Utrechti unioon

Utrechti unioon (hollandi keeles Unie van Utrecht) oli 23. jaanuaril 1579 Madalmaades Utrechtis sõlmitud leping, mis ühendas Madalmaade põhjapoolsed provintsid, mis seni olid Habsburgide Hispaania kontrolli all.

Utrechti uniooni peetakse Seitsme Madalmaade Provintsi Ühendatud Vabariigi aluseks, mida Hispaania impeerium ei tunnistanud kuni Kaheteistkümneaastase vaherahuni aastal 1609.

Leping sõlmiti 23. jaanuaril Hollandi, Zeelandi, Utrechti (kuid mitte kogu Utrechti) ja Groningeni provintsi (kuid mitte linna) poolt. Leping oli protestantlike provintside reaktsioon 1579. aasta Arrasi unioonile (hollandi: Unie van Atrecht), millega lõunapoolsed provintsid kuulutasid oma toetust katoliiklikule Hispaaniale.

1579. aasta järgnevatel kuudel allkirjastasid teised riigid samuti lepingu, nagu Gent, Friisimaa linnad, samuti Gelderni hertsogkonna kolm veerandit. Suvel 1579 ühines ka Amersfoort Utrechti provintsist, üheskoos Ieperi, Antwerpeni, Breda ja Brüsseliga. Veebruaris 1580 allkirjastasid uniooni ka Lier, Brugge ja ümbruskond. Groningeni linn liikus lepingu suunas Friisimaa asehalduri George van Lalaingi mõjutusel ja allkirjastas samuti lepingu. Hiljem allkirjastas ka Zutphen, kui Gelderni hertsogkond (millest Zutphen moodustas ühe veerandi) toetas uniooni täielikult. See juhtus aprillis 1580, kui allkirjastasid Overijssel ja Drenthe.

Hispaania Madalmaade kaart, Utrechti unioon ja Arrasi unioon (1579).

Järgnev on üldine ja lihtsustatud ülevaade ühinenud osadest:

• Hollandi krahvkond
• Zeelandi krahvkond
• Utrechti isandkond
• Gelderni hertsogkond
• Groningeni isandkond
• Friisimaa isandkond
• Drenthe isandkond
• Overijsseli isandkond
• Brabanti hertsogkond
• Flandria krahvkond
• Tournai ja Valenciennes'i linnad

Flandria oli peaaegu täielikult vallutatud Hispaania vägede poolt, nagu ka pool Brabanti. Ühinenud provintsid tunnistasid pärast Utrechti uniooni veel Hispaania võimu. Siiski aitas unioon kaasa suhete halvenemisele provintside ja nende isanda vahel ning aastal 1581 kuulutasid Ühinenud provintsid oma sõltumatust kuningast.

Kaheteistkümneaastane vaherahu aastast 1609 tähistas sisuliselt Hollandi iseseisvusvõitluse lõppu ja pausi ühes ajaloo pikimas konfliktis, Kaheksakümneaastases sõjas. Nagu Pieter Geyl ütleb, vaherahu tähistas "üllatavat võitu Hollandile". Nad ei loobunud maast ja ei nõustunud peatama rünnakuid Hispaania kolooniatele ja Hispaania kaubandusimpeeriumile. Vastutasuks andis Hispaania Ühinenud provintsidele de facto sõltumatuse, kirjeldades neid kui "vabad maad, provintsid ja riigid, kelle suhtes neil pole nõudmisi" vaherahu ajaks.