Tori Amos

Tori Amos (kodanikunimega Myra Ellen Amos; sündinud 22. augustil 1963) on USA laulja ja laulukirjutaja.

Tori Amos (1996)

Intervjuud

• [Pärast 15. plaadi avaldamist:] Laulukirjutamine on endiselt närvesööv, peamiselt seepärast, et ma ootan, millal muusad end näole annavad.
• [Menopausist:] See on kõige karmim õpetaja, keda ma kohanud olen, veel karmim kui kuulsus. [---] Aga nüüd on see selja taga. Ma näen taas uusi võimalusi.
• [Muusadest:] Kuni nad välja ei ilmunud, olin ma iseendalegi võõras.
• [Indiaani vanaisast:] Me käisime jalutamas. Tema popsutas piipu, vestis mulle oma rahva lugusid. Ilma igasuguse pidulikkuseta. Mina lihtsalt neelasin seda kõik, just nagu taim.
• [Kodusõja järgsest ja nüüdsest ajast USAs:] Mäletan, kui vanaisa mulle rääkis, kuidas nõod omavahel võitlesid, kuidas mõned perekonnad ei olnud haavadest üle saanud ka sada aastat hiljem. Sarnasused hirmutasid mind. Ma tõmbusin mõneks ajaks kookonisse ja muusad ei näidanud nägu.
• Ma arvan, et emake Maa on uskumatult vastupidav valitsuse suhtes, mis tahab ekspluateerida tema varasid iga hinna eest. Nii et teda rünnatakse ja ikkagi, kui ma tema külluse keskel kõnnin, ei tunne ma, et ta oleks loobunud või löödud. Kuid ma tajun seda inimestes.
• [Loovuse tähtsusest:] Sa ei saa lüüa jõhkardit tema enda viisil. Ja ma ei pea silmas ühtainsat konkreetset jõhkardit; asi on energias. Sa pead võitma hävingu loovusega - see on ainuke viis.
• [USA vajadusest tunnistada oma kuritegusid Ameerika põliselanike vastu:] Mina ei saa kõneleda põlisrahvaste eest - see töö on püha. Kuid vaatlejana tundub mulle, et erinevalt Saksamaast ei ole meie iial pidanud omaenda holokaustiga silmitsi seisma. Kuni me seda ei tee, ei saa meie tervenemine alata.
• Me kõik oleme kuulnud, kuidas mehi teatava naiste kehaosa järgi kutsutakse, kui nad nutavad. Ja me kõik teame, milline on selle kehaosa tõeline vägi; vaat see on alles rööprähkleja! Emotsionaalne haavatavus nõuab julgust. Kõigil aegadel on suured juhid meeste seas seda mõistnud.
• Ma olen loonud muusikat alates ajast, mil ma olin kahe ja poole aastane. Selles asjas on minu jaoks mõte sees.
  • Tori Amos, intervjuu: Charlotte Richardson Andrews, "Tori Amos: 'Menopause is the hardest teacher I've met. Harder than fame'", Guardian, 7. september 2017

