Location via proxy:   [ UP ]  
[Report a bug]   [Manage cookies]                
Vikitsitaadid

Vale

(Ümber suunatud leheküljelt Valetamine)

Vale on teadlik tõsiasjade moonutamine, vale rääkimine või valede andmete esitamine.

Proosa

muuda
  • Vale on väljast kaunis ja seest inetu, seepärast võtavad tema kaaslased teda lahkesti vastu.


  • Isegi kui inimesed räägivad asju, mid ei too neile mingit kasu, siis ei tule sellest veel sugugi järeldada, et nad ei valeta; sest leidub inimesi, kes valetavad lihtsalt valetamise pärast.


  • Kõnelemise otstarve on üksteist mõista ja teateid saada sündmuste kohta. Kui aga keegi ütleb seda, mida pole, siis jäävad saavutamatuks need mõlemad eesmärgid, sest ei saa öelda, et ma teda mõistaksin ja samuti pole ma saanud teateid. Ja veelgi halvem teadmatusest seisneb selles, et mind pannakse uskuma, et asi on must, kuigi ta on valge, et asi on lühike, kuigi ta on pikk.


  • Kes valet kavatseb kaitsta, sellel on küllalt põhjust mahedalt käituda ja ennast peente kommete pooldajaks kuulutada. Kes õigust enda poolel tunneb, see peab karmilt esinema; viisakas õigus ei tähenda midagi.


  • Kõige usutavamalt valetab see, kes tõde ainult võltsib ega pea ise tervet valet välja mõtlema; iga inimese puhul jätab ta kõrvale erineva tüki tõde ning asendab erineva valega.



  • Kodumaa, kodumaa, kelle auks kõik see kombekohane ametlikkus, kodumaa on peitunud teadmatusse ja pimedusse, isoleeritusse kogu muust maailmast ja ennekõike valesse. Raadios valetavad nad kõik. See on see kõige kohutavam! Nad peavad valetama ja nad valetavad. Meie, sealtpoolt tulnud, teame ja tunneme seda. Meie sõbrad valetavad mikrofoni ees - vähemalt mina annan selle andeks, sest elu on kallis. Kas Sütiste ei tahtnud valetada? Miks ta lahkus? Kas selle pärast? Mis seal toimub? Kõige ees on paks eesriie. Raadio saadab teateid. Seal seisavad mikrofoni ees head sõbrad, kes ei tohi kõnelda tõesõnu. Meie siin ...


  • Tom vajus taas sohvale ja sirutas jalad välja, liiga väsinud, et kingi ära võtta. Täpselt sama väsinud nagu pärast Freddie Milesi tapmist, mõtles ta korraga, või nagu San Remos pärast Dickie tapmist. Ta oleks jälle äärepealt tapnud! Ta mäletas kainet vaagimist, kuidas Marge kingakontsaga oimetuks lüüa, aga mitte veriseks, kuidas ta läbi halli lohistada, uksest välja vedada — tuled kustutab ta enne muidugi ära, et keegi ei näeks; ta mäletas, et oli kiiruga nuputanud loo et Marge libastus, ja tema oli arvanud, et tüdruk jaksab trepi juurde ujuda, ega olnud seepärast talle järele hüpanud ega ka abi kutsunud, kuni... Ta oli kujutle­nud koguni, mida tema ja härra Greenleaf teineteisele ütlevad, härra Greenleaf vapustatud ning jahmunud, tema ise pealtnäha samuti, aga ainult pealtnäha. Sisimas on ta rahulik ja enesekindel nagu pärast Freddie mõrva, sest tema juttu ei saa kummutada. Tom valetas väga hästi, sest ta mõtles kõik nii põhjalikult, nii värvikalt ja elavalt läbi, et hakkas ise oma valesid uskuma.
Ta nagu kuulnuks oma häält: "...seisin trepil ja hõikasin teda, arvates, et ta tuleb kohe pinnale või teeb niisama nalja... Ma ju ei teadnud, et ta oli viga saanud. Alles ta seisis trepil, väga heas tujus..." Tom pingutas end. Tundus, nagu mängiks peas grammofon, nagu toimuks elutoas näitemäng, mida ta ei saa katkestada.
Tom nägi end ukse juures koos Itaalia politseinike ja härra Greenleafiga. Ta nägi ja kuulis end tõsiselt kõnelevat. Ja teda usuti.
Ei jutt ega pettekujutlus, nagu oleks ta seda teinud (tegelikult Tom ju teadis, et ei olnud seda teinud), kohutanud teda nii väga kui mälestus sellest, kuidas ta oli Marge'i ees seisnud, king käes, ning kõik jahedalt läbi mõelnud. Ja see, et ta oli seda juba kaks korda teinud. Need kaks korda olid fakt, mitte pettekujutlus. Võis ju öelda, et ta polnud tahtnud seda teha, aga ta oli seda siiski teinud. Ta polnud tahtnud mõrtsukaks saada. Vahel läks tal meelest, et oli tapnud. Aga mõnikord — nagu praegu — ei saanud ta seda peast. Täna oli ta selle tõesti unustanud, siis kui mõtles varandusest ja sellest, miks talle meeldis elada Euroopas.
Tom keeras end külili. Ta higistas ja vappus. Mis temaga toimus? Mis oli juhtunud? Kas ta räägib homme härra Greenleafile hulga totrusi? Ütleb, et Marge kukkus kanalisse, tema karjus appi, kargas vette, aga ei leidnud tüdrukut? Järsku läheb ta Marge'i enda kõrval segaseks? Kas läheb ta ikkagi segaseks, laob loo lagedale, ütleb, et on hullumeelne?
Homme peab sõrmustest härra Greenleafile rääkima. Sedasama, mida täna Marge'ile. Peab seda üksikasjadega täiendama, et kõlaks paremini. Tom hakkaski mõtlema. Meeled rahunesid. Ta kujutles Rooma hotellituba, jutuajamist Dickie'ga; kujutles, kuidas Dickie võtab sõrmused sõrmest ja annab talle. Kujutles, kuidas Dickie ütleb: "Ära sellest kellelegi räägi..."




  • Vale seadus:
Ükskõik kui sageli valet valeks ei näidata, on mingi protsent inimesi, kes seda ikka tõeks peavad.
  • Arthur Bloch, "Murphy seaduste täielik kogu". Tõlkinud Toomas Niit. Ersen 1999, lk 96


  • Zooni hõimu vaenlasi ärritas alati kõige rohkem mitte lihtsalt nende ausus, mis oli vihastamisväärselt kõikehõlmav, vaid ka nende täielik otsekohesus mis tahes teema käsitlemisel. Zoonid ei olnud iial midagi kuulnud eufemismidest ega oleks aru saanud, mida niisuguse asjaga peale hakata, kui see neil olemas oleks olnud - peale selle, et nad oleksid seda kahtlemata nimetanud "kenaks viisiks midagi vastikut öelda". /---/ On oluline mõista, et kuna suurem osa zoonidest valetada ei oska, tunnevad nad suurt austust iga zooni vastu, kes suudab väita, et maailm on midagi muud, kui ta tegelikult on, ning Valetaja positsioon hõimus on ülimalt auväärne. /---/ Teised rassid panevad seda kõike väga pahaks. Neile tundub, et zoonid oleksid võinud tarvitusele võtta mõne sobilikuma tiitli, nagu näiteks "diplomaat" või "suhtekorraldaja".
    • Terry Pratchett, "Võluv võrdsus". Tõlkinud Aet Varik. Varrak, 1999, lk 92


  • Valetad inimestele korra, ja kui sul seda valet enam vaja ei lähe, annad neile uue ning ütled, et nad teevad tarkuse teel edusamme. Siis hakkavad nad sinu üle naermise asemel sind veel enam uskuma, lootes, et kõigi nende valede südames leiavad nad tõe. Ja vähehaaval võtavad nad vastu vastuvõtmatu. Hämmastav.
    • Terry Pratchett, "Vahid! Vahid!". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Varrak, 2002, lk 118


  • [Vimes:] "Me läheme Küünekisu külla. See on siit umbes kakskümmend miili ülesvoolu."
Willikins noogutas. "Täpselt nii, härra, kunagi elas seal Küünekisu suguvõsa, sealhulgas ka kõige tuntum nende seast, lord Justice Küünekisk, kes on kuulus selle poolest, et teatas, et pole kunagi võtnud arvesse ühegi süüaluse sõnu, kes kinnitas oma süütust, kuna "kurjategijad valetavad alati". Ühtlasi oli lord Küünekisk õnneliku kokkusattumuse tõttu Nöörivalmistajate ja Köiepunujate Heatahtliku Ühenduse Auväärne Eesistuja. Kui vähegi õnne on, ei näe me temasuguseid enam kunagi." (lk 190)
  • Kuninga tunnistaja! See oli juba tulemus! Flutteril ei olnud pähegi tulnud vastu vaidlema hakata, Vimes oli näinud, milliseks tema ilme muutus, kui Kutsuva Pimeduse tunnistus talle ette kanti. Flutterile meenusid kõik üksikasjad ja Vimes märkas iga viimast kui võpatust ja värinat, mis üheskoos kinnitasid raudselt mehikese süüd. Kuninga tunnistaja! Igaüks valiks selle võimaluse, et päästa oma nahk, või ka selleks, et saada parem kong. Oma kuriteokaaslaste vastu tunnistamisega taheti päästa oma armetu elu - ja see võiski sinu elu päästa, kuid teatud hinnaga, ja selleks hinnaks oli ülespoomine, juhul kui sa peaksid valetama. See oli kindel reegel: kuninga tunnistajana valetamine oli valede vale. Sellega valetasid sa kohtunikule, valetasid kuningale, valetasid ühiskonnale, valetasid kogu maailmale ja nii tervitas lõbus timukas sind võllapuu juures, surus sul kätt, näitamaks, et keegi ei pea viha, varsti pärast seda aga tõmbas kangi, mis kukutas su välja maailmast, mille sa olid reetnud, ja see kukkumine... lõppes äkitselt. (lk 203)



