Location via proxy:   [ UP ]  
[Report a bug]   [Manage cookies]                
Vikitsitaadid

Eesti keel

läänemeresoome keel

Eesti keel (varasem nimetus maakeel) on läänemeresoome keelte lõunarühma kuuluv keel, mida kõnelevad peamiselt eestlased. Võru keele sõsarkeel, mida kõneldakse Eesti põhjapoolsemates osades.

Luule

muuda

 
Kas siis selle maa keel
laulu tuules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?


Ma olen iga päev nii mitu-mitu-meelne,
kas vabameelne, vana-, kodanlane,
kas töömees, jah, ka aadel mõnikord.
Ja kes veel teab, kuhu rändaks meel,
kui ununeks üks erakond: mu eesti keel.

Nii järelikult: minu erakond on eesti keel.


Proosa

muuda
  • Halb keel ei vääri head saatust. Seepärast peab iga tõsiselt rahvuslik eestlane olema keeleparandamise poolt. Igatahes seob nende ridade lugeja ja ütleja siin eesti rahva saatust sümboolselt eesti keele seisundi ja väärtusega. Need olenevad üksteisest vastastikku.


  • [Tõnu Luik] arvas, et eesti keel pole sugugi halb filosoofiline keel, kuna on palju sõnakombinatsioone, kõikvõimalikke sõnamänge, rohkelt liitsõnu. Vaja on liitsõnade olemuse ja tekke üle järele mõtelda...
    • Vaino Vahing ("Päevaraamat", I. Tallinn: Vagabund, 2006, lk 192)


  • Niisiis, milleks meile on tarvis eestikeelset teadust? Minule on seda kõigepealt vaja selleks, et tunda ennast täisväärtusliku ja (ka) enesest lugupidava rahva liikmena. Et saaksin tunda uhkust oma keele üle, mis kõlab ühtviisi kaunilt ja täiuslikult nii luules kui ka kammkeraamikast ja kaugetest tähtedest kõneldes. Et ma ennast ise saaksin väljendada kõige täpsemalt ja korrektsemalt, sest igasugune tõlge on teatud määral lihtsustus ja moonutus. Et mu rahvas ei võõranduks oma teadusest samal kombel, nagu ta juba on võõrandunud poliitilisest võimust.


  • Praegu võib olla riskihetk, kus me võime lõplikult kaotada eestikeelse trükisõna lugeja, kui me ei harjuta noort põlvkonda maast madalast lugema EESTI KEELES keerukamat, haritumat, vaimselt huvitavamat teksti.


  • Inimene peab ikkagi inimeseks jääma. Ja minul oli üks niisugune inimlik tegevus see, et kirjutasin sõdurite argood üles. Mul on pool raamatukest neid sõnu ja väljendeid täis. See on selle väeosa keel, kus teenisin.
Pärast sõda, kui taas ülikooli tulin, korraldas Emakeele Selts argookogumise võistluse ja sain sealt auhinna. Nii et see sõnavara on praegu alles Tallinnas Emakeele Seltsi arhiivis. Siin on palju naljaväljendeid, näiteks nagu: "Kõige lühem tee kahe punkti vahel on rusikas nina all."


  • Eesti keele eripära (samuti üsna soomeugrilik joon) on kalduvus väljendada üldmõisteid ühe sõna asemel sõnapaariga. Nii on vana oma sõna sisikonna tähenduses "kopsud-maksad", praegu puittaimedeks kutsutud on kõnekeeles endiselt "puud-põõsad", söögiriistad on "noad-kahvlid". Vanemad on "ema-isa", õed ja vennad "õed-vennad", jäsemed "käed-jalad". Kui nägin kord Viljandis poesilti "magamistarbed", tõlkisin selle eestikeelsemaks (ja -meelsemaks?) – "tekid-padjad". Sõnapaari tähendus on laiem, selle alla mahub enam kui kahe sõnaga väljendatu. Mida võiks vähemalt igapäevakeeles, k.a poesiltidel küll julgemalt kasutada, kirjutades näiteks "kinnitusvahendite" asemel "naelad-kruvid".
  • Kas meile on oluline keele sisemine vorm, see, kuidas mõtteid mõtleme ja keeles väljendame, kuidas mõisteid loome ja seome, või on eesti keel nüüd ennekõike tõlkimise masin, milles igale ingliskeelsele sõnale peaks olema üks eesti vaste. Mis võib viia selleni, et me ei tõlgi enam tekste, vaid oleme tõlkinud eesti keele üheks muude eurokeelte klooniks. Võib-olla tasub keele eripärale, sellele, mis eesti keeles on omamoodi, rohkem mõelda. Võib-olla on selles omapäras mingi oluline väärtus nii meile kui teistele inimestele.
  • Minu arusaamises on eesti keel muistse metsarahva keel, millel on ka palju ühist näiteks hiina ja muude kauge Aasia keeltega, kus inimesed usaldavad rohkem oma silmi ja kõrvu kui keelt, kui sõnu. Meie ideofoonia-onomatopoeetika on midagi, mis läänepoolsemas Euroopas üsna haruldane, sama rikkalik on see ainult baski keeles (sic!). Eestlane, nagu mitmed idapoolsemad rahvad, ei näi uskuvat, et asjadel on ühed ainuõiged nimed ja aina otsib täpsemaid ja paremaid, kasutab vahel ühe sõna asemel sõnapaari, nagu kopsud-maksad, leivad-saiad, jõed-järved, noad-kahvlid, mis on omamoodi „hägusad üldmõisted“.


