Location via proxy:   [ UP ]  
[Report a bug]   [Manage cookies]                
Vikitsitaadid

Reet Aus

eesti disainer

Reet Aus (sündinud 26. juulil 1974 Tallinnas) on Eesti moe-, teatri- ja filmikunstnik, õppejõud ja ettevõtja.

Reet Aus Londonis 2009


Intervjuud

muuda
  • Väidetavalt on moetööstuse keskkonnamõju transpordi ja nafta järel suuruselt teine. Nii ütlevad meile Euroopa Liidu dokumendid. Seal on ka kirjas, et moetööstuse CO2 kogus on suurem kui kogu mere- ja lennutranspordil kokku. Kui ma seda lugesin, siis see tekitas minus taipamise, et me peaksime sellest teemast rohkem rääkima, aga keskkonnamõju, mitte ainult sotsiaalsete probleemide kontekstis.
  • Moetööstus on suur globaalne tööstus ja tarneahel on väga-väga segane. Tootmisüksuseid on üle planeedi igal pool. Seetõttu ongi kõige suurem probleem seesama läbipaistmatus ja see, et meil ei ole infot. Enamik kaubamärke, kes oma asju toodavad, ja eriti kui nad tahavad seda kiirelt ja odavalt teha, ei oma ise sellest ülevaadet ega pole ka läbipaistvad.
  • Jätkusuutlikkusest rääkides on põhiliselt kahte liiki probleeme: keskkonnaprobleemid ja sotsiaalsed probleemid. Kolmas väga suur probleem on ringsuse probleem, mida on mõistlik eraldi vaadata. Tõepoolest sotsiaalsed probleemid on sama keerulised kui keskkonnaprobleemid. Mulle tundub aga, et keskkonnaprobleeme on lihtsam lahendada, sest need on seotud tehnoloogiatega. Probleemi inimestega on alati tunduvalt keerulisem lahendada, nii ka siin.
  • Põhjus, miks meil on kõik kontrolli alt ära, on väga lihtne. Heaoluühiskonnad on viinud oma tootmised piirkondadesse, mis ei ole nii reguleeritud ja kus ei ole sätestatud teatavaid nõudeid, reegleid ja tööjõu hind on madalam. Tegemist on tihtipeale arengumaadega. Kapitalistlikust seisukohast on see ju loogiline samm, mida teha. Kui peame silmas jätkusuutlikkuse mudelit, siis see on aga üsna vägivaldne ja kindlasti mitte loogiline asi, mida teha.
  • Keskkonnaprobleemid on seotud ikka materjalivaliku ja tehnoloogiatega ehk sellega, kuidas asju toodetakse. Need teadmised on meil tegelikult ju olemas. Oleme varem tootnud mõistlikult ja jätkusuutlikult, kui kasutasime looduslikke materjale ja teatavaid tehnoloogiaid. Kõik on nii keeruliseks osutunud kiirmoekontseptsiooni tõttu, mis eeldab üliodavat hinda ja suuri koguseid.
  • Kui räägime konkreetselt tekstiilist, teeb probleemi väga keeruliseks see, et kasutatakse nii palju segumaterjale. Tihtipeale rõivad, mis meil seljas on, võivad olla kolmest-neljast eri materjalist. Nende ringlussevõtt on väga keeruline ja keskkonnamõju seetõttu väga kõrge. Seda probleemi saabki üsna edukalt lahendada läbi ringdisaini ja ringmajanduse mudeli.
  • Vastavalt sellele on Euroopa Liit hakanud ennast reguleerima. USA-s lähenetakse sellele väga palju lihtsamalt. Seal määratakse ära mingi protsent, kui palju peab olema ümbertöödeldud kiudu kangas, mis turule läheb. Arvan, et see on väga praktiline ja väga lihtne, kuid ma ei oska öelda, mis on parim lahendus. Kuskilt otsast tuleb alustada ning hakata tegema reegleid ja kokkuleppeid.
