Location via proxy:   [ UP ]  
[Report a bug]   [Manage cookies]                

Tiiger (Panthera tigris) on väga suur vöödiline kass.

Eugène Delacroix, "Etüüd kahe tiigriga" (1830)
Rosa Bonheur (1822–1899), "Kuninglik tiiger kõndimas", s.d.
Kunii Ôbun, "Tiiger maastikus" (1884)
Julia Wernicke (1860-1932), "Tiigrid", s.d.
Anna Matschie-Held, "Tiigrid Berliini loomaaias", ajakiri Die Gartenlaube (1897)

Proosa

muuda
  • Kui ta hommikul ärkas, siis esimene asi, mis ta nägi, oli see, et Tiiger istus peegli ees ja uuris sealt iseennast.
"Hommikust!" hüüdis Puhh.
"Hommikust!" vastas Tiiger. "Ma leidsin siit ühe, kes on täpselt minu moodi. Ja mina arvasin kogu aeg, et peale minu teisi niisuguseid polegi olemas." (lk 129)
  • Iiah viis Tiigri kõige ohaklikuma välimusega ohakapuhma juurde, mis seal iganes leida, ja viipas selle poole kabjaga.
"Näh, väike puhmas, mida ma hoidsin oma sünnipäevaks," ütles ta, aga mis need sünnipäevad siis lõppude lõpuks ikka ära ei ole - üks trill ja trall, ja läinud ongi. Noh, lase aga hea maitsta, Tiiger." (lk 132-133)
  • Selle jutu peale tuli Tiiger lähemale, ajas kaela Ruu tooli taga õieli, pistis äkki keele suust välja ning tegi - karlõmps! Kängu kargas üllatusest õhku, hüüatas: "Oeh!" ja jõudis veel õigel ajal jaole, et lusikat Tiigri suust päästa, sest juba oli seegi Tiigri kurku kadumas. Kalamaksaõli aga oli läinud. (lk 137)
  • A. A. Milne, "Karupoeg Puhh", tlk Valter Rummel, 1977


  • Kuis ta [kass Ants] oli alati sääl virk ja armutu, kui lõi omad pikad kihvad rasvasele rotile selga ja neelas elusalt alla. Kuis ta hüppas kui tiiger aidalaest alla hiirekarja sekka ja võttis iga küüne otsa ühe.


  • Tiigrite lastetoas on eineaeg. Paksud triibulised tiigripojad suruvad end vastu ema kõhtu, haaravad nisa lõuakeste vahele ja hoiavad sellest kõvasti kinni. Kui toitev vedelik ei voola suhu küllalt kiiresti, toovad nad kuuldavale rahulolematuid häälitsusi, tonksavad ninaga vastu kõhtu ja patsutavad seda oma pehmete käpakestega. Ematiiger lamab külili. Päikeselaigud tantsivad ta kaunimustrilisel seljal. Ta on täiesti lõdvestunud. Silmad pilguvad uniselt. Pojad võitlevad nisa pärast, nagu oleks see jahisaak. Nad sikutavad, sõtkuvad ja rebivad, aga emal ei näi sugugi valus olevat. Mõnusalt veeretab ta enese selili. Väikesed rullivad end üksteisest üle. Ainult üks hoiab nisa tugevasti suus, teised peavad selle uuesti kinni püüdma. Varsti on neil kõhud täis. Pole enam seda temperamenti, mida väikesed loomad imemise ajal näitasid. Väsimus võtab võimust. Ema külje all puhkavad nad end välja. Tiiger lamab kõhuli. Nüüd pöörab ta ennast poja poole, kes on ta peale kõige lähemal, ja hakkab selle selga lakkuma. Tugev keel kõigutab pisipoissi edasi-tagasi. Lõpuks kukub tiigripoeg pikali ja teeb katset karmivõitu õrnuse käest pääseda. Ema püüab ta oma pehme käpaga kiiresti kinni ja veeretab tagasi. Hoolikalt lõpetab ta massaaži, mis ei tee mitte ainult karva ilusaks, vaid ergutab ka soolte tegevust. Ta pöörab end rahulikult magavate poegade poole, on aga liiga väsinud, et ka teisi üle lakkuda. Laisalt vajub ta külili ja sirutab kõik neli jalga välja. Ta pehme valge kõhualune läigib päikese käes.
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 13


  • Kui ma ümber pöördusin, oli Line kadunud. Siis ma ütlesin talle:
"Line, ma armastan sind. Ma armastan sind tõesti, Line, aga mul pole aega sellele mõelda, ma pean mõtlema nii paljudele asjadele, sellele tuulele näiteks, ma peaksin praegu välja minema ja kõndima tuules. Mitte koos sinuga, Line, ära pane pahaks. Tuules saab kõndida ainult üksinda, sest on tiiger ja klaver, mille helid tapavad linde, ja ainult tuul võib hirmu minema pühkida, seda teab igaüks, mina tean seda juba ammu."
Masinad minu ümber helistasid angelust.

Luule

muuda

Tiiger, Tiiger, leekiv sööst
pimepadrikusest ööst!
Mis igivõimsas silmas, peos
vormusid sa, hirmuteos?

  • William Blake, "Tiiger", tlk Ilmar Laaban, Teataja, 1958, 25. jaan., nr.2, lk. 4; Laaban, I. Oma luulet ja võõrast, Tln., 1990, lk 196; Vikerkaar, 1997, nr 6, lk 50.


Oh mida küll väikese Tiigriga teha, ei teagi!
Kui ta üldse ei söö, ei kasva ta suureks veel peagi.
Ei meeldi temale ohakad, mesi, ei tõrud,
sest et torgivad ühed ja teised on liiga mõrud.


Tiiger tikib okastraati
sinu vaimukangastesse,
lõugab lõhki hardaid messe.
Sina juba lapsest saati
oled kirund taevataati,
kullinokka, tiigrisaba.

  • Andres Ehin, "Solaarne solipsist" kogus "Vaimusõõrmed" (1978), lk 16


Arglikult ja tasa nurrub tiiger tema sees
Eestimaa kassi suguvend
vöödilisena liigutab vurre öö hõlmas
hakkab hulkuma kartulivagude lillavalge
õitsemine ja pehmed tiigri käpad
kohtuvad juba heinamaal ja metsas
tulesilmadest eemal tiiger
jalutab või vihaselt põntsutab sabaga
kust tean ma seda aiman maa võnkumist
võilille valgete seemnete lendu
tiigri koduigatsust eha kustuvas vöös

  • Ene Mihkelson, "* Arglikult ja tasa nurrub tiiger tema sees" kogus "Ring ja nelinurk" (1979), lk 32


lase ärgata suikuvail tiigritel minus,
                kuuloomise varjus
et nad hiilides asuksid teele -
nende hõõguvkollaste silmade paistel
                oleks elul vast maiku
igal hingetõmbel ja sammul,

lase nad murdma mu
           õdusaist hirmudest
           täissöönud pühvlitekarju,
jooma käärinud verd nende
           tobedaist, ennasttäis magudest -

oh kuni Sa viibid,
           mus uinuvad tiigrid,
           nähes jahedast tähisööst
kasutut und!

  • Mehis Heinsaar, "Kohvikuliteraadi hommikupalve", rmt: "Sügaval elu hämaras" (2009), lk 67

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel