Jonas Salk
.jpg)
Jonas Edward Salk (28. oktoober 1914 New York – 23. juuni 1995 La Jolla, California) oli aškenazi juudi päritolu USA ravimiuurija ja viroloog. Salk töötas välja lastehalvatuse vastu toimiva vaktsiini (Salk-tüüpi vaktsiin).
Haridus
1934. aastal sai Salk City College of New Yorkist keemia bakalaureuse kraadi.[1] Seejärel õppis ta New York University Medical Shoolis meditsiini. Eriliselt köitis teda biokeemia ja viroloogia. 1939. aastal lõpetas ta meditsiiniõpingud. Kuigi Salk oleks võinud asuda tööle arstina, eelistas ta pühenduda ravimiuuringutega tegelemisele.
Lastehalvatuse vaktsiin
Kardetud lastehalvatus
Kuni vaktsiini avastamiseni oli lastehalvatus üks maailma kardetumaid tervisehädasid. Näiteks 1952. aasta epideemia ajal teatati USA-s 58 000 haigusjuhust, 3145 haigestunut suri ja 21 369-l arenes erineva raskusastmega halvatus.[2] Enamik haigestunuid olid lapsed. Ajaloolase Bill O'Neilli sõnul suhtus avalikkus lastehalvatusse nagu katku.[3] Telekanali PBS 2009. aasta dokumentaalfilmi "The Polio Crucade" kohaselt oli lastehalvatus 20. sajandi keskel elanud ameeriklaste jaoks aatomipommi järel teine kõige hirmutavam nähtus üldse.[4]
Ulatuslikud uuringud
1947. aastal asus Salk tööle University of Pittsburgh School of Medicine'i juures. 1948. aastal alustas ta fondi National Foundation for Infantile Paralysis rahastusel lastehalvatuse viiruse eri tüüpide uurimist ja moodustas enda ümber uurijate tiimi. Ravimiuuringus osales 20 000 arsti ja tervishoiuametnikku, 64 000 haridustöötajat, 220 000 vabatahtlikku ja üle 1 800 000 koolilapse.[5] Lastehalvatuse tõttu ratastooli jäänud president Franklin Delano Roosevelti algatatud rahakogumisaktsiooni March of Dimes raames annetas viiruse uurimise tarbeks raha 100 miljonit inimest.[3] Dennis Denenberg on kirjutanud, et Salk tegi vaktsiini nimel aastaid seitse päeva nädalas kuueteisttunniseid tööpäevi.[6]
Rõõmusõnum
Toimiva inaktiveeritud vaktsiini olemasolu tehti teatavaks 12. aprillil 1955 ehk Roosevelti kümnendal surma-aastapäeval. Tegemist oli suursündmusega – ameeriklased kuulasid uudiseid raadiost ja Ameerika Hääle ülekande kaudu said rõõmusõnumist osa ka eurooplased. Eri riigid, sh Kanada, Rootsi, Taani, Norra, Lääne-Saksamaa, Holland, Šveits ja Belgia, näitasid kohe üles huvi vaktsineerimise alustamise vastu. Meditsiiniajaloolase Debbie Bookchini kohaselt sai Salkist üleöö kõigile teada-tuntud rahvusvaheline kangelane.[7] 1957. aasta suveks oli USA-s välja jagatud 100 miljonit doosi vaktsiini ja teadaolevalt olid tüsistusjuhtumid harvad. Taanis oli 2 500 000 doosi kohta mõni üksik tüsistusjuhtum. Maades, kus vaktsiini ei kasutatud jätkusid epideemiad.[8] Näiteks Ungaris oli 1957. aastal ulatuslik lastehalvatuse epideemia (esimese poolaasta jooksul 713 teadaolevat juhtu, suremuskordaja 6,6%) ja teised riigid pidid sinna abi saatma.