  • Eesti keeles on laene umbes 85%, kultuuris oletatavasti üle 90%, Eesti loodus on aga peaaegu 100% "laenatud". Pärast jääaega tekkinud endeemilisi liike on ainult kolm. Oleme ennast kildhaaval maailma pealt kokku laenanud. Keele, kultuuri ja looduse hulgas näib eesti keel kõige unikaalsem. Küllap eesti keel ongi meie olemasolu kese.
  • Eesti keele kirjeldamiseks tuleks üldse kasutusele võtta rohkem botaanilist terminoloogiat. See aitaks meie vana keelepõhja paremini siduda floristilise ja animistliku mõtteviisiga. Keel peaks õitsema juba grammatikaõpikus. Grammatika ja geneetika on sarnased ühe tunnuse poolest: need on maailma kõige huvitavamad nähtused, mis on vangistatud maailma kõige igavamatesse õpikutesse.
  • Eesti keele kohta on käibel kaks võluvat keelemüüti: see on maailma kõige ilusam ja maailma kõige keerulisem keel. Eesti keele maagia ehk väljendubki kõige ilmekamalt nende kahe müüdi kokkupuutepunktis. Mis võiks meie ette ilmuda ilusa ja keerulise ristteel? Kõige-kõigemate kokkupuutest sünnib maailma kõige salapärasem keel.
  • Mulle meeldib mõelda, et maagilise sõna jõud sünnib eesti keele grammatikast, mis on lummaval viisil kokku pandud muistsete hiidude kehaosadest. Eesti keele grammatika sündis Kalevipoja ihuliikmetest. Seetõttu ongi eesti keel meile pigem religioon, omamoodi armulaud, Kalevipoja ihu ja veri. Grammatikaõpik ongi eestlase katekismus. Kes ründab eesti keele grammatikat, peab mõistagi surema. Eesti keele grammatika on Vanaisa arvanud juba maailma loomise aegu looduslike pühapaikade inventari hulka.
  • Olen mõelnud, et eesti keele jaoks võiks olemas olla ka maagilis-poeetiline käsitlus. Keelt ei tohikski ühe mõtteviisi alla mahutada. Normaalse aju omanikule eesti keel ehk ei kõlbagi, see ongi nähtavasti muutunud hullude ja geeniuste keeleks. Eesti keeles on väga palju marginaaliat ja piiriala. Minu arust ei ole sugugi juhuslik, et ilmakuulsa autistist geeniuse Daniel Tammeti deviantset aju võlusid just läänemeresoome keeled. Eks hunti kisu ikka metsa poole.



  • Mind pahandab, kui keegi väidab, et mõnda filosoofi eesti keelde tõlkida ei saa. Kui ei saa, pole tegu filosoofiaga (vaid võib-olla luulega). Üldiselt on eesti keele võimaluste ruum palju-palju avaram, kui sellest tegelikult ära kasutatud. Eks keel olegi midagi paremat ja suuremat kui üksikute ideolektide või nende kõnelejate summa – isegi kui kõikide eesti keele kõnelejate pruuk peaks mingil põhjusel alla käima, jääb keel ise oma platoonilises ilus ja võimaluste allikana puutumata.


