva, kui Inglise-liitlaste väed lähenesid teeristile. Lahing lõppes taktikalise viigiga. Hiljem loovutasid liitlased Quatre Bras' lahinguvälja, et koondada oma väed palju soodsamale pinnale põhjas piki Brüsseli teed, eelmänguna Waterloo lahingule.

Ligny

 Pikemalt artiklis Ligny lahing

Napoleon kasutas vahepeal oma armee paremat tiiba ja reserve kindral Blücheri juhitavate preislaste võitmiseks Ligny lahingus samal päeval. Preisi tsenter andis raskele Prantsuse rünnakule järele, kuid tiivad püsisid. Mitu rasket Preisi ratsaväe sööstu osutusid piisavaks, et pärssida prantslaste tegutsemist ja tõepoolest nad ei jälitanud preislasi kuni 18. juuni hommikuni. D'Erloni I korpus eksles mõlema lahingu vahel, löömata kaasa ei Quatre Bras's ega Lignys. Napoleon kirjutas Neyle, hoiatades teda, et lubades D'Erlonil ekselda nii kaugel eemal halvab tema rünnakud Quatre Bras'le, kuid ei käskinud D'Erloni tagasi kutsuda, kuigi oleks kergesti saanud seda teha. Tema käskude toon näitab, et ta uskus, et asjad on Ligny all hästi ilma abitagi (nagu ka tegelikult oli).

Vahemäng

Preislaste kaotus Ligny all tegi Quatre Bras positsiooni kaitstamatuks. 17. juunil tõmbus Wellington korralikult tagasi põhja. Tema kontroll Quatre Bras' üle võimaldas preislastel tõmbuda tagasi paralleelselt tema taganemisteega ja mitte temast eemale, nagu Napoleon oli lootnud.

See oli osa Napoleoni strateegiast jagada palju suurem koalitsiooni vägi tükkideks, mida ta saab arvuliselt ületada ja eraldi rünnata. Tema teooria põhines eeldusel, et rünnak läbi koalitsiooni vägede tsentri sunnib kaks peamist armeed taganema vastavalt nende varustusbaaside suunas, mis olid vastassuundades.

Preisi armee üldine taganemine tõi selle Wavre'i linna ja vaikimisi sai viimasest armee sorteerimispunkt. Preisi staabiülem kindral August von Gneisenau plaanis koondada Preisi armee Tillysse, kust see pidi liikuma Wellingtoni toetama, kuid kontroll kadus, kui osa armeest taandus Reini suunas, kuid enamus koondus Wavre'i. Kindral Blücher saabus Wavre'i, pärast kukkumist hobuse seljast vasturünnaku juhtimisel Lignys, olles ratsutanud kaks korda üle Prantsuse ratsaväe. Pärast kohtumist oli Gneisenau veendunud, et peab marssima koidikul Wellingtoni vasaku tiiva suunas koos I, II ja IV korpusega. IV korpus kindral Bülow von Dennewitzi juhtimisel ei osalenud Lignys, kuid saabus tugevdama Preisi armeed 17. ja 18. juuni öödel. III korpus moodustas järelväe, et takistada jälitavaid prantslasi.

Napoleon lõikas koos reservi ja Põhjaarmee vasaku tiiva vägedega läbi Quatre Bras', et jälitada Wellingtoni vägesid, mis taandusid Brüsseli suunas. Just enne väikest Waterloo küla paigutas Wellington enamuse oma väest tagumisele astangule. Ta pani mõned oma väed põhipositsioonide ette kahte kindlustatud taluhoonesse astangu jalamil, mis valvasid kahte teed Brüsselisse.

Marssal Grouchy kolis Põhjaarmee parema tiivaga Grannape'i, omandades luureandmeid, mida pakkusid talle tema eelpostid. Kolm Preisi korpust liikusid läbi ala ja uskusid, et koonduvad Brüsseli lähistel Wellingtoni toetuseks. See informatsioon koguti ja saadeti marssal Grouchy poolt 17. juuni öösel kell 22.00. Selles kirjas märkis Grouchy preislaste koondumist Wavre'i ja selle ümbrusse. See valmistas muret nii Grouchy'le kui ka Napoleonile, kuna preislased kasutasid teed läbi Wavre'i otse Wellingtoni armeedeni.