Vaktsiini edu lastehalvatuse juhtumite arvu vähendamisel
12. aprillil 1965 märgiti, et kui 10 aastat varem oli USA-s 28 000 lastehalvatuse juhtu, siis 1964. aastal teatati 121 juhust. 1990. aasta lõpuks oli WHO, UNICEF-i ja teiste organisatsioonide korraldusel läbi viidavate vaktsineerimisprogrammide tulemusel maailmas igal aastal hinnanguliselt ära hoitud 500 000 lastehalvatusest tingitud halvatusjuhtumit. 1988. aastal esines arengumaades igal aastal 350 000 lastehalvatusjuhtu.[9] 2002. aastaks oli ülemaailmne lastehalvatusjuhtumite arv kahanenud 1924-ni, neist enamus oli Indias.[10] 2014. aasta alguseks oli kõige tõsisem olukord Pakistanis, Afganistanis ja Nigeerias, India seevastu kuulutati 2014. aastal lastehalvatusevabaks.
Salk rahast ja tuntusest
Salki eesmärk oli turvalise ja efektiivse vaktsiini võimalikult kiire välja töötamine. Isiklik rahaline kasu teda ei huvitanud. Kui talt küsiti, kellele kuulub vaktsiini patent, ütles Salk: "Patenti ei ole. Kas päikese patenteerimine oleks võimalik?".[11] On arvutatud, et patenteerituna oleks vaktsiini väärtus võinud ulatuda seitsme miljardi dollarini.[12]
Salkile ei meeldinud kuulsusega kaasnenud anonüümsuse kadu. Pidev tähelepanu oli talle koormav.
Hilisem elu
1960. aastal asutas ta Californias La Jollas meditsiinialaste uuringute keskuse Salk Institute for Biological Studies. Salk jätkas ravimiuuringuid ja avaldas raamatud "Man Unfolding" (1972), "The Survival of the Wisest" (1973), "World Population and Human Values: A New Reality" (1981) ja "Anatomy of Reality: Merging of Intuition and Reason" (1983). Pärast lastehalvatusravimi väljatöötamist uuris ta vähki[13] ja elu lõpuaastail üritas leida HIV ravimit.[14]
Tunnustus
- 1983 – valiti USA Meditsiiniakadeemia liikmeks
Viited
- ↑ Sherrow, Victoria: Jonas Salk, Revised Edition (2009), lk. 12
- ↑ Zamula E (1991). "A New Challenge for Former Polio Patients." FDA Consumer 25 (5): 21–5. FDA.gov
- ↑ 3,0 3,1 O'Neill, William L. (1989). "American High: The Years of Confidence, 1945–1960." New York: Simon and Schuster. ISBN 0-02-923679-7.
- ↑ Lloyd, Robert. "American Experience: The Polio Crusade." Los Angeles Times, Television Review, 02.02.2009.
- ↑ Rose DR (2004). "Fact Sheet—Polio Vaccine Field Trial of 1954." March of Dimes Archives. 11.02.2004.
- ↑ Denenberg, Dennis, and Roscoe, Lorraine (2006). "50 American Heroes Every Kid Should Meet." Millbrook Press.
- ↑ Bookchin, Debbie, & Schumacher, Jim (2004). "The Virus and the Vaccine." Macmillan ISBN 0-312-34272-1
- ↑ "World Polio Cut by Salk Vaccine: Safety and Effectiveness of Preventive Confirmed at Geneva Conference." The New York Times. 10.07.1957.
- ↑ De la Bedoyere (2005). "The First Polio Vaccine." Evans Brothers. lk. 39.
- ↑ "How India managed to defeat polio." BBC. 13.01.2014.
- ↑ Johnson, George. "Once Again, A Man With A Mission." The New York Times. 25.11.1990.
- ↑ "How Much Money Did Jonas Salk Potentially Forfeit By Not Patenting The Polio Vaccine?". Forbes. 08.08.2012.
- ↑ "Dr. Salk Making Cancer Experiments; Stresses That He Has Found No Cure". The New York Times. 30.07.1958.
- ↑ Remune (HIV-1 Immunogen, Salk vaccine). AIDSmeds.com