Imede saar

"Imede saar" on Karl Ristikivi romaan, mis ilmus Lundis Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastusel aastal 1964. "Imede saar" kuulub Ristikivi ajalooliste romaanide sarja, paigutudes vahemänguna kroonikate triloogia ja elulugude triloogia vahele. See on koomiliste efektidega antiutoopia, mis mängib Platoni "Politeia" teemade ja hilisema utoopiakirjanduse traditsiooniga.

X sajandist pärinev manuskript Platoni "Timaiose" ladinakeelse tõlkega, mille kaudu Atlantise müüt Euroopas küllalt hästi tuntuks sai.

Erinevalt eelnenud paguluses kirjutatud teostest jõudis "Imede saar" kiiresti ka Eesti lugejani, raamat ilmus Loomingu Raamatukogus 1966. aastal (nr 27-30) Harald Peebu eessõnaga. 2003. aastal ilmus "Imede saar" kirjastuses Varrak Triin Kallase järelsõnaga.

Tsitaadid väljaandest: Karl Ristikivi, "Imede saar", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1964.

• Olen kuulnud ilust, mis mehed tummaks teeb, aga ma ei ole seda oma elus kunagi kohanud. Küll aga olen tõdenud vastupidist — et ilu nägemine ka kõige kinnisemad keelepaelad lahti päästab ja needki, kel muidu raske on sõnu leida, lausa ilukõnelejaiks muutuvad. (lk 21)
• Aga kui asetada peegel selja taha, võib selles näha asju, mis eestpoolt lähenevad. (lk 39)
• Mõnikord jätkub sellest, et näeme ainult väikest osa, ja oleme siis valmis kogu tõde uskuma. (lk 40)
• Juba lapsepõlvest peale on elav kujutlusvõime olnud mu suurim vaenlane. Nii sageli olen selletõttu oma rõõmud ette ära nautinud, nii et need lõpuks saabudes mulle isegi pettumuse on valmistanud. Veel hullem on aga, et ma paljudki hädad ja mured olen pidanud mitu korda läbi kannatama ja veel suuremal määral, sest ettekujutuses on nad sageli olnud palju raskemad. (lk 45)
• [Danaos:] Kui oled meie keelt õppinud, võid igal pool majaseintel näha sõnu JOOGE NEKTARIT või JOOGE VEEL ROHKEM NEKTARIT, mis on meeldetuletuseks kõigile, et nad oma tööks uut jõudu vajavad. Seejuures on see palju meeldivam meeldetuletus kui näiteks TEHKE ROHKEM TÖÖD." (lk 92)
• [Thrasymachos:] Võin juba ette öelda, kuidas teil läheb, kui katsute meie rahva hulgas mässuvaimu õhutada. Enamik arvab, et olete Absoluutse vaimu mõju all, ega kuula teid üldse. Teised, kes on loomu poolest rahulolematud — meil on neidki —, annavad teile igas asjas õiguse ja aitavad omalt poolt valitsust sõimata. Aga kui tuleb valimispäev, valivad nad oma endised nõunikud tagasi. Nii on see alati olnud. (lk 119)
• [Sofron:] Meil ei ole kunagi puudunud võõrausulised, sest nagu teate, on Allotria alati andnud varjupaika põgenenud orjadele. Nende hulgas, kes siia sattusid, oli nii Kristuse kui Muhamedi järelkäijaid, juute ja Isise kummardajaid. Sellepärast otsustati varsti kõik jumalad templist välja ajada, Zeus kaasa arvatud. Nii olid kõik usud saanud ühesugused õigused ja kõik võisid kasutada sama templit, sest siin ei tohtinud olla ühtki kuju, pilti või muud märki, mida võiks mõne usu või jumalusega siduda. (lk 125-126)
• [Sofron:] Aga oleks ebaõige rääkida sundusest, sest seadus ei sunni kedagi abielluma. Kui siiski peaaegu kõik abielluvad, on see rohkem naabrite eeskuju ja üldine arvamine, mis enamasti on halastamatum kui ükski seadus, kuna selle vastu pole võimalik ennast kaitsta nagu kohtu ees. (lk 129)
• [Sofron:] Teised [kristlased] hoiavad siit eemale ja tahavad ehitada oma templit, kus nad võiksid pidada oma barbaarseid jumalateenistusi. Keegi ei takista neid selles, sest ka usuasjus on meil täielik vabadus. Aga seni pole nende templiehitamisest asja saanud, sest kristlaste kombel on nad kogu aja omavahel tülis ega jõua isegi selle suhtes kokkuleppele, kuhu tempel ehitada. Ma arvan, kui meil oleks ainult kaks kristlast, ei leiaks nad üksmeelt. (lk 133)