Waterloo

 Pikemalt artiklis Waterloo lahing

Waterloo lahing

See oli Waterloo all 18. juunil 1815, kui kampaania otsustav lahing aset leidis. Lahingu algus venis mitu tundi, kui Napoleon ootas maapinna kuivamist eelmise öö vihmasajust. Hilisel õhtupoolikul ei õnnestunud Prantsuse armeel jõuda Wellingtoni vägedeni astangul. Kui preislased saabusid, rünnates Prantsuse paremat tiiba üha kasvavate jõududega, nurjus Napoleoni võtmestrateegia hoida Seitsmenda koalitsiooni armeed jagatuna ja tema armee aeti kombineeritud koalitsiooni üldise edenemisega väljalt segaduses minema.

18. juuni hommikul 1815 saatis Napoleon käsud Põhjaarmee parema tiiva juhile, marssal Grouchy'le, et kimbutada preislasi ja peatada nende ümberkorraldamine. Need käsud jõudsid pärale umbes kell 06.00 ja tema korpus hakkas liikuma kell 08.00; kell 12.00 kuuldus Waterloo lahingus kahurimüra. Grouchy korpuse komandörid, eriti Gérard, soovitasid, et nad peavad "marssima kahurimüra suunas". Kuna see oli vastuolus Napoleoni käskudega ("sa pead olema mõõk preislaste tagalas, et ajada need läbi Wavre'i ja ühineda siin minuga"), otsustas Grouchy seda mitte kuulda võtta. Selgus, et ei Napoleon ega marssal Grouchy saanud aru, et Preisi armee ei olnud enam põgenev või korratu. Kõik mõtted ühinemisest Napoleoniga luhtusid, kui umbes kell 16.00 saabus teine käsk, korrates samu juhiseid.

Wavre

 Pikemalt artiklis Wavre'i lahing

Järgides Napoleoni käske ründas Grouchy Wavre'i küla lähistel kindral Johann von Thielmanni juhitavat Preisi III korpust. Grouchy uskus, et ta tegeles veel taganeva Preisi väe järelväega. Siiski oli jäänud vaid üks korpus; teised kolm Preisi korpust (I, II ja ikka veel värske IV) olid pärast kaotust Ligny all ümber grupeerunud ja marssisid Waterloo suunas.

Järgmisel hommikul lõppes Wavre'i lahing võltsi Prantsuse võiduga. Põhjaarmee Grouchy’ tiib taganes heas korras ja teised Prantsuse armee elemendid suutsid koonduda selle ümber. Siiski ei olnud armee piisavalt tugev vastu panema kombineeritud koalitsiooni vägedele, nii et see taandus Pariisi suunas.

Napoleon alistub

Kolm päeva pärast Waterlood Pariisi saabudes klammerdus Napoleon veel lootuse külge korraldada rahvuslikku vastupanu; kuid kodade ja avalikkuse tuju keelas üldiselt kõik sellised katsed. Napoleon ja tema vend Lucien Bonaparte olid peaaegu üksi seda uskudes; saates kojad laiali ja kuulutades Napoleoni diktaatoriks, võisid nad päästa Prantsusmaa suurriikide armeedest, mis nüüd Pariisi suundusid. Isegi sõjaminister Davout hoiatas Napoleoni, et Prantsusmaa saatus oleneb üksnes kodadest. Selgelt oli aeg kaitsta seda, mis alles; ja seda võiks parimini teha Talleyrandi legitiimsuse kilp.

Napoleon ise tunnistas lõpuks tõde. Kui Lucien pressis talle peale "julgemist", vastas ta: "Paraku julgesin ma juba liiga palju". 22. juunil 1815 loobus ta troonist oma poja Napoléon François Joseph Charles Bonaparte'i kasuks, teades hästi, et see oli formaalsus, kuna tema nelja-aastane poeg oli Austrias. 25. juunil sai ta Fouchélt, äsja ametisse nimetatud ajutise valitsuse presidendilt (ja Napoleoni endiselt politseiülemalt), vihje, et ta peab Pariisist lahkuma. Ta taganes Malmaisoni, Joséphine'i endisesse koju, kus viimane oli surnud varsti pärast tema esimest troonist loobumist.

Preislaste lähenemine 29. juunil, kellel oli käsk ta kinni võtta, elavalt või surnult, põhjustas tema taganemise läände Rocheforti suunas, kust ta lootis jõuda Ameerika Ühendriikidesse. Blokeeriva Royal Navy sõjalaevade kohalolu käsuga vältida tema põgenemist ennetas selle plaani.

Lõpuks, võimetuna jääma Prantsusmaale või põgenema sealt, alistus ta kapten Maitlandi Bellerophonile ja viidi Inglismaale. Keisri lahkumisele järgnes Louis XVIII täielik restauratsioon. Napoleon I saadeti maapakku Saint Helena saarele, kus ta mais 1821 suri.

Preislased sisenevad Pariisi

Napoleoni troonist loobumisega nimetas Fouché juhitud ajutine valitsus Napoleoni sõjaministri Davout' ülemjuhatajaks. Pariisi koondunud Prantsuse vägedel oli sama palju sõdureid kui sissetungijatel ja rohkem kahureid.

Pariisi juures oli juuli esimestel päevadel kaks suurt kokkupõrget ja mõned väiksemad. Esimeses suures kokkupõrkes, Rocquencourti lahingus 1. juulil hävitasid jalaväe poolt toetatud ja kindral Exelmansi juhitud Prantsuse tragunid kolonel von Sohri (kes sai kokkupõrkes raskelt haavata ja võeti vangi) juhitud Preisi husaaribrigaadi. Teises suures kokkupõrkes, Issy lahingus 3. juulil alistati kindral Dominique Vandamme (Davout' alluv) kindral Graf von Zieteni poolt (Blücheri alluv), sundides prantslasi Pariisi taganema. Selle kaotusega kadusid kõik lootused hoida Pariisi ja lepiti kokku, et Prantsuse armee taganeb lõuna poole Loire'i jõge ja 7. juulil sisenes Graf von Zieteni Preisi I korpus Pariisi.

Teised kampaaniad ja sõjad

Kuigi Napoleon oli otsustanud, et koalitsiooni väed Brüsselis ja selle ümber Prantsusmaa kirdepiiril kujutavad endast suurimat ohtu, kuna de Tolly 150 000-meheline Vene armee ei olnud veel teatris, Hispaania mobiliseerus aeglaselt, vürst Schwarzenbergi 210 000-meheline Austria armee oli aeglane Reini ületama ja Prantsusmaa kagupiiri ähvardav teine Austria vägi ei olnud veel otsene oht, pidi Napoleon siiski mõned hädavajalikud jõud paigutama positsioonidele, kus nad said kaitsta Prantsusmaad teiste koalitsiooni vägede vastu, olenemata Waterloo kampaania tulemusest.

Napoli sõda

Napoli sõda napoleonliku Napoli kuningriigi ja Austria keisririigi vahel algas 15. märtsil 1815, kui marssal Joachim Murat kuulutas Austriale sõja, ja lõppes 20. mail 1815 Casalanza rahu sõlmimisega.

Napoleon oli teinud oma väimehe Joachim Murat Napoli kuningaks 1. augustil 1808. Pärast Napoleoni kaotust aastal 1813 jõudis Murat Austriaga kokkuleppele säilitada oma troon. Siiski taipas ta, et Euroopa suurriigid kavatsevad ta Viini kongressil kõrvaldada ja tagastada Napoli Bourboni valitsejatele. Nii liikus Murat, pärast Riminis läkituse väljaandmist "Itaalia patriootidele", põhja võitlema austerlaste vastu oma võimu tugevdamiseks Itaalias sõjalises mõttes.

Sõja päästis valla Napoleoni-meelne ülestõus Napolis, pärast mida kuulutas Murat 15. märtsil 1815 Austriale sõja, viis päeva enne Napoleoni naasmist Pariisi. Austerlased valmistusid sõjaks. Nende kahtlused olid ärganud nädalaid varem, kui Murat taotles luba marssida läbi Austria territooriumi, et rünnata Lõuna-Prantsusmaad. Austria tugevdas enne sõja kuulutamist oma Bellegarde juhitavaid armeesid Lombardias.

Sõda lõppes pärast otsustavat Austria võitu Tolentino lahingus. Ferdinando IV taastati Napoli kuningaks. Ferdinando saatis siis Napoli väed kindral Onasco juhtimisel appi Austria armeele Itaalias Lõuna-Prantsusmaa ründamiseks. Pikemas perspektiivis põhjustas Austria sekkumine Itaalias pahameele, mis omakorda kannustas liikumist Itaalia ühinemise suunas.

Kodusõda

Provence ja Bretagne, mis olid tuntud oma rojalistliku meelsuse poolest, ei tõusnud üles avalikule mässule, kuid Vendée tõusis. Vendée rojalistid võtsid edukalt Bressuire'i ja Cholet, enne kui kindral Lamarque neid 20. juunil Rocheserviere'i lahingus võitis. Nad sõlmisid kuus päeva hiljem 26. juunil Cholet' rahu.