  • Eesti talupoeg ei peljanud kritiseerida pastori keeleoskust ega kahelda tema kasutatud jumalasõna õigsuses. Samas oli ajastule iseloomulik, et "õige" eesti keele, sealhulgas häälduse üle otsustamisel jäi määrav sõna isikutele, kellele see ei olnud emakeel. Nii kujunes olukord, kus kiriku õpetuse ja palvete keel ning eesti kõnekeel näisid mõlemad elavat oma elu.



  • Seitsmest lapselapsest kaks valdab eesti keelt. Oma laste eest saab igaüks vastutada, lapselaste eest enam mitte. Kaks mu lastest on segaabielus. Segaabielus suudetakse mõnikord elus hoida kolme keelt – ema keel, isa keel, ühiskonna keel. Ent mõnikord seda ei suudeta. Lastelastega on läinud nii, nagu on läinud. Pole mõtet kahetseda. Väljaspool Eestit on lapsi eestlaseks kasvatada väga raske, segaabielus veel eriti raske.
  • Tavaline on see, et [tütre] Salmega räägime eesti keelt, aga kui tema abikaasa tuleb, siis läheme kohe üle inglise keelele. Kui ta ära läheb, jätkame eesti keeles. See nähtus šokeeris mind, kui seda esimest korda pagulaste juures 1960. aastatel täheldasin. Nagu kolhoosikoosolek, kus minnakse vene keele peale üle, sest üks osaleja on venelane. Mõned pered saavad sellega hakkama, et ei kohanda end alati selle ühega, kes aru ei saa. Ent enamasti peetakse keelevahetust viisakuseks.
Kui meil oli Tartus ühistu koosolek ja üks venelane ei saanud jutust aru, siis mindi vene keelele üle. Kui meie Marega ütlesime, et nüüd ei saa meie aru, siis vaadati meid nagu imelikke. Et venelane nõudis vene keelt, seda peeti loomulikuks. Praegu on pagulastel ja nüüd ka Eestis nii, et kui üks seltskonnas eesti keelt ei oska, siis minnakse üle inglise keelele.
  • See on fantastiline, et meil on selline keel. Peame tänama piiskop Albertit, et ta vene keelele riivi ette pani; peame tänama Peeter I-t, et ta saksastamisele riivi ette pani. Ja muidugi Martin Lutherit, kes sundis siinseid pastoreid eesti kirjakeelt looma ja pühakirja eesti keeles trükkima.
  • Minevikku väärtustavatel rahvuslastel on ikka mure Moskva pärast. Moskva on tõesti ettearvamatu, aga mina muretsen rohkem viie- ja kümneaastaste pärast, kellel on nutitelefon kogu aeg nina ees. Olen ise kogenud, et lapsed Eestiski omavahel inglise keelt räägivad.
Kersti Kaljulaid väljendas kord üllatust, miks Eestis juba lasteaias inglise keelt ei õpetada, lapsed saaksid nii hea lähtekoha maailmaga lävimiseks. Kulla Kersti, ära muretse selle pärast, et lapsed küllaldaselt inglise keelt ei õpi. Toronto eestlastel ei olnud põhjust muretseda, et nende lapsed inglise keelt selgeks ei saa. Nutitelefonid õpetavad lastele inglise keele ära veel enne, kui nad lasteaeda jõuavad. Muretse parem selle pärast, et nad eesti keelt ei kaotaks.


  • Ma nii väga tahaksin, et meil ei oleks olemas ainult võru ja setu keele aabitsad, õpikud ja mulgi töövihik, vaid oleks ka teiste Eestimaa murdekeelte õpikud, töövihikud, sõnaraamatud ja kõik muu.
  • Kui meie vennasrahvad kurdavad, et nende keelt ei taheta sealkandis omandada, kus nemad parasjagu asuvad, sügaval Venemaa kõhus, siis meil on paremini riigikeelega – muidugi, see on ju riigikeel –, aga murdekeelega tegelikult väga hästi ei ole.
  • Minu arvates peaks rohkem tähelepanu olema murdekeeltel. Nad on nii ilusad ja salapärane tunne on lausuda sõnu võõras keeles.


