Valdemar II
Valdemar II Võitja (taani keeles Valdemar 2. Sejr; 9. mai 1170– 28. märts 1241) oli Taani kuningas aastatel 1202–1241.
| Valdemar II | |
|---|---|
.jpg) | |
| Sünniaeg | 28. juuni 1170 |
| Surmaaeg | 28. märts 1241 (70-aastaselt) |
Ta oli alates 11. sajandist vaheaegadega 16. sajandi keskpaigani Läänemere piirkonnas domineerinud Taani suurriigi mõjukamaid valitsejaid.
Elulugu
muudaValdemar sündis Taani kuninga Valdemar I (1157–1182) ja Polotski Sofia teise pojana.
Taani kuninga (1182–1202) Knud VI noorem vend Valdemar, Lõuna-Jüütimaa hertsog, oli 1188. aastal vaid 12-aastane, kui tema isa Valdemar I suri ja Schleswigi piiskop Valdemar (1158–1236) kuni Valdemari täisikka jõudmiseni regendiks määrati. Piiskop Valdemar, Knud V poeg, oli ambitsioonikas ja hakkas koguma saksa aadli toetust kuninga vastu. Maskeerides oma huvid noore Valdemari omadeks, kavatses piiskop Valdemar koos Holsteini krahvi Adolf III-ga (1160–1225) kuningas Knudi troonilt tõugata ja ennast kuningaks tõsta. Kui Valdemar valiti Lundi peapiiskopiks, rääkis ta oma plaanidest avalikult. Noor hertsog Valdemar palus 1192. aastal piiskop Valdemariga Åbenrås kohtuda. Kui võimas piiskop saabus, käskis noor Valdemar oma meestel piiskop vahistada ja saata ta järgmiseks 13 aastaks ahelais Søborgi torni Põhja-Sjællandis. 1199. aastal üritas krahv Adolf Valdemarile Lõuna-Taanis opositsiooni tekitada, nii ründas noor hertsog Adolfi uut kindlust Rendsburgis. Valdemar alistas Adolfi armee 1201. aastal Stellau lahingus ja vahistas krahvi, kes veetis järgmised kolm aastat Søborgi tornis koos peapiiskopiga. Et end vabaks osta, andis krahv kõik oma maad Elbest põhja pool sh põhja pool asuvad saksi linnad (Hamburgi, Lübecki) ja vürstiriigid (Holsteini, Mecklenburgi jm), 1203. aastal hertsog Valdemarile üle.
1202. aastal sai ta oma venna, lastetult surnud Knud VI järel Taani kuningaks.
1204. aastal tagas ta Norra tunnustamise kuningriigina.
Ta korraldas 1206. aastal koos peapiiskop Anders Suneseniga sõjakäigu Saaremaale ning 1210. aastal Preisimaale ja Sambijasse.
Eestima vallutamine
muuda
Rooma paavst Honorius III sätestas 9. oktoobril 1218, et Taani kuningas Valdemar II võib paganatelt vallutatud alad inkorporeerida Taani kuninga valdustesse. Ta nõudis 29. oktoobril 1219 kuningalt, et ta kaitseks Liivimaale suunduvaid palverändureid (peregrinos). Ta käskis 18. aprillil 1220 kuningat, et see aitaks ristiusustada Liivimaad. Paavst tegi Valdemarile ettepaneku minna Taani vägedega ristisõtta Palestiinasse, kuid kuningas eelistas lõpule viia Eestimaa vallutamise, minnes appi Mõõgavendade ordule ja Riia piiskopile Albertile. 15. juunil 1219 maabus ta laevastikuga tänapäeva Tallinna kohal asunud Lindanise linnuse juures ning purustas Lindanise lahingus eestlaste sõjaväe (legendi järgi saabus võit selle tõttu, et keset lahingut olevat taevast alla kukkunud esimene Taani lipp). Sellega langes Eestimaa Taani kuningriigi valdusse. Valdemar rajas Toompeale uue linnuse.
Pikemalt artiklites Eestlaste muistne vabadusvõitlus, Liivi ristisõda, Lindanise lahing ja Honorius III
Selles ristiretkes osales ka Malta ordu, millel juba umbes 1130. aastast oli paavsti õnnistus kanda punavalget ristilippu. Sellel jagas valge rist punase lõuendi neljaks ruudukujuliseks väljaks. Taani lipul (Dannebrog) on aga kaks ruudukujulist ja kaks piklikku välja. Roskilde munk Peder Olsen kirjeldas 1500. aasta paiku, kuidas kristlased olid 15. juunil 1219 Lindanise all lahingut kaotamas. Vana peapiiskop Anders Sunesen palvetas põlvitades künkal. Kui ta käed taeva poole sirutas, tungisid taanlased peale; kui ta väsimusest käed langetas, taganesid kristlased. Abilised ruttasid tema käsi toetama. Kui lahing oli haripunktis, laskis Jumal taevast langeda punasel valge ristiga lipul. See andis taanlastele jõudu juurde ning nad võitsid lahingu. Kuningas kuulutas selle ristilipu riigilipuks.