  • Tegime Eesti Kunstiakadeemias eelmine aasta keskkonnainvesteeringute keskuse rahastusel ühe pika projekti, et vaadata, milline oleks Eesti võimekus mehaaniliselt tekstiilijäätmeid ümber töödelda. See on sisuliselt nullilähedane. Meil ei ole tehnoloogiaid ja see on nii aja- kui ka töömahukas. Sinna läheb inimkäe töötunde nii palju sisse, et lõng või materjal, mis sealt lõpuks tuleb, ei ole praegu turul üldse konkurentsivõimeline.
  • Kui vaatame näiteks Soomet, siis on see väga hea näide sellest, kuidas riik võttis aastaid tagasi vastu otsuse ning töötas koostöös omavalitsustega ja riigi toetusel välja vastava tehnoloogia. Me Eestis ju isegi ei kogu veel tekstiilijäätmeid eraldi jäätmena kokku. Oleme oma tegemistega umbes 15 aastat maha jäänud. See maksab meile paari aasta pärast kurjalt kätte, sest Euroopa Liit nõuab, et aastast 2025 hakkaksid kõik liikmesriigid tekstiili eraldi koguma.
  • Eestis läheb praegu kogu tekstiilijääde põletisse või koos olmeprügiga prügilasse. Kui me praegu isegi koguks need eraldi kokku, siis meil ei ole võimekust nendega midagi teha. Vabandust, et ma nii ütlen, aga ma ei näe selles suurt vahet, kas tekstiilijääde läheb olmeprügiga prügilasse või põletisse või läheb see sinna pärast seda, kui oleme tekstiilijäätmed eraldi kokku kogunud.
  • Kokku kogumine on oluline seetõttu, et sorteerides saame kätte need rõivad, mis sobivad veel teisele ringile ja korduskasutusse. Praegu tegelevad sellega erinevad organisatsioonid, näiteks Uuskasutuskeskus või Humana. Seda tuleks teha aga riiklikul tasandil, kohaliku omavalitsuse tasandil on see vast kõige mõistlikum.
  • Ükskõik, mis otsast me vaatame, siis kõige suurem probleem on ikkagi ületarbimine. Me võime siin rääkida ringmajandusest, jätkusuutlikkusest ja kuidas hakkame jälle Euroopas tootma, kuid tegelikult ei juhtu praeguste mahtude juures mitte kunagi.
  • Lõppkokkuvõttes on see väljakutse väga lihtsasti lahendatav. Me lihtsalt lõpetame selle raiskava elustiili ära ja hakkame lähtuma sellest, mida meil tegelikult on vaja. Loomulikult, kui sa ei taha taaskasutuskauplusest asja osta, mis on täiesti mõistetav ja aktsepteeritav, sest inimestel on erinevad soovid, tuleb osta väga kalleid asju. Selliseid, mida ei raatsi ära visata.
  • Mina olen 1990. aastate noor. Kui teise ringi poed tulid, siis see oli ainuke koht, kust leidis ägedaid riideid. Kui ma noorem olin, siis minu garderoob tuli teiselt ringilt, mis on ülimõistlik. Mul on väga erinevas vanuses lapsi kodus kasvamas ja vaatan, et oma laste puhul on see täpselt samamoodi. Ma arvan, et teadlikkus on tõusnud.
  • [Rõivaste korduskasutusest:] Mulle tundub, et noorem põlvkond on juba nii palju teadlikum, et nad pigem harivad oma vanemaid kui vastupidi. Ega siin ei olegi ühest vastust: kool ja lapsevanem peab harima, meedia ja ühiskond peab toetama ning riik aru saama, et on teatud valdkonnad, mis ise ei saa eriliselt areneda, sest seal ei ole nii-öelda raha sees. Seega tuleb doteerida, toetada ja vaadata, et mingid valdkonnad ei jääks väga maha. Kui räägime tekstiilitehnoloogiatest, siis see on jäänud arengus väga kaugele maha.