  • Minu kogemus on, et kasvasin eestikeelses kodus Ameerika kontekstis, aga minu ema ei ole eestlane. Minu isa aga oli eestlane ja mõlemad mu vanemad olid keeleteadlased ehk keelest huvitatud inimesed. Nende jaoks oli põnev keelt õpetada ja õppida.
Mu ema hakkas õppima eesti keelt ja mõistis väga hästi, et minu isa tundma õppimiseks ongi vaja tema keelest aru saada. Mõne inimese jaoks on see võib-olla rohkem, teise jaoks vähem tähtis. Minu emale muutus see igatahes hästi oluliseks. Talle tohutult meeldis mu isa perekond, kes elas Eestis. Nad käisidki koos Eestis ja rääkisid osa ajast eesti keeles.
Kui mina sündisin, otsustasid nad, et ilmselt lapsed ei kasva eestikeelseks, kui vanemad ei räägi mõlemad eesti keeles. Nii nad hakkasidki rääkima kodus ainult eesti keeles. Mina kasvasin juba väga tugeva teadmisega, et meie räägime kodus eesti keelt, ja see muutus mullegi oluliseks. Minu vend kasvas üles siis, kui mul olid juba Ameerika sõbrad, kes käisid meil külas. Tema kuulis juba natuke rohkem inglise keelt kodus, aga ikkagi, me mõlemad kasvasime väga tugeva eesti identiteediga.
  • Isa keel oli, jah, arhailisema sõnavaraga: vahepeal oli juurde tulnud russitsisme, aga ka muidu oli keel muutunud koos muutuva maailmaga. Teiseks noored räägivad kiiresti ja nad räägivad teistmoodi. Mitte ainult keel pole muutunud, vaid ma ütleksin, et noortel olid üldiselt igasugused tunnused, mida mina ei osanud kaasa teha.
Ühtlasi oli mul oluliselt tugevam Ameerika aktsent. Ma ei saanud sellest aru, kuni ma tulin siia ja hakkasin ise siin inimestega suhtlema. Erinevus oli ilmselge: minu välimusest oli ka näha, et ma ei ole siin kasvanud. Mind šokeeris aga see, et ma ei osanud siinsete inimestega üldse suhelda. Sel hetkel tekkis mul küll tunne, et see kõik on täiesti mõttetu. Miks ma üldse räägin eesti keelt, kui ma ei tunne ennast siin üldse kodus?
  • Kas siis keelekorraldajad, õpetajad, ajakirjandus või nad kõik koos võiksid rohkem levitada sõnumit, et eesti keel on meie oma ja me võime sellega mängida. Me võime selle üle rõõmustada ja ta on piisavalt tugev. Ta on väga heas seisus maailma keelte seas. Eriti arvestades eesti keele väikest kõnelejaskonda, on ta tegelikult väga elujõuline. Natuke vähem võiks selle üle kogu aeg muretseda, ja rohkem võiks julgustada eesti keele erinevaid rakendusviise.
  • See, et meil on nii palju erinevaid keeleressursse ja keeletehnoloogiline tugi, ja suurematel platvormidel on võimalik vähemalt osasid tegevusi eesti keeles teha, ainult aitab keelt. Nagu ka see, et me saamegi rääkida juturobotitest.
Robotid loomulikult ei võta üle eesti keele kõnelemist, aga kui nendega on võimalik eesti keeles suhelda, siis inimesed tunnetavad, et see on oluline keel. Eesti keel ei tundu kuidagi kõrvalise ja marginaalse keelena, millega ei tehta midagi uut või põnevat. Ehk ma arvan, et see kõik on tervitatav tegelikult.
  • Mina muretsen tegelikult hukkamõistmise pärast. Kui noored tunnevad, et eesti keeles hinnatakse neid liiga karmilt ja öeldakse, et "sa ei oska" või "su sõnavara on kahanenud", samas kui inglise keeles nad saavad täiesti vabalt suhelda, mis tahes sotsiaalmeedia platvormil elada ja seda nautida - see hukkamõist võiks olla palju suurem oht, kui see, et kasutatakse keeli läbisegi või eiratakse keelereegleid.
Ärme mõtle liiga palju selle inglise keelele, sellepärast et see on niikuinii meil ja paljudes muudes riikides kohal. Me ei saa mitte midagi teha selle suhtes ja see on täiesti loomulik. Mõtleme rohkem sellele, kuidas noorte eesti keele oskust ja keelenaudingut toetada ja keelerõõmu arendada.



Viited

muuda
  1. ↑ Eesti riik on armastuse laps. Õhtuleht, 5. märts 1998.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Eesti_keel&oldid=115482"