Austria kampaania

Reini piir

Juuni alguses edenes kindral Rappi umbes 23 000-meheline Reini armee Germersheimi suunas, et blokeerida Schwarzenbergi eeldatav edenemine, kuid kuuldes uudiseid Prantsuse kaotusest Waterloo all, taganes Rapp Strasbourgi suunas, pöördudes 28. juunil kontrollima La Souffeli lahingus kindral Württembergi Austria III korpuse 40 000-mehelist üksust – viimane Prantsuse võiduga karm lahing Napoleoni sõdades. Järgmisel päeval jätkas Rapp taganemist Strasbourgi ja saatis isegi garnisoni Colmari kaitsma. Tema ja ta mehed ei võtnud kampaaniast emam aktiivselt osa ja lõpuks allusid Bourbonidele.

Württembergi III korpusest põhjas ületas kindral Wrede Austria (Baieri) IV korpus samuti Prantsuse piiri ja suundus siis lõunasse ja vallutas 27. juunil Nancy, kohates mõningast kohaliku elanikkonna vastupanu. Tema alluvuses oli Vene üksus kindral Lamberti juhtimisel, mis hoidis Wrede sideliinid avatuna. Juuli alguses käskis Schwarzenberg, olles saanud Wellingtonilt ja Blücherilt kutse, toimida Wredel kui Austria eelvägi ja edeneda Pariisi, ning 5. juuliks jõudis põhiosa Wrede IV korpusest Châlonsi. 6. juulil kohtus eelvägi preislastega ja 7. juulil sai Wrede luureandmeid Pariisi kokkuleppest ja nõudest liikuda Loire'i jõeni. 10. juulil oli Wrede peakorter Ferté-sous-Jouarre'is ja tema korpus paiknes Seine'i ja Marne'i vahel.

Kaugemal lõunas takistas kindral Colloredo Austria I korpust kindral Lecourbe'i Armée du Jura, mis koosnes suuresti kaardiväelastest ja teistest reservidest. Lecourbe võitles 30. juuni ja 8. juuli vahel Foussemagne'i, Bourogne'i, Chèvremonti ja Bavilliersi juures neli viivitavat lahingut, enne kui leppis 11. juulil vaherahuga. Ertshertsog Ferdinandi reservkorpus koos Hohenzollern-Hechingeni II korpusega piirasid Huningue' ja Mulhauseni kindlusi, koos kahe Šveitsi brigaadiga kindral Niklaus Franz von Bachmanni Šveitsi armeest. Nagu ka teisi Austria vägesid, tülitasid ka neid kahte francs-tireurs.

Itaalia piir

Nagu Rapp kaugel põhjas, võttis marssal Suchet' Armée des Alps alguses initsiatiivi ja tungis 14. juunil Savoiasse. Tema vastas oli kindral Frimonti Itaalias baseeruv 75 000-meheline Austria-Sardiinia armee. Siiski, kuuldes Napoleoni kaotusest Waterloo all, leppis Suchet kokku vaherahus ja läks tagasi Lyoni, kus ta 12. juulil linna Frimonti armeele loovutas.

Liguuria rannikut kaitsesid Prantsuse väed marssal Brune juhtimisel, kes taandusid aeglaselt Touloni kindluslinna pärast taganemist Marseillest enne kindral Bianchi juhitava Austria "Napoli armee", Hudson Lowe'i Inglise-Sitsiilia vägede, keda toetas vikont Exmouthi Briti Vahemere laevastik, ja kindral d'Osasco Sardiinia vägede saabumist; viimase väed tulid Nice'i garnisonist. Brune ei loovutanud linna ja selle mereväe arsenali enne 31. juulit.

Vene kampaania

Vene armee põhiosa, mida juhatas välimarssal de Tolly ja mis koosnes 167 950 mehest, ületas Reini Mannheimis 25. juunil – pärast Napoleoni teistkordset troonist loobumist – ja kuigi Mannheimi ümbruses oli kerget vastupanu, oli see läbi ajaks, kui eelvägi jõudis Landausse. Suurem osa de Tolly armeest jõudis Pariisi ja selle lähedusse juuli keskel.

Pariisi rahu

Issy oli viimane välitegevus Saja päeva ajal. See oli kampaania jätkavate napoleonlike tugipunktide vastu, mis lõppes Longwy kapitulatsiooniga 13. septembril 1815. Pariisi rahu sõlmiti 20. novembril 1815, mis lõpetas ametlikult Napoleoni sõjad.

