Tartu jaamahoone
Tartu jaamahoone on jaamahoone Tartu raudteejaamas.
Tartu raudteejaam | |
---|---|
Tartu raudteejaama hoone 2014. aastal | |
Üldandmed | |
Asukoht | Vaksali 6, Tartu |
Ehituse algus | 1875 |
Ehituse lõpp | 1877 |
Koordinaadid | 58° 22′ 25,5″ N, 26° 42′ 24″ E |
Alates 1997. aastast on Tartu jaamahoone kultuuriministri määrusega arvel kultuurimälestisena (nr 7013).[1]
Kirjeldus
muudaVene keisririigi tolleaegse süsteemi kohaselt II klassi liigitunud jaamahoonele tüüpiliselt valmis hoone keskmine korpus kivist. Jaamahoone raudteepoolsel küljel liitub ehitisega pikk puitpostidele toetatud varikatus.
Valdavalt ristkülikukujulise põhiplaaniga puithoone keskel paikneb lai kolmekülgne trepp. Hoonet iseloomustab kaks kergelt eenduvat tiibosa.
Vaksalihoone siseruumidest on kõige esinduslikum läbi kahe korruse ulatuv ja enam kui 9 m kõrgune peaootesaal, mille lage ehib rosett. Ruumi seinad on kaunistatud mitme erisuguse ülestikku asetatud karniisiga.[2]
Ajalugu
muudaTartu jaama peahoone ehitati 1875.–1877. aastal väljapoole toonast Tartu linna. Hoone ehitati tõenäoliselt mugandatud ülevenemaalise näidisprojekti järgi, ehitise inseneriks oli Hermann von Stavenhagen.
Nõukogude ajal töötasid jaamahoones piletikassad, restoran (Liiper), ajalehekiosk, meditsiinipunkt, juuksur, pakihoidla, ootesaalid ja ka miilitsapunkt.
Taasiseseisvumise järel paiknesid jaamahoone ruumides erinevad väikefirmad.
2000. aastate alguseks häiris vaksalihoone halb seisund nii Tartu linna kui ka toona majas piletikassat pidanud Edelaraudteed. Kuna aga kumbki neist ei soovinud raudteejaama osta ja remontida, pandi maja müüki. 2003. aasta septembris ostis selle AS-ilt Eesti Raudtee ettevõtja Rein Kilgile kuulunud firma Elikante.[3] Toona hinnati vara turuhinnaks 1,4 miljonit krooni. Eesti Raudtee andis vaksalihoone, pagasiaida, garaaži ja WC Elikantele tasuta, ostja pidi aga maksma Eesti Raudteele riigile tasumiseks 213 559 krooni ja 33 senti käibemaksu.[4] Aastate vältel maja vähehaaval remonditi, kuid reisijad ei saanud kasutada ootesaali.[3]
31. augusti öösel 2006 süüdati raudteejaama hoone. Tules sai kahjustada hoone raudteepoolne külg ja katus.[5] Hävis nõukogudeaegne interjöör, kuid algupärased detailid säilisid krohvi ja kivide all.[6] 2007. aasta augustis vahistati süütamises kahtlustatavad[7], 2009. aasta juunis mõistis kohus nad tingimisi vangi.[8].
Järgnenud aastatel kestis jaamahoone remont vahelduva eduga. Hoone restaureerimiseks esitati mitu tähtaega: 2007. aasta jaanipäev, 2008. aasta lõpp, 2011. aasta kevad jt[3].
2012. aastal müüs Rein Kilgile kuuluv OÜ Elikante ehitise Kilgi äripartnerile Aare Käärale kuuluvale OÜ-le AK-Varad. Tartu linn toetas ootesaali remonti 100 000 euroga.[9] Taastamisega tegeles arhitekt Aivar Roosaar, töid tegi ehitusettevõte Vennad Ehitus.[4]
2012. aasta 20. juulil sai maja taas kasutusloa[3], 25. juulil avati hoone reisijatele[10]. Hoone rendiks on sõlmitud 20-aastane üürileping AS-i Eesti Raudtee tütarettevõttega AS EVR Infra.[9]
Pilte
muuda-
Rööbastepoolne jaamahoone sissepääs
-
Jaamahoone 2010. aastal
-
Tartu raudteejaama perroon
-
Tunneli sissepääs hoone kõrval
-
Renoveeritud ootesaal
-
Ootesaal
Viited
muuda- ↑ 7013 Tartu raudteejaama hoone Vaksali 6, 1876.-1878. a; Kultuurimälestiste register
- ↑ Leele Välja: Raudteearhitektuur; Tallinn 2012
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 "Tartu raudteejaam sai kasutusloa" Postimees, 20.07.2012
- ↑ 4,0 4,1 Vilja Kohler "Vanas vaksalis saavad lubadused teoks" Postimees, 16.07.2012
- ↑ "Tartus põles öösel raudteejaama hoone" ERR, 31.08.2006
- ↑ Silver Kuusik "Tartu raudteejaam avas taas uksed" ERR, 25.07.2012
- ↑ "Vahistati Tartu raudteejaama süütamises kahtlustatav" ERR, 03.08.2007
- ↑ "Tartu jaamahoone süüdanud noormees sai tingimisi karistuse" ERR, 5. juuni 2009
- ↑ 9,0 9,1 Jaan Olmaru "Rein Kilk müüs osa Tartu vaksalist ärisõbrale" Postimees, 26.04.2012
- ↑ Vilja Kohler "Vana vaksalihoone uhked ootesaalid jäid avapeol tartlastele kitsaks" Postimees, 25.07.2012
Välislingid
muudaPildid, videod ja helifailid Commonsis: Tartu jaamahoone |