Joon

Luule

Algusen polnud sõna
                                                                – oli joon.
Polnd harmoonilist kõla
                                                                – oli toon.
Maakera vettinud risu
                                                                peksis torm,
polnud väärtuslist sisu
                                                                – oli vorm.

• Johannes Vares-Barbarus, "Yrgelemendid"

Pane liikuma punkt, nõnda tekitad joone,
pane liikuma joon, nõnda tekib pind,
pane liikuma pind, nõnda tekitad ruumi,
pane liikuma ruum, nõnda tekib aeg,
pane liikuma aeg, lükka liikuma aine,
tõuka liikuma elu, lükka surm, tõuka vaim,
läheb liikuma vaim, tema tekitab mässu,
miks on põhjaks vaid punkt, kõige juureks vaid joon.

• Hando Runnel, "Loomine" kogus "Mõru ning mööduja", LR 14/1976, lk 25

Öö joonistas meid
teineteise verre.
Üks pilt jääb mulle,
kinkimata kingiks.
Joont sõnast enam usun.
Joonte õrnust,
joonte lubadusi
su muutlik meelelaad
mult tagasi ei tingi.

• Velly Verev, "*Öö joonistas meid...", kogus "Võilillesaatus", 1981, lk 15

Näed, keset mu kätt, peopesal
jooksevad jooned.
Ma tean, et siin on elujoon,
südamejoon, mõistusejoon.
Ma ei taipa sellest asjast tuhkagi.
Ma ei oska neid lugeda.
/---/
Siin on palju läbielatut, ja nagu räägitakse,
on nende joonte seas ka tulevik.
Aga kui see on nii,
siis kuskil nende joonte keskel oled ka sina.
Ma ei oska neid jooni lugeda.
Näe, siin nad on,
Siin ja siin.
Võta mul käest kinni.

• Jevgeni Griškovets, "Minu käsi", laulutekst plaadilt "Raadio ühele", tlk Sven Karja

Kui õnn oleks kaunites mustrites, võiks minna sügavamale sellesse,
kuni taas tuleb vastu merihobude org, siis on laskumine
igavene ja juhtub iseenesest. Siis oleks lihtne öelda,
mis on kaunis: kõige puhtam.
Kõige kaunim oleks siis tõmbamata joon, alles punkt. Siis ei oleks
ealeski miski algama pidanud, aeg.

• Pauliina Haasjoki, "*Kui õnn oleks...", tlk Kätlin Kaldmaa, "Luulet", Sirp, 31.05.2012

Proosa

• Joone, mille geenius teeb ühe tõmbega, suudab andekas inimene õnnelikel hetkil punktidest kokku panna.
  • Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. LR nr 30 2007, lk 23

• Aeg läks lennates. Kuud vahetusid. Kord säras taevas Orion nagu hõbeehe, kord paistsid Suure Vankri tuttavad jooned. Need polnud küll jooned, kuid jooned tõmbas inimene. Ja oh imet! Need tundusid olevat taevas nagu nöör pärlite vahel. Ükskord oli täiskuu, teinekord oli selle küljest hammustatud. Mõnikord ei ilmunudki tähed nähtavale. Ainult pilved - kas loorjad või paksud ja rasked kui öö - rändasid taevas. Ja kellad käisid lakkamatult edasi. Mitte kunagi tagasi.
  • Merja Otava, "Priska", tlk Välja Künnap, 1972, lk 13

• Mu elu lugu pole olemas. Ei ole olemas. Ei ole iial keskpunkti. Ei rada, ei joont. On hiigelpaigad, kus tõestatakse, et seal keegi oli, ent vale puha, polnud kedagi.
  • Marguerite Duras, "Armuke". Tõlkinud Malle Talvet. Loomingu Raamatukogu 1989, 11/12, lk 7

• Kvintett on olemas meietagi, kuid ilma meieta teda pole olemas. Ta laulab meile, meie laulame temas, ja kuidagi kõneleb nende väikeste must-valgete putukate abil, mis on kobaras piki viit peent joont, üle maa ja vee ja kümne põlvkonna mees, kes kurdistunult muundas oma ammuse, kuuljana komponeeritud loomingu, täites meid kord kurbuse, kord hämmeldunud rõõmuga.
  • Vikram Seth, "Tasavägine muusika". Tõlkinud Anne Lange, 2001, lk 90. (Mõeldud on Beethoveni keelpillikvintetti op. 104)

• Seal, kus heina ei niidetud, ei suutnud lumi katta maad ühtlase valge linaga. Heinakõrred torkasid end sellest läbi ja kaugelt nägi see välja justkui oleks mingi suur käsi hakanud parajasti visandama mingit abstraktset mustrit, hakanud harjutama lühikeste, peente ja õrnade joonte tõmbamist. Ma nägin põldude kaunist geomeetriat, vööte ja ristkülikuid, igaüks eri struktuuriga, eri varjundiga, omal kombel kaldu kiirustava talvise Videviku poole.
  • Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide". Tõlkinud Hendrik Lindepuu, 2020, lk 48

• Päris inimese ümber võib tõmmata joone, nagu teeb Poirot, kui laip põrandal lamab. Surma on kergem mõista, kui sel on küünarnukk ja põlveõnnal ja oma koht põrandal. Ja kui surnu ära kantakse, jääb järele valge joon, mille sees pole enam kedagi. Pisut nagu lotovõit, mida oleks kergem mõista, kui see oleks hunnik raha. Aga mälestustel pole laipa. (lk 31)
• Mõnikord tuleb mu pähe liiga palju mõtteid. See ajab hallid ajurakud kobrutama ja kõik ähvardab üle aju ääre keeda. Siis kutsun appi Hercule Poirot'. Poirot võtab kriidi ja tõmbab valge joone. Kui mõtted jäävad joone sisse, asetuvad nad oma kohale. Poirot teab, et külalisi peab olema sobival hulgal - mitte liiga palju ega liiga vähe. Mõtted peavad ühte tuppa ära mahtuma. Ja kui mõnda mõtet või asja ei saa kasutada, võib selle välja jätta. (lk 69)
• Võib-olla rääkis ema alati, milline isa on, kus isa lõpeb ja ülejäänu algab, aga nüüd, kui ema on surnud, pudeneb isa koost. Tema piirjooned lekivad, tema valge joon ei pea teda enam kinni, tema jalad kaovad.

Ma tahaksin öelda: "Isa, nõjatu vastu seina, ma tõmban su joone."

Siis võiks isa pilti vaadata ja selle vildikatega ära värvida ning siis ta alles näeks, kui suur mees ta õieti on. (lk 74)

• Selja Ahava, "Taevast pudeneb asju". Tõlkinud Jan Kaus. Post Factum, 2018

• [Erialavalikust:] Mõtlesin, et arhitektuuris tuleb eluaeg sirgeid ja maalis kõveraid jooni tõmmata, ning valisin kompromissi, see tähendab graafika.
  • Reiu Tüür, intervjuu: Madli Lääne, "Reiu Tüür – noorim rektor", EPL, 09.08.2000

Kirjandus

• Jaan Kaplinski, "Valge joon Võrumaa kohale" (1972)