Aarne Ruben
Aarne Ruben (sündinud 17. juulil 1971 Tallinnas) on eesti kirjanik.
Ta on kirjutanud romaane, mis põhinevad Eesti 20. sajandi ajalool. Tema tuntuim teos on "Volta annab kaeblikku vilet", mis räägib 1905. aasta Vene revolutsioonist, Leninist ja dadaistide liikumisest Zürichis.
Aastal 2000 võitis ta teosega "Volta annab kaeblikku vilet" Eesti romaanivõistlusel esikoha.
Looming
- 1994 luulekogu "Ajakirjanik"
- 2001 romaan "Volta annab kaeblikku vilet"
- 2004 "Elajas trepi eelastmel"
- 2007 novellikogu "Lugusid Anveltist ja Kingissepast"
- 2009 romaan "Ärid kuuliaukudega majades"
- 2011 ulmeantoloogia "Sõda kosmose rannavetes", ulmenovell "Häire"
- 2012 "Rooma reisijuht. Põhjalik teekond Rooma ajaloo ja kultuuri juurde"
- 2013 ajalooline fantaasia "Karl Kiilaspea pärijad"
- 2016 uurimus "Nõiaprotsessid Eestis"
- 2016 ulmeromaan "Talvehommiku härmas kindakirjad"
- 2020 "In Christ We Speak. The Story of Lutheran Sects" (Cambridge Scholars).
Novellistika ajakirjas Looming
- "Filosoof tuhandeaastases linnas", Looming, oktoober 1998
- "Isamaa vastu", Looming, detsember 1999
- "Mirjamile, Jeruusalemma", Looming, detsember 2002
- "Eliitneiud", Looming, august 2003
- "Tõuse ja kõnni" Looming, detsember 2003
- "Mister Estonia" Looming, oktoober 2008
- "Ma olen väike notsu, aga varsti olen küpse" Looming, november 2010
- "Väike lamburineiu, Liivimaa viimane nõid", Looming, november 2011
- "Vana maja tähendamissõna", Looming, veebruar 2013
- "Vana sõduripauna sügavusest", Looming, november 2015
- "Maastik hinnalise koera ja ministri tütrega", Looming, detsember 2017.
Eluloolist
Aarne Ruben lõpetas 2008. aastal Tallinna Ülikooli kirjandusteaduse erialal.
2013. aastal töötas ta Tampere Ülikoolis eesti kirjanduse lektorina.
2018. aastal töötab ta Tartu Raatuse Koolis Eesti keele ja kirjanduse õpetajana.
Samast aastast hakkas ta avaldama teadusartikleid, mis käsitlevad ajaloo semiootilisi aspekte. 2013. aastal avaldas ta ajakirjas Semiotica loo "Presence of la femme: The semiotic silence", milles käsitles nullmärgi mõistet ja vaikust kui filosofeemi.[1] 2015. aastal avaldas ta ajakirjas Semiotica artikli "In the arena: "Communication between animals and Christians in damnatio ad bestias", milles käsitles semioosi võimalusi antiikaja Rooma tsirkuseareenidel lõvi ja kristlase vahel.[2] 2017. aastal avaldas ta ajakirjas Semiotica loo "The “unknown voice” in Western history since Socrates"[3], milles kirjeldas Sokratest kui Lääne isafiguuri, kelle daimonion (keelavalt hoiatav sisehääl) ei viita skisofreeniale, vaid selgeltnägemisele.
Viited
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. detsember 2018. Vaadatud 4. detsembril 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ https://www.degruyter.com/view/j/semi.2015.2015.issue-207/sem-2015-0060/sem-2015-0060.xml?intcmp=trendmd
- ↑ https://www.degruyter.com/view/j/semi.2017.2017.issue-215/sem-2016-0032/sem-2016-0032.xml?intcmp=trendmd
Välislingid
- Kaarel Kressa, "Aarne Ruben suhtub riigikukutajatesse huumoriga", Eesti Päevaleht, 1. august 2009
- Aarne Ruben, Google Scholar