Sahel
|
See artikkel räägib Aafrika piirkonnast; Burkina Faso haldusüksuse kohta vaata artiklit Sahel (Burkina Faso). |
See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2007) |
See artikkel vajab ajakohastamist. (Juuni 2018) |
Sahel (araabia keeles ساحل, sahil, rannik, Sahara kõrbe ranniku piir) on Aafrikas savannide ja Sahara kõrbe piirialale kujunenud kuiv piirkond. See on 5400 kilomeetri pikkune ala Atlandi ookeanist Punase mereni, mis kokku hõlmab 3 053 200 ruutkilomeetrit.
Saheli riikidest on kujunenud Aafrika suurim näljapiirkond. Rahvusvahelised organisatsioonid korraldavad toiduabi jagamist, meditsiinilist teenindamist ja asustavad inimesi ümber uutele aladele. Rahvaarvu järsu suurenemise tõttu Aafrika arengumaades ei paista sellele probleemile veel lahendust olevat. Ülekarjatamise ja põllumaa üleharimise tõttu muutuvad üha uued ja uued viljakandvad alad kõrbeteks.
Geograafia
muudaSahel on Põhja-Aafrika regioon, mis ulatub Senegalist Sudaanini. See moodustab üleminekutsooni põhjast Sahara kõrbe ja lõunast niiskete savannide vahel. Saheli steppides on looduslikuks maastikuks karjamaad, kus kasvab peamiselt madalad rohttaimed, kõrgemad kõrstaimed, okkalised põõsad, akaatsialised ja ahvileivapuud. Ülekarjatamise tulemusena muutub piirkond üha rohkem kõrbesarnaseks, kuna vähemalt kaheksa kuud aastast on sademeteta ning vihmaperioodil on sademete hulk väike (100–200 mm). Mitmetes kohtades kasutatakse ära näiteksNigeri jõe üleujutusi ning nendel aladel kasvatatakse edukalt hirssi ja maapähkleid.[1]
Saheli piirkonda peetakse üheks kõige vaesemaks piirkonnaks maailmas, samuti on sealne keskkond tugevasti kahjustunud.
Olukord 20. sajandil
muuda20. sajandi teisel poolel mõjutas Saheli piirkonda tugevalt pinnase erosioon ja kõrbestumine, mis olid tingitud kasvavast populatsioonist. Inimesed lõikasid maha puid, et laiendada oma põllumaad. Kariloomad sõid aga ära alles jäänud rohttaimed, tekkis sademete äravool ning tuul kandis pinnasest viljaka künnikihi ära, jättes alles ainult kuiva ja viljatu tühermaa.[1]
1968. aastal algas pikk põuaperiood, mis viis põllukultuuride ning kariloomade hävimiseni. 1973. aastaks olid Sahara kõrbe ala laienenud lõuna poole üle 100 kilomeetri. Selleks ajaks oli näljast ja haigustest tingitud surmajuhtumeid juba üle 100 000. Vahemikus 1983–1985 mõjutas piirkonda taas põud ning nälg ning kõrbestumine jätkus vaatamata valitsuse taasmetsastamise programmidele.[1]
Olukord 21. sajandil
muudaKuna keskkond on nii tugevalt kahjustunud, siis kohalike vajadus sissetulekut teenida on suurenenud. Mitmed traditsionaalsed ametid, nagu karjused ning farmerid, on piirkonnast suurel määral kadunud. Nüüd suunduvad endised maaharijad pigem linnadesse. Lähedal asuvates linnades elab ligikaudu 25% Saheli elanikest ning igal aastal kasvab see arv veel 5% võrra. Ülerahvastatuse tõttu on linnades tavaline nähtus avatud kanalisatsioon ning vähesed linnaelanikud saavad kasutada elektrit, kraanist voolavat vett või prügiteenust.[2]
Vaatama järjepidevatele pingutustele on 2014. aastal olukord Sahelis kriitiline. Alates aasta algusest on kiirelt suurenev vaeste leibkondade arv olnud piirkonna suureks probleemiks. Suur näljahäda on tingitud põuaperioodist ning vähesest toidu kättesaadavusest. Probleem suureneb veelgi piisava rahastuse ja meetmete puudumisel, mis suudaks toiduga varustada praegus kriisi piirkonnas elavad inimesed ning peatada näljahäda suurenemise.[3]
2014. aastal taotles ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon kokku 116 miljonit USA dollarit, et aidata rohkem kui 7,6 miljonit Sahelis elavat näljahädas inimest, kes vajavad viivitamatut abi. Sellest summast on praeguseks kätte saadud 16,4 miljonit dollarit, mis on kõigest 14% taotletud summast.[3]
Saadud rahastusest aidatakse praegu üle 1,2 miljoni inimese. Piirkonnas elavatele farmeritele on viidud kvaliteetsed põllukultuuride seemneid ning tööriistad, et säilitada piirkonnas põllukultuuride kasvatamine. Samuti aidatakse karjakasvatajaid, varustades neid veterinaarravimitega ning abistades loomade joogikohtade ümberehitamisel. Need tegevused on vajalikud, et karjakasvatajatele oleks tagatud piisav elatis ning et nad elaksid üle raske põuaperioodi.[3]
Põllumeeste ning karjakasvatajate toetamine on vajalik, et kaitsta nende elatist, kuid abi on vaja ka vaestele ja väga vaestele leibkondadele, kellel pole võimalust kasvatada põllukultuure ning pidada kariloomi. Need leibkonnad sõltuvad juhutöödest tulevast sissetulekust ning turgudest, et saada toitu. Kõige halvemas olukorras olevad perekonnad müüvad maha oma vähese vara ning on jätkuvalt võlgades.[3]