Seda ütles mulle psühhiaater, ja ma olen temaga nõus, sest surnust peast kirjutada ei saa. Aga endamisi ma mõtlen, et võin kirjutada ükskõik millest, isegi sellest, mis on võimatu ja mis pole tõsi.
Enamasti ma rahuldun mõttes kirjutamisega. Nii on kergem. Peas kulgeb kõik raskusteta. Niipea aga, kui hakkad mõtteid paberile panema, nad muutuvad, moonduvad, ja kõik muutub valeks. Sõnade pärast. (lk 8)
  • Kõige naljakam kõigist minu valedest on see, kui ma rääkisin sulle, kui väga ma tahaksin näha oma kodumaad.
Sinu silmalaud pilkusid liigutatult ja sa köhatasid hääle puhtaks, et leida lohutavaid ja mõistvaid sõnu. Sa ei julgenud terve õhtu jooksul naerda. Tasus vaeva sulle seda lugu rääkida. (lk 12)
  • Arst ütleb:
"Rääkige mulle oma lapsepõlvest."
Seda ma ootasin. Minu lapsepõlv! Kõik tunnevad huvi minu lapsepõlve vastu.
Ma juba teadsin, kuidas nende idiootsete küsimustega toime tulla. Mul on igaks elujuhtumiks hästi läbimõeldud lapsepõlv, minu vale töötab suurepäraselt. Olen seda juba mitu korda kasutanud. Jutustasin seda Yolande'ile, oma vähestele sõpradele ja tuttavatele ja sama lugu ma räägin ka Line'ile.
Ma olen sõjaorb. Minu vanemad said pommitamisel surma. Mina jäin ainsana oma perekonnast ellu. Mul ei olnud vendi ega õdesid.
Kasvasin orbudekodus, nagu paljud teisedki selle aja lapsed. Kaheteistkümneaastaselt ma põgenesin sealt, läksin üle piiri. Ongi kõik."
"Ongi kõik?"
"Jah, ongi kõik."
Ma ei hakka talle ometi oma tõelisest lapsepõlvest jutustama!


  • Tõe teadmatus ei sunni meid vales elama ega valet teenima. Ei sunni valetama. Mitte teada tõde ja valetada on kaks ise asja.
  • Õnnis on uskuda valesse. Valed on need, mis meid liidavad, lohutavad, kinnitavad ja aitavad hädas. Mitte tõed. Tõde on kuidagi tavaline. Kas on keegi veel tõesse uskunud? Tõde on niisamagi olemas, ilma usuta, peaaegu nagu süüdistus, nagu meie eneste olemasolu ise, ilma soola ja suhkru ja viinade marinaadita, milletagi, paljalt. (lk 117)
  • Kõike võib teha, aga ära sa mine inimese valede kallale! Kõik usukogukonnad (aga ka moodsad rahvused on usukogukonnad) on ühise süü, ühiste valede kogukonnad. See teebki nad nii tugevaks, panebki nad nõnda ühte hoidma. Sest mis meile jääks, kui meilt võetaks meie kõige põhilisemad valed? (lk 119)