• Mul on vedanud, et ma sain ühe tänapäeva issidest. Kui oleksin pidanud last omal käel kasvatama... Ma töötan täiskohaga ja tema ka, kuid me teeme seda üheskoos. Kui meie tütar oli kolmekuune, töötasin ma plaadi kallal ja Markil oli kiire, ning Neil Gaiman lendas kohale ja ütles: "Teil on vaja lapsehoidjat." Järgmisel kuul me siis otsisime endale lapsehoidja. Mul on varem olnud nurisünnitusi, nii et see laps oli tõesti oodatud. Ma olin 37-ne, kui ta sündis, ja ma tahtsin lihtsalt olla tõeliselt hea ema.
• Ma abiellusin britiga, nii et mulle meeldivad britid. Ma jumaldan neid osalt sellepärast, et ma siin ei kasvanud. Aga kaks asja ajavad mind hulluks: kui keegi tunneb, et keegi teine mõjub ähvardavalt ainuüksi oma päritolu pärast, ja kui nad ei ütle sulle, mis neil viga on. Neil on mingi probleem, see häirib neid, nad ütlevad sulle, et miski neid häirib, aga nad ei ütle sulle päriselt, mis see on. Briti naised ütlevad mulle, aga mehed? Mul on meeskonnas mõned naised - maailma parim lesbi ja üks ameeriklanna, kes on britiga abielus. Aga mul on palju mehi ja nad ei taha alati rääkida sellest, mis värk on, ja mina ei taha kangutada. Nad arvavad, et see on virisemine ja nad ei taha seda teha.
• [50seks saamisest:] Sa pead pakkuma tuge kõigile neile tüdrukutele, kes on neljakümnendates ja kolmeümnendate lõpus ja võivad selle ees õudust tunda. Vahel näin, et meelelahutustööstus, eriti filmitööstus, näitab meile erinevaid asju selle kohta, mida me oma vanusest mõtlema peaksime. Juhtrollides mehed on viiekümnendates, George Clooney ja Johnny Depp on mõlemad minust vanemad. Meestele toimib mingi afrodisiaakumi efekt: natuke elutarkust, mõned kortsud, võib-olla mitte enam täiuslik keha, kuid endiselt püsiv vorm - neil on mingi maagiline, müstiline vägi. Aga pole kuigi palju üle 50seid naisi, kel oleks esmaklassiline plaadileping. Ma ei pea silmas kataloogilepingut, et lihtsalt kõik ära ostetakse, või vanakraamist muusikali, ma mõtlen, kui sulle makstakse, et sa päris omaenda loomingust uue plaadi teeksid.
• Kui näitlejanna saab 60, lepib publik sellega, et ta on väärikas vanadaam. Aga kui sa endiselt laulad ja laule kirjutad, siis pole muusikaäris rolli, milles sa vanaema mängiksid. Me ei lähe vaatama, kuidas Tom Petty või Bruce Springsteen vanaisana vanaisalaule laulavad või üksnes oma minevikku meenutavad. Noel Gallagher, Paul Weller, Chili Peppers on minuga umbes sama vanad, kuid need kutid lasevad endiselt välja muusikat, mida peetakse oluliseks, aga üldiselt valitseb suhtumine, et selles eas naised on oma aja ära elanud ja peaksid tegema ruumi noorematele. Meestele see ei kehti. Mu tütar Tash tuli minu juurde ja ütles: "Emme, sa käid ja esined üksinda ja rokid. Aga mõne nooremad naised varastavad sinu tööd ja ma hoolin sellest. Mine ja tuleta end lastele meelde, sest nad arvavad, et need kahekümneaastased tüdrukud mõtlesid selle kõik ise välja."
• [Madonna kukkumisest Brit Awardsi tseremoonial:] Madonna on meelelahutaja. Väga vähesed inimesed oleksid sellelt põrandalt taas püsti tõusnud. Ta ei kukkunud enda pärast, aga just tema pärast sai tseremoonia jätkuda. Osa halvustamist tuleb ka naistelt. Ta teeb valikuid ja on võimeline tegema füüsiliselt asju, mida paljud 25 aastat nooremad ei suuda. Ta tõusis püsti ja keeldus selle pärast häbi tundmast. Ma arvad, et inimesed tahavad suruda teda häbistamisega rolli, mis nende meelest on talle eakohane. Mul on kahju, et me ei suuda Madonnat aktsepteerida ja öelda, vau, see on artist, kes väljendab ennast omaenda viisil.
• Ma töötan tõesti kõvasti. Ma pean nendeks tuurideks valmistuma, nii et ma pean püsima vormis ja ma ei söö kiirtoitu. Kartulikrõpsud on mu nõrkus, aga ma arvan, et kui sa oled aktiivne ja naha eest hästi hoolitsed, näed sa ka hea välja. Mõnel päeval tunnen ma end vanemana kui mulle meeldiks, aga sa pead olema aktiivne ja palju kõndima. Viiekümnendad on naiste jaoks üleminekuaeg; me peame otsustama, kas muutume selleks klišeeliseks määratluseks, millisena noorem põlvkond meid näha tahab. Harjutamine ja toitumine aitavad meil kauem tugevamana püsida.
• 20ndates aastates kukkusin ma palju kordi klaveritoolilt maha, aga miski panem mind alati tõusma. Äpardused juhtuvad, mikrofonid kukuvad - ma olen pidanud mängima põlvili, sest mikrofonil ei olnud püsti seismiseks küllalt testosterooni, nii et ma jätkasin põlvili ja ilma pedaalita. See nõuab sinult üht-teist, et sa suudaksid jätkata ja mitte lihtsalt lavalt ära taastuma marssida. Me ei pea nõustuma Madonna rõivavalikuga või tema nägemusega tema seksuaalsusest, kuid me võime imetleda, kuidas ta laval kõigega hakkama saab.
• Olen alati uskunud, et lauludel on inimestega side. Kui nad minu juurest suurde laia ilma lahkuvad, ei ole enam minu asi, mis edasi saab. Nad lähevad kõrgetele kontsadel ülikooli ja ütlevad: "Kui me su maha jätame, ei ole me enam lapsed, me läheme laia maailma ja leiame endale omaenda sõbrad." Nad on mulle öelnud, et neil on inimestega side.
• Ma ei usu, et imetlus oleks suunatud minule isiklikult. See on suhe mu lauludega, mitte minuga. Ma õpin paljugi inimestelt, kes mu esinemistele tulevad. Püüan enne esinemist lava taga inimestega kohtuda. Ma saan oma info inimeste lugusid kuulates ja neid kuulates sa jahmud. Need lood ei ole alati traagilised. Need võivad olla lood inimestest, kes on loobunud sellest, mida nad tahtsid, kuna nad tahtsid teha oma vanematele rõõmu, ja siis nad otsustasid teha midagi muud. Ja nad võtavad omaks need laulud ja see seob neid minuga ja mind nendega.
• Olen oma geisõpradelt palju õppinud ja õpin edasi. Minu meessoost geisõbrad ei ole püüdnud mind maatasa suruda või panna mind endas kahtlema. Mul pole olnud nendega võistlust ega salajast kadedust edu pärast, mis kahjuks vahel võib välja lüüa noorte naiste seltskonnas, kes üksteisega võistlevad. Sa püüad olla oma sõprade edu suhtes suuremeelne ja olla õnnelik, aga ma pole iial tundnud, et mind geikuttidega võrreldaks. Ja mul pole isegi lesbidega olnud seda võrdlemise tunnet. Aga mind on kasvatanud rohkem geipoisid - lesbid tulid natuke hiljem. Kui sa oled heteromees, siis minu esinemistel on palju heteronaisi, nii et mu meeskond ütleb, et seepärast peaks ka heteromehed tulema. Aga heteromeeste jaoks olen ma liiga toores, liiga palju emotsioone, asju, millest ei taheta rääkida - see on see, mis mu kontsertidel toimub, heteromeeste jaoks on see piinavalt vaevaline.
  • Tori Amos, intervjuu: Caroline Sullivan, "Tori Amos: 'I’m too raw for straight men. They are tortured by my shows'", Guardian, 23. aprill 2015