Verism

Verism (itaalia verismo ‘realism, tegelikkus’) oli naturalismile lähedane kirjandus- ja kunstivool, mis levis 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.

Verism hakkas arenema prantsuse naturalismi mõjul 1870. aasta paiku Sitsiilia kirjaniku Giovanni Verga (1840–1922) jutustuste kaudu, mis ilmusid kogumikus "Vita dei campi" ("Elu väljadel", 1880), ning romaanide "I malavoglia" ("Vastumeelselt", 1881) ja "Mastro don Gesualdo" (1889), samuti kriitiku ja kirjandusteoreetiku Luigi Capuana (1839–1915) ja kirjanik Federico de Roberto (1861–1927) romaani "I viceré" ("Veskid", 1894) kaudu.

Verismi olemus

Need teosed paistsid silma igapäevaelu naturalistliku kujutamise ja sündmuste tõepärase kirjeldamise poolest. Teostes olid valdavalt tegelasteks kõige tavalisemad inimesed. Käsitleti nende argipäevaseid eluolulisi sündmusi ning armusuhteid nende eheduses ja vastuoludes. Teostes olid tavaliselt esiplaanile tõstetud lihtsas jutustavas stiilis mingi konkreetse koha või piirkonna sündmused. Inimeste omavahelisi suhteid kujutati väga tõepäraselt, ilustamata või karikeerimata, sageli lausa vulgaarselt. Erilist tähelepanu äratas Itaalia kirjandus- ja kultuuriringkondades 1884 avaldatud Verga jutustustekogumikus tõsieluline Sitsiilia lugu (Scene popolari Siciliane) "Cavalleria rusticana" ("Talupoja au") ning 1896 ilmunud „dramaatilised stseenid” "La lupa" ("Hunt"). Mõlemad olid varasemate lühijutustuste dramatiseeritud edasiarendused. "Cavalleria rusticana" oli esimene uuesuunaline tõsieluline tekst, mille alusel komponeeriti ooper.

Stseen ooperi "Talupoja au" esietendusest Rooma Teatro Costanzis, 1890

"Talupoja au" esimene

1888. aastal kuulutas muusikakirjastaja Edoardo Sonzogno välja võistluse ühevaatuseliste ooperite saamiseks, kuna nende järele oli teatritel suur nõudmine. Noor novaatorlik helilooja Pietro Mascagni võttis aluseks Verga näidendi, millel oli publiku hulgas juba olnud suur menu, ning komponeeris sellele umbes tunni jagu muusikat. Ta saatis oma teose (on väidetud ka, et abikaasa saatis ilma tema teadmata) Sonzogno konkursile ja võitis esimese preemia. Teos kanti ette 17. mail 1890 Rooma Teatro Costanzis ning see tekitas furoori. Otsekohe vallandus uus suund Itaalia ooperitööstuses, mida hakati kutsuma verismoks. "Cavalleria rusticanast" sai selle suuna prototüüp ning see imponeeris ka eakale tollasele Itaalia ooperikomponistide esinumbrile Giuseppe Verdile.

Verismi heliloojad

Mascagni oopusele järgnes tolle uue suuna ooperite komponeerimise buum ja Mascagni jäljendamine. See levis kiiresti ka väljapoole Itaaliat. Domineerima hakkas Napoli ooperikomponistide koolkond. Nende esiteoseks oli Umberto Giordano "Mala vita" ("Halb elu", Rooma, 1892). Kuid see ei saavutanud kaugeltki "Talupoja au" populaarsust ega taset. Giordano "Andrea Chénier" (1896) ja "Fedora" (1898) olid palju menukamad ning on tänapäevani aeg-ajalt teatrite repertuaaris. Giordanole assisteerisid vähem tuntud Napoli heliloojad, nagu Pierantonio Tasca ("A Santa Lucia", 1892), Nicola Spinelli ("A bosso porto", 1894), Francesco Sebastiani ("A San Francesco", 1896), Franco Alfano jt. 21. mail 1892 oli Milano Teatro Dal Vermes esiettekandel teine veristliku koolkonna väljapaistvaim teos, Ruggero Leoncavallo kahevaatuseline "I pagliacci" ("Pajatsid"), mida hiljem on sageli normaalse pikkusega ooperiõhtu komplekteerimiseks esitatud koos "Cavalleria rusticanaga" ("Talupoja au"). Ühist ooperiõhtut nimetatakse rahvasuus lühidalt Ca-Pa'ks. Leoncavallo teine puhtalt veristlik teos "Zazà" (1900) polnud aga kaugeltki sama menukas kui "Pajatsid". Ka viimase bel canto suurmeistri Giacomo Puccini meistriteostesse "Tosca" (1900) ja "La fanciulla del West" ("Tütarlaps kuldsest läänest", 1910) on verism oma jälje jätnud. Puccinil on veel puhtalt veristlik teos "Il tabarro" ("Mantel", 1918).

Stseen Leoncavallo ooperi "Pajatsid" II vaatusest

Itaalia veristidest on end oma teostega ooperiliteratuuri ajalukku kinnistanud ka Ermanno Wolf-Ferrari ("I gioièlli della madonna", 1911), Italo Montemezzi ("L'amore dei tre re", 1913) ja Riccardo Zandonai ("Francesca da Rimini", 1914). Arvestatava rahvusvahelise populaarsuse saavutas ka Francesco Cilea "Adriana Lecouvreur" (Milano, 1902).

Väljaspool Itaaliat haaras verism hoogsalt kaasa eelkõige prantslasi. Jules Massenet' "La navarraise" saavutas 1894 Londoni esiettekandel muljetavaldavat edu. Tähtsuselt kolmandaks veristlikuks ooperiks on aga peetud Gustave Charpentier' "Louise'i", mis oli 2. veebruaril 1900 esiettekandel Pariisi Opéra-Comique'is (1900). Saksamaal innustus verismist Eugen d'Albert, kelle "Tiefland" (1903) oli rahvusvaheliselt menukas. Mõneti äratas tähelepanu ka Saksamaal tegutsenud inglise päritolu Frédéric d'Erlangeri ooper "Tess" (1906). Verismi paremikku kuuluvad ka hispaanlase Bretóni ooper "La Dolores" (1894), tšehh Janáčeki "Jenůfa" (1904) ja inglase Ethel Smythi "The Wreckers" (1906). Veristid ooperimaailmas olid ka Alfredo Catalani ("Loreley", "La Wally"), Ignatz Waghalter ("Der Teufelsweg", "Jugend"), Alberto Franchetti ("Germania, La figlia di lorio"), Franco Leoni ja Licinio Refice.

1910. aastate teises pooles publiku suur verismiinnustus hääbus. Ooperiteatrite püsirepertuaari jäid siiski vaid üksikud selle koolkonna tippoopused.