Kilp

See artikkel räägib kaitserelvast. Teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Kilp (täpsustus).

---

Mongoolia märulipolitsei kilbid

Kilp on sõjanduses kasutatav isiklik turviseliik, mõeldud viskerelvade peatamiseks või mõõkade, nuiade, kirveste ja sarnaste relvade löökide kõrvalejuhtimiseks, kas enda ette asetatuna, keha külge kinnitatuna või käes hoituna. Kilpe on väga erineva suurusega, alates kogu keha korraga varjavatest piiramiskilpidest kuni väikeste pihukilpideni, mida kasutati käsitsivõitluses. Kilpe on tehtud kõikvõimaliku kujuga, levinumad on ringi-, rombi-, ristiküliku- ja ovaalkujulised, samuti on ääretult varieeruv kilpide kitsamast kasutusotstarbest ja -viisist, piirkondadest, staatusest, ja ajajärgust lähtuv disain ning materjalikasutus.

Kilpide kaunistamise eesmärgiks oli identifitseerimine lahinguväljal, visuaalse illusiooni tekitamine vastase eksitamiseks, vastase heidutamine, kaitsemaagia. Tihti olid samasse suguvõssa kuuluvatel isikutel sarnased kilbid. See hõlbustas nende äratundmist lahinguväljal. Nendest kilpidest kujunes välja suguvõsa tunnuseks olev vapikilp. Vapikilpe uurib heraldika.

Antiikajast uusajani koosnes kilpide põhiosa kas õhukesest külmkarastusega rauast ja pronksist plekist või kondiliimi abil karvutustatud toornaha ja üksteisega kokkukleebitud kisklaudadest või punutud vitstest raamile tõmmatud