  • Ma lõpetasin magistriõpingud 2002. aastal ja doktoritöö kaitsesin 2011. aastal. Sellest on ka juba omajagu aega möödas. Mäletan, et kui hakkasin oma doktoritööd tegema sel samal tekstiilijäätme teemal, oli see veel täiesti arusaamatu teema. Mul polnud Eestis dialoogipartnerit, mistõttu olid ka kõik mu juhendajad alguses väljastpoolt Eestit.
Võrreldes 10–15 aasta taguse ajaga ma tunnen, et ei peaks üldse enam siin midagi seletama. Inimesed teavad juba ise nii hästi. Väga palju on arenenud ja juurde on tulnud jätkusuutlikke kaubamärke, seda mitte ainult moes, vaid disainis laiemalt. Autoridisain on Eestis viimase 15 aastaga väga tublisti arenenud. Mis mulle meeldib, on see, et disain on liikunud väga palju materjali arenduse poole, mis on täiesti uus lähenemine. Teistmoodi seda muutust ei tulegi.
  • Tasub vaadata sertifikaate ning mis materjalist on asi tehtud ja kus toodetud. Kuigi olgem ausad, tootmiskoht ei määra mitte midagi. Rõivas võib olla sama eetiliselt toodetud nii Bangladeshis, Türgis kui ka Eestis ja samamoodi olla nendes riikides täiesti ebaeetiliselt valmistatud.
  • Alati tasub eelistada korduskasutust, väärtustada taaskasutust ja ümbertöötlust. Alles siis jõuame uute kangasteni, mille puhul võiksime eelistada teatud materjale. Üks ringsemaid materjale on tselluloosipõhised materjalid, mis on puidukiu baasil tehtud. See on ilmselgelt tekstiilitööstuse tulevik.
  • Vältida võiks naftapõhiseid kiude ja materjale, sest siin jälle omakorda kaasneb plastiprobleem. Sellest on hakatud rääkima ja teadvustama, mida see teeb maailmamerele ja meie kehale. Kui räägime esmasest materjalist tehtud toodetest, reguleerivad seda tööstusharu sertifikaadid. Neid on kõige mõistlikum vaadata.
  • Kokkukogumine on ülilihtne asi, mida ära korraldada. Keeruline on see, mis saab siis, kui need on kokku kogutud. Kui me veel poolteist aastat räägime sellest, et meil on vaja koguda ega mõtle selle peale, mida me teeme nende rõivaste või tekstiilijäätmetega pärast seda, kui nad on kokku kogutud, oleme pooleteise aasta pärast tunduvalt suurema probleemi ees.
  • Euroopa ja üldse heaoluriigid on aastakümneid saatnud oma tekstiiliprügi välja, suuresti Aafrikasse ja Aasiasse. Järjest enam riike, näiteks Pakistan, Bangladesh, ei võta seda vastu. Ühel hetkel meil ei ole võimalik seda probleemi enda silme alt ära veeretada. Peame ikkagi hakkama välja töötama tehnoloogiaid, kuidas tekstiilijäätmeid ringlusse võtta.
Neid saab kõige lihtsamalt nii ringlusse võtta, kui tekstiilid koosnevad mono-, mitte segumaterjalidest ja seal on naturaalsed kiud, mida saab mehhaaniliselt ümber töödelda. Tselluloosipõhiseid kiude saab ümber töödelda keemiliselt. Seetõttu on vaja koolitada disainereid ja ettevõtjaid, et nad suudaksid tuua turule tooteid, mis on hiljem ringlusse võetavad.



