Umurga kihelkond

Umurga kihelkond (saksa keeles Kirchspiel Ubbenorm, läti keeles Umurgas draudzes novads) oli haldusüksus Liivimaal Volmari kreisis.

Umurga kirik

Umurga kihelkonna mõisad 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1903)

Ajalugu

Kihelkonna moodustamise aeg pole täpselt teada, selle nimetust on mainitud nii aastail 1400, 1431, 1494 kui ka 1504. Umurga koguduse õpetajat Arnold Koopmanni on mainitud aastal 1384. Kirik ehitati sinna aastal 1496, kuigi oletatakse, et varem asus kihelkonnakirik Vainiži piiskopilinnuse juures (sinna rajati hiljem Poola võimu ajal uus katoliku kirik). Ametlikesse nimekirjadesse ilmus see kihelkond aga aastal 1509. Patronaadiõigus kuulus riigile, pastori valis ametisse kirikukonvent ja kindralkuberner kinnitas selle.

Kihelkonnale allus ka Ārciemsis asunud kabel, kus alates aastast 1684 peeti jumalateenistusi igal kolmandal pühapäeval.

Umurga kihelkonna mõisad

• Ārciemsi (Erküll) rüütlimõis, fideikomiss
• Āstere (Poickern) rüütlimõis
• Kaijes (Kaizeem), Mazstraupe mõisa kõrvalmõis
• Kalnamuiža (Maikendorf) rüütlimõis, hiljem Roperbeķi kõrvalmõis, fideikomiss
• Katvari (Kadfer) rüütlimõis, fideikomiss
• Ķipēni (Eck, varem Neu-Eck) rüütlimõis
• Muižkalnsi (Lindenhof) rüütlimõis, hiljem Katvari kõrvalmõis
• Pociemsi (Posendorf, varem Hof zu Pahl) rüütlimõis
• Roperbeķi (Roperbeck, varem Salsenhof) rüütlimõis
• Rucka (Würzenberg, varem Wodis ja Rutzkenhof) rüütlimõis
• Sārumi (Sarum) riigimõis, Umurga kõrvalmõis
• Tiegaži (Tegasch) rüütlimõis
• Umurga (Ubbenorm Pastorat) kirikumõis
• Umurga (Ubbenorm) riigimõis
• Vainiži (Wainsel) riigimõis

Kirjandus

• Bienenstamm, Herbord Carl Friedrich von. Geographischer Abriß der drei deutschen Ostsee-Provinzen Rußlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: bei Deubner, 1826. Lk 249-50 [1].
• Büsching, Anton Friedrich. Magazin für die neue Historie und Geographie: IX. Land-rolle des Herzogthums Liefland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt, 1773. Lk 369 [2].
• Hagemeister, Heinrich von. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen, 1836. Lk 143-50 [3].
• Hupel, August Wilhelm. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und letzter Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch, 1782. Lk 96-100 [4].
• Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd I. Livland. Riga, 1909.