1815. aasta Pariisi rahuga kinnitati eelmise aasta Pariisi rahu ja Viini kongressi lõppakt 9. juunist 1815. Prantsusmaa vähendati selle 1790. aasta piirideni; see kaotas revolutsiooniarmeede territoriaalsed saavutused aastatel 1790–1792, mille eelmine Pariisi rahu oli lubanud Prantsusmaal alles jätta. Prantsusmaa pidi nüüd maksma ka 700 miljonit franki hüvitist, viie aasta kaupa, ja ülal pidama koalitsiooni 150 000-mehelist okupatsiooniarmeed Prantsusmaa idapiiri äärsetel territooriumidel, La Manche'ist Šveitsi piirini, maksimaalselt viis aastat. Sõjalise okupatsiooni kahekordset eesmärki selgitati lepingu lisas, milles kirjeldati täiendavaid tingimusi, mille järgi pidi Prantsusmaa emiteerima kaubeldavaid võlakirju, mis katnuks hüvitise: lisaks naaberriikide kaitsmisele taastekkiva revolutsiooni eest Prantsusmaal, tagas see lepingu rahaliste klauslite täitmise.

Samal päeval uuendasid Suurbritannia, Venemaa, Austria ja Preisimaa eraldi dokumendis Nelikliitu. Vürstid ja vabalinnad, kes ei olnud allkirjastajad, kutsuti lepingu tingimustega nõustuma, millega leping sai avaliku õiguse osaks, mille kohaselt rajas Euroopa, välja arvatud Osmanite riik, "suhted, millest pidi saama tegeliku ja püsiva jõudude tasakaalu süsteem Euroopas".

Kronoloogia

Kuupäevad	Võtmesündmuste ülevaade
26. veebruar	Napoleon I lipsas Elbalt minema.
1. märts	Napoleon I randus Antibes'i lähistel.
13. märts	Suurriigid Viini kongressil kuulutasid Napoleon I lindpriiks.
14. märts	Marssal Ney, kes oli öelnud, et Napoleon tuleb tuua Pariisi raudpuuris, ühines temaga koos 6000 mehega.
15. märts	Pärast Napoleoni põgenemisest teada saamist kuulutas Napoleoni väimees ja Napoli kuningas Joachim Murat Austriale sõja, püüdes päästa oma krooni.
20. märts	Napoleon I sisenes Pariisi – Saja päeva algus.
25. märts	Seitsmenda koalitsiooni liikmed Suurbritannia, Venemaa, Austria ja Preisimaa lubasid igaüks välja panna 150 000 meest Napoleon I võimult kukutamiseks.
9. aprill	Napollaste kõrghetk, kui Murat püüdis ületada Po jõge. Siiski kaotas ta Occhiobello lahingu ja sõja lõpuni napollased taganesid täielikult.
3. mai	Kindral Bianchi Austria I korpus võitis otsustavalt Murat'd Tolentino lahingus.
20. mai	Napollased sõlmisid austerlastega Casalanza rahu pärast Murat põgenemist Korsikale ja tema kindralite rahupalveid.
23. mai	Ferdinando IV taastati Napoli troonile.
15. juuni	Prantsuse Põhjaarmee ületas piiri Ühendatud Madalmaadesse (tänapäeva Belgia).
16. juuni	Napoleon I lõi välimarssal Blücherit Ligny lahingus. Samal ajal võitlesid marssal Ney ja Wellingtoni hertsog Quatre Bras' lahingus, mille lõppedes ei olnud selget võitjat.
18. juuni	Pärast rasket Waterloo lahingut võitsid Wellingtoni ja Blücheri kombineeritud armeed otsustavalt Napoleon I Põhjaarmeed. Samaaegne Wavre'i lahing jätkus järgmise päevani, kui marssal Grouchy võitis kindral Johann von Thielmanni.
21. juuni	Napoleon I saabus tagasi Pariisi.
22. juuni	Napoleon I loobus troonist oma poja Napoléon François Joseph Charles Bonaparte'i kasuks.
29. juuni	Napoleon I lahkus Pariisist Lääne-Prantsusmaale.
3. juuli	Pariisi alistumisega lõppes sõjategevuse Prantsusmaa ning Blücheri ja Wellingtoni armeede vahel.
7. juuli	Graf von Zieteni Preisi I korpus sisenes Pariisi.
8. juuli	Louis XVIII taastati Prantsuse troonile – Saja päeva lõpp.
15. juuli	Napoleon I alistub kapten Maitlandi Bellerophonile.
13. oktoober	Joachim Murat hukatakse Pizzos pärast tema randumist seal viis päeva varem lootusega saada kuningriik tagasi.
20. november	Pariisi rahu sõlmimine.