• [paater Ieronimo:] Kõige viimane riik maa peal on Antikristuse riik ja seal on kõigil nii hea elada, et keegi enam ei hooli ei tulevasest elust ega lunastusest Kristuse läbi. See on, mida me siin näeme — inimesed, kes on nii rahul maapealse eluga, et keegi enam ei ihka taevasse paradiisi. Kõigist katsumistest, mis kuri inimeste peale saadab, on see kõige suurem ja kõige hädaohtlikum. (lk 134)
• [Sofron:] "Võib-olla on juba praegu vajalik ka seda öelda, et meil mitte kõige andekamad ei pääse edasi, vaid kõige normaalsemad. See ongi, mida nimetatakse Sofrosyneks, mida võiks kõige lähemalt tõlkida mõõdukuseks." (lk 140)
• [Danaos:] Sõprust ei nähta meil meeleldi, sest see on esimene aste, et tekivad vandeseltsid, mis Riigi vabaduse võivad hädaohtu saata. Mitte ainult kõik inimesed ei ole meil võrdsed, ka nende vahekorrad peavad olema samasugused. (lk 156)
• "Aga just sellepärast oligi Platon teatri vastu," seletas Sofron. "Meie eesmärk on inimesi lõbustada ja nende meelt ülendada, mitte aga neid vapustada ja masendada asjade näitamisega, mida ammugi enam ei ole." (lk 177)
• [Sofron:] Muidugi on Platonil õigus, kui ta mõistab hukka väljamõeldud lood, mis inimeste meeled tõsistest asjadest kõrvale viivad. Ja muidugi on näiteks üks veisekasvatuse õpetus väärtuslikum kui kõik tragöödiad kokku. Ometi on meil igaühel lubatud kirjutada, mis ta iganes soovib. Aga selle juures on üks oluline tingimus — keegi ei tohi seda, mis ta on kirjutanud, oma eluajal kuidagi avalikuks teha. Alles pärast ta surma võib ta teoseid avalikult ette lugeda ja paljundada. Nii hoiame ära kõik kirjutamisega seotud halvad nähtused. Keegi ei kirjuta selleks, et endale ülalpidamist või au teenida. Aga teiselt poolt võib ta kirjutada ausalt, kuna tal pole vaja kedagi karta ega kedagi meelitada. Ta võib kirjutada ainult puhast tõtt — ja selle vastu ei olegi isegi valitsusel midagi, eriti kuna see tõde alles viiekümne aasta pärast võib avalikuks saada. Sest nii kaua on kõik, mis keegi on kirjutanud, pitseriga suletud." (lk 186)
• On vist paraku nii inimesega, et ka kõige parem elu talle tundub väljakannatamatu, kui tal pole võimalik seda omal tahtel vahetada, kas või palju halvema vastu. (lk 230)
• [paater Ieronimo:] Kui sa põlgad jalakäimist, leidub alati neid, kes su oma isesõitva vankriga kaasa võtavad. Ainult pead sel puhul oma usku salgama ja mõista andma, et oled samasugune pagan kui nemadki. Nad võtavad nimelt kaasa ainult neid, kes pöidlaga päikese poole näitavad. (lk 235)
• Nii on siin kõik muudki tööalad teravalt piiriteldud ja iga kutse võhikute võistluse vastu kaitstud. Sellepärast ei löö Allotria kodanik ise naela seina ega paranda läbitilkuvat katust, vaid kutsub selleks appi vastava ala töölise, kel on ainuõigus seda teha. Olen kuulnud, et katusepaikajad isegi seda lubamatuks peavad, kui keegi augu alla veeanuma seab, et sellega kaitsta vaipu, millega siin peaaegu kõik oma põrandaid kaunistavad. (lk 240)
• [Diogenes:] Aga kõik, mis rahvast hirmutab ja ta õnne segab, on Allotrias keelatud, ka siis, kui see võiks olla tõde. (lk 253)

Päevaraamatust

• "Mu "Imede saar" tundub mulle isegi liiga leebe, et kõike kibedust hingelt ära öelda. Küllap leitakse nüüdki, et see on ainult heatahtlik huumor - nagu omal ajal "Hingede öö" puhul.
  • 21. 8. 1963

• Katsusin ka natuke parandada seda "Imede saare" kaanepilti - mis on Islandi kaart!
  • 15. 3. 1964

• Kalju Lepik helistas ja rääkis, et "Loomingu raamatukogus" olevat välja kuulutatud "Imede saare" ilmumine. Kui ma hakkasin järele mõtlema, selgus, et seal tavaliselt on kaasas ka autori elulugu. Ja mis seal võib seista - Jumal hoidku selle eest!
  • 28. 7. 1966