  • [TÜ vabade kunstide professoriks valimisest:] Armastan vaadata ja analüüsida erinevaid elukeskkondi: linnu, külakogukondi, slumme. Üha rohkem huvitab mind inimese sisekeskkond ja selle mõju välisele. Professuuris teekski sissevaate jätkusuutliku elu võimalikkusesse siin ja praegu, kuna ilmselgelt on tekkinud kahtlused inimestena elatud elu eetilisusest pikema aja vältel.


  • [Balenciaga moemaja varastatud kujundusest:] See särk sündis kümme aastat tagasi, siis kui me alustasime tööstuses suuremat väärtustava taaskasutuse tootmist. See sümboliseerib upcycling'ut. [---] Minu arust on see väga naljakas ja tore vahejuhtum - minul tegi see muidugi tuju heaks.
  • [Loomevargusest:] Seda ei saa teisiti võttagi kui komplimendina. Ühest küljest on äärmiselt tore näha, et ilmselgelt see kujund on kedagi inspireerinud ja see on jõudnud Bart Simpsoni selga.
  • See on ka natuke nagu taaskasutus, ideede taaskasutus.




  • Viie euro eest ei ole võimalik T-särki teha. Ilma selleta, et sa võtaksid selle materjali ja teeksid selle protsessi kellegi teise arvelt. Ma arvan, et eks see on iga inimese isiklik küsimus, et keda ma tahan toetada ja kellele ma oma raha tahan anda.


  • Oluline on hoida oma asju võimalikult kaua kasutuses. Osta tuleb kalleid, kauakestvaid ja jätkusuutlikult valmistatud asju, mida valmistades ei ole tehtud liiga keskkonnale ega inimestele. Öelge mulle üks põhjus, miks me peaksime tegema asju, mis kahjustavad meid ümbritsevat? See lihtsalt ei ole arukas. Ja palun, ärge kasutage kilekotte, see on nii eilne päev. Tarbige taastuvenergiat, see on meil Eestis võimalik, ja sööge Eesti toitu.


  • [Kliimamuutusest:] See on konkreetne julgeolekurisk ja niimoodi tulekski seda vaadelda. See ei ole ühe Rootsi tüdruku meeleseisund – tegemist on globaalse kriisiga, millega tuleb väga jõuliselt ja poliitilisel tasandil tegeleda.
  • Puuvilla kasvatamine ja tootmine on erakordselt ebameeldiv.
  • Suurte ettevõtete tarneahelad ei ole läbipaistvad. Nad ei tea üldjuhul ise ka, kus nende asju toodetakse ja kes neid toodavad.
  • Oleme selle ahela nii rumalalt üles ehitanud. Toodame lõputult prügi ega oska sellega midagi peale hakata. Tahaksime jõuda sinnani, et prügi ei tekikski. Et kui mingi toote funktsioon esmase tootena saab läbi, siis suudame selle toormaterjalina millekski uueks transformeerida.
  • Looduses on ülejääk toiduks või sisendiks järgmisele. Inimene on ainuke liik, kes tekitab prügi ja koormab sellega keskkonda.
  • Kõik meie ümber on ju mateeria. Kõik esemed, mis meid ümbritsevad, on läbinud sellesama protsessi: disain, tootearendus, tootmine, kasutus. Siis on tal eluea lõpp ning temast peaks midagi saama. Kui hakata seda niimoodi vaatama, siis see ongi see, millest ringmajandus räägib.
  • Kui vaadata neid suurkorporatsioone, kellele kiirmoebrändid kuuluvad, siis ega neid väga palju ei ole ja üldjuhul istuvad nad Euroopas ja Ameerikas. Tegelikult peaksid nemad võtma vastutuse. Näiteks elektroonikatööstuses on tootjal omavastutus ja tekstiilitööstuses võiks olla samamoodi. See tähendaks seda, et me ei paneks turule selliseid tooteid, mis saavad väga kiiresti jäätmeks, vaid tooteid, mida ettevõtted on ise võimelised ümber töötlema. Vabatahtlikult ei tee seda ükski ettevõte. See toimiks ainult siis, kui tekib mingi maksustamine ja kvaliteedinõuded.
  • Kui bränd kirjutab tootele peale lihtsalt "orgaaniline puuvill", siis ei tähenda see mitte midagi. Võib-olla tähendab see, et tootesse on lisatud 10% orgaanilist puuvilla, aga see ei tähenda, et toode on jätkusuutlik.

Kirjutised

muuda
  • Tarbija on hunt, kes toimib karjaloomana. Hunt võib olla nii sanitar kui ka koletis.
  • 25-eurosed teksad on nii soodsad ainult seetõttu, et tootmisriikides saab kasutada odavat lapstööjõudu, osta vett mitte millegi eest, toota energiat kivisöest ja jäätmed üle aia visata. Praeguses maailmas on eelnev vaikimisi aktsepteeritud.
Tarbijal on de facto ja de jure võimalus hääletada rehepapluse poolt muu maailma arvelt. Küsimus on selles, kas tarbija tahab olla koletis- või sanitarhunt.

Tema kohta

muuda
  • [TÜ vabade kunstide professoriks valimisest:] Ta on oma loomingus ühendanud eri kunstialad, sidudes neid edukalt jätkusuutlikkuse eesmärgiga. Lisaks on tal lai rahvusvaheline kogemus ja tunnustus ning tihe seos praktilise tootmisega, nii et ootame erakordselt huvitavat tööaastat.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Reet_Aus&oldid=113840"