1222. aasta suvel vallutas Valdemar osa Saaremaast, 1222. aasta suvel või sügisel maabus Taani kuningas Valdemar II oma väega Saaremaal ning hakkas sinna rajama kivilinnust. saarlased asusid linnust piirama ja lõpuks olid taanlased sunnitud vastu võtma piirajate ettepanekud. Linnus anti üle saarlastele, enamikku taanlastest lubati lahkuda. 1222. aasta suvel üritas Taani kuningas kanda kinnitada ka Saaremaal. Saarlased lõid aga taanlased saarelt välja ja nende initsiatiivil alustati ülestõusu kogu mandril. Varsti olidki kristlased maalt välja löödud, ainsaks tugipunktiks jäi Lindanise (Taanilinn).
- Pikemalt artiklites Saaremaa lahing (1222) ja Taani valdused Eestis
Sõjad Põhja-Saksamaal
muuda1223. aastal võttis Schwerini krahv Henrik (Must Henrik) Valdemari ühe jahiretke ajal Lyøle koos tema vanima poja Valdemariga vangi. Krahv lõi tagasi katsed kuningat vabastada. Ta vabastas kuninga alles 1225. või 1226. aastal õnnestus Valdemaril vabaneda hiiglasliku lunaraha, 45 000 hõbemarga eest ning tingimusel tagastab kõik oma vallutatud alad Põhja-Saksamaal. Kuningas pidi ka vanduma, et ta loobub kättemaksust.
1227. aastal tungis ta Põhja-Saksamaale, püüdes kaotatud alasid tagasi võita, kuid sai võitluses saksa vürstidega Bornhövedi lahingus 22. juulil lüüa ja jäi vallutatud Saksa aladest lõplikult ilma. Kuningas loobus edasistest vallutuspüüdlustest.
Sellega lõppes Taani ülemvõim Läänemere piirkonnas, kuid Stensby lepinguga kindlustas Taani oma võimu Eestimaal. Oma paljude vallutusretkede tõttu sai Valdemar II lisanimeks "Võitja", kuigi ta kaotas kõik vallutatud alad peale Eestimaa. Kaotuste põhjuseks oli suurelt jaolt see, et tal polnud võimalik vallutatud alasid taanlastega asustada.
Valdemar laskis koostada Jüütimaa seadustekogu, mis valmis veidi aega enne tema surma, ja Taani hindamisraamatu.
Tema järel sai kuningaks tema vanim poeg Erik IV. Nagu isagi, laskis Valdemar II kuningriigi päriluse tagamiseks kroonida oma vanima poja kaaskuningaks ning andis teistele poegadele maavaldused pärilike läänidena. See nõrgendas kuningavõimu ning vallandas pärast tema surma poegadevahelise võimuvõitluse.
Abielud ja lapsed
muudaEnne esimest abielu oli Valdemar kihlatud Saksimaa hertsogi tütre Baieri Rixaga[viide?].
Aastal 1205 abiellus Valdemar Võitja Böömimaa kuninga Přemysl Otakar I ning Meißeni Adelheidi tütre Margrethe Dragomiriga (Dagmariga, arvatavasti 1189 – 24. mai 1212), kellest sai rahva lemmik. Sellest abielust oli Valdemar II-l poeg Valdemar (1209–1231), kes krooniti 1218. aastal Schleswigis kaaskuningaks, kuid hukkus 1231. aastal jahilkäigu ajal Refsnæsis. Teine poeg sündis aastal 1212 surnuna. Kuninganna suri aastal 1212 ja maeti Ringstedi. Rahvalauluna edasi kandunud pärimuse järgi olevat ta surivoodil püüdnud Valdemari veenda, et too abielluks Liden Kirsteniga, mitte Berengariaga (Bengerdiga). Ta olevat ennustanud Berengaria poegade võitlust trooni pärast, mis toob Taanile häda. Rahvapärimus mäletab Dagmarit malbe ja vaga ideaalnaisena.
Et parandada suhteid Flandriaga, abiellus Valdemar aastal 1214 siiski Portugali kuninga Sancho I orbtütre, Flandria krahvi Ferdinandi õe Berengariaga (umbes 1195 – 27. märts 1221), kes oli abiellumiseni elanud Flandrias. Neil oli kolm poega: hilisemad Taani kuningad Erik IV (u 1216 – 1250), Abel (1218–1252) ja Christoffer I (1219–1259) ning tütar Sofie või Sophie (1217–1247), kes abiellus 1230. aastal Brandenburgi markkrahvi Johann I-ga. Taanlased vihkasid Berngerdi. Rahvapärimus mäletab Berngerdi ilusa, kuid kõva südamega ja ülbe kuningannana.
Valdemar II-l oli Helena Guttormsdotteriga[viide?] poeg Knud (ca. 1205 – 1260), Lollandi hertsog, Blekinge hertsog ja Eestimaa hertsog.
Tema abieluvälistest poegadest on teada veel Niels, Halland-Schwerini krahv (suri aastal 1218/1219)
| Eelnev Knud VI |
Taani kuningas 1202–1241 |
Järgnev Erik IV |