Saksa kultuuromavalitsus
Saksa kultuuromavalitsus (ametlikult Eesti Vabariigi Saksa Kultuuromavalitsus, alates 1935 Eesti Vabariigi Saksa Vähemusrahvuse Kultuuromavalitsus; harva ka Saksa Kultuurvalitsus[viide?]) oli 1925. aastal vastu võetud kultuurautonoomia seaduse alusel loodud baltisaksa institutsioon, mis tegutses aastatel 1925–1940.
| Estländische Deutsche Kulturverwaltung | |
| Asutatud | 1925 |
|---|---|
| Tegevuse lõpetanud | 1940 |
| Asukoht | Kohtu tänav 6, Tallinn |
| Saksa kultuuromavalitsuse president |
Harry Koch (1925–1932) Wilhelm Wrangell (1933–1938) Hellmuth Weiss (1938–1939) |
Eellugu
muudaKultuurautonoomia vajalikkusest Eestis hakati rääkima Asutava Kogu põhiseadusdebattide ajal. Ehkki Eesti poliitikud olid kultuurautonoomia kehtestamise vastu, viidi põhiseadusse §21 all sisse, et „Eesti piirides elavate vähemusrahvuste liikmed võivad ellu kutsuda oma rahvuskultuurilistes ja hoolekande huvides sellekohaseid autonoomseid asutusi nii palju, kui nad vastu ei käi riigi huvidele“.[1] Kultuuromavalitsuste loomiseks oli siiski vaja eraldi kultuurautonoomia seadust, mille vastuvõtmiseni jõuti 1925. aastal.[2]
Saksa-Balti Erakond töötas välja ja esitas Riigikogule 1920. aastate esimesel poolel mitmeid seaduseelnõusid kultuurautonoomia seaduse vastuvõtmiseks. Seadus võeti vastu 12. veebruaril 1925.[3] Kultuurautonoomia seadus põhines Austria sotsialistide O. Baueri ja K. Renneri põhimõtetel, mille järgi kultuuromavalitsused tuli üles ehitada personaalsel printsiibil erinevalt territoriaalsetest omavalitsustest.[2]
Loomine
muudaBaltisaksa kultuuromavalitsus moodustati 1925. aastal 3.–5. oktoobrini kestnud valimiste tulemusel. Valimised toimusid piirkondlike valimisringkondade kaudu eesmärgiga säilitada kohalik kultuuriline omapära ja hoida ära Tallinna domineerimine.[4] 1. novembril kogunes Mustpeade Klubis I saksa kultuurnõukogu[5] istung. Kultuurnõukogu valis kuueliikmelise kultuurvalitsuse eesotsas presidendiga, valitsuse töö jagati viie ameti – sekretariaadi, katastriameti, kooliameti, kultuuriameti ning spordi- ja noorsooameti – vahel.[6] Kultuuromavalitsusse kuulusid ja selle organite valimisel said osaleda saksa rahvusnimekirja kantud isikud.[2] Kultuuromavalitsuse pädevuses oli koolide haldamine ja järelevalve, muud kultuurialased ülesanded ning nendeks loodud asutuste haldamine, samuti võis ta välja anda määrusi ja nõuda makse.[7]
Tegevus
muudaKultuuromavalitsuse tegevus oli läbi põimunud Saksa-Balti erakonna tegevusega.[8]
Kultuuromavalitsuse otsuste elluviimiseks ja töö paremaks korraldamiseks otsustati novembris 1925 moodustada kohalikud kultuurhoolekogud: Viru, Järva, Lääne, Saare, Pärnu, Viljandi, Valga, Tartu ja Võru-Petseri.[9]
Kultuurinõukogu valimised toimusid aastatel 1925, 1928, 1931 ja 1934.[10] 1935. aastal nimetati siseministeeriumi nõudmisel "Eesti Vabariigi Saksa Kultuuromavalitsus" ümber "Eesti Vabariigi Saksa Vähemusrahvuse Kultuuromavalitsuseks".[11]
Saksa kultuuromavalitsus saadeti laiali 21. detsembril 1939 seoses baltisakslaste ümberasumisega. Tegevuse pidi kultuuromavalitsus täielikult lõpetama 1. jaanuariks 1940.[12]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Olev Liivik. Baltisaksa poliitika 1920. aastate algul. Umsiedlung 60. Baltisakslaste organiseeritud lahkumine Eestist: 24. novembril 1999 Tallinna Linnaarhiivis toimunud konverentsi ettekanded. Tallinn 2000, lk 13–30, siin lk 17–18.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Georg von Rauch. Balti riikide ajalugu: 1918-1940. Tallinn 1995, lk 71.
- ↑ Kaido Laurits. Saksa Kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis 1925–1940: monograafia ja allikad. Tallinn 2008, lk 48–58.
- ↑ Liivik, Baltisaksa poliitika, lk 26.
- ↑ Esimese Saksa kultuuritöökogu koosseis., Kaja, nr. 258, 22 oktoober 1925
- ↑ Laurits, Saksa kultuuromavalitsus, lk 74–75; Rauch, Balti riikide ajalugu, lk 72.
- ↑ Rauch, Balti riikide ajalugu, lk 72.
- ↑ Mati Graf. Parteid Eesti Vabariigis 1918-1934 koos eellooga ja järellooga. Tallinn 2000, lk 257.
- ↑ Laurits, Saksa kultuuromavalitsus, lk 75–76.
- ↑ Laurits, Saksa kultuuromavalitsus, lk 76–77, 90.
- ↑ Laurits, Saksa kultuuromavalitsus, lk 93.
- ↑ Laurits, Saksa kultuuromavalitsus, lk 102.