  • Õigupoolest on kogu Õnnepalu piht ja palve kirjas juba "Valede kataloogis" (2017), seal kõige kontsentreeritumal kujul. Ent see on vististi liiga kange, et otse pudelist juua: paarist lonksust oled kohemaid pikali maas. Ka piiblit või mõnd teist pühakirja ei saa liiga palju korraga lugeda: nõnda nagu tõed võivad olla liiga kanged, võivad seda olla ka valed, olgu nad kui tahes ilusad. Ja ega ei ole ju ka nii, et kui vale paljastada, nähtavaks teha, siis hakkab kohe tõde selle alt paistma. Oh, kui see vaid nii lihtne oleks! Ausam, jah, ausam on vanade valede asemele pakkuda uusi ja tunnistada, et tõeks peetud tõed pole kunagi tõed olnudki, või kui ongi, siis pole nendega midagi peale hakata, sest elada nad inimesel ei aita. "Õnnis on uskuda valesse. Valed on need, mis meid liidavad, lohutavad, kinnitavad ja aitavad hädas. Mitte tõed." Sest tõepoolest, miks peaks üldse uskuma, et Jeesus sündis neitsist ja ärkas laibast ellu, läks taevasse ihulikul kujul? "Ja just selle pärast, et kõik tegelikult teavad, et see vale on, ei tohi seda kahtluse alla seada." Valed on need, millesse saab uskuda, ja inimene on kord juba nii tehtud, et ta ilma uskumata ei saa – isegi siis, kui jumal pole temani jõudnud ja ta ei taha, et see juhtukski. Sellel püsib nii taevane kui ka maine riik, tavaline elu ja poliitika niikuinii.
Aga kõigepealt oli sõna, ja sõna on valetamiseks. "Sõnadega saab valetada ja see on nende kõige erilisem omadus."
  • Mõistmine, et sõnad on alati valed, moodustab kogu Õnnepalu loomingu aluspõhja: esiti väljendatud kartuses, et kord tabatakse ta teolt, tuntakse petisena ära – ja mida kauem on vitsad soolas olnud, seda valusamad nad on –, viimaks lõpliku tunnistuseni, et nii see juba kord sõnadega on, sinna pole midagi parata, see ongi sõnade olemus, ja igaüks, kes sõnastab, on juba petis – aga isegi see ülestunnistus ei toonud ikka vitsu kätte: ükski ei piitsutanud Õnnepalu avalikult pärast "Valede kataloogi" ilmumist ei Tallinna ega Pariisi väljakutel. Siin on õieti kaks võimalust: võtta seda tõendusena, et keegi pole mõistnud, mida Õnnepalu kõneleb, või siis on teda mõistetud ja "õigeks" tunnistanud: Õnnepalu on petispreester, keda me vajame just sellisena, nagu ta on – sest tõtt me ei tarvitse, valesid vajame, vahetame lihtsalt ühed valed teiste vastu välja, sest need aitavad elada, tõest pole tolku (tegelikult pole kunagi olnud, aga kes on siis seda teada tahtnud: ei keegi).
  • Oma valedesse kohalejõudmine ongi see ainus, mida inimene võib suuta, enamat ta ei saa, ja sedagi on rohkem, kui enamik jaksab.


  • Tema Anno ei olnud vaguraks loodud ega kasvatatud. Lõunavalla tütred, pealtnäha külmad, seestpoolt pöörased. Selline naine pigem alustab vaidluse ja võitluse kui kannab suul valetamise madalat märki. (lk 115)




Film

muuda
  • Valed on nagu lapsed: nendega tuleb palju vaeva näha, kuid nad on seda väärt, sest nendest sõltub tulevik.
    • Dr. Gregory House telesarjas "Dr House", 4. hooaja 10. osa "It's a Wonderful Lie" (2008)

Luule

muuda

Kui asjad räägiksid -
aga kui räägiksid, siis võiksid ka valetada.
Eriti need tavalisus ja tühised,
et endale tähelepanu tõmmata.

Vanasõnad

muuda
  • Ega vale vaka alla jää.
  • Kas oled mind näinud sõitmas selle valge hobusega, kelle ma vale eest saanud?
  • Kes palju kõneleb, palju võltsib (valetab).
  • Kes palju lobiseb, palju valetab.
  • Kes valetab, see varastab.
  • Kiri ei valeta, kirjategijad valetavad.
  • Kuulmas tõsi, nägemas vale.
  • Näputäis tõtt parem kui sületäis valet.
  • Tõsi kui vesi, vale kui vasikarokk.
  • Tõsi kuulaja, vale nägija.
  • Tõsi tõeks, vale valeks.
  • Vale kuradi peapadi.
  • Vale on jutu jätkuks.
  • Valega valet õiendatakse, valet ikka suurendatakse.
  • Valekeel ajab maailma põlema.
  • Valel lühikesed jalad (jäljed).
  • Valelik teeb rohkem keelega kui meelega.
  • Valetab, et kõrvad suitsevad (tuli taga).
  • Valetaja pea suitseb.
  • Vanasõna ei valeta, tühi piip ei põleta.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Vale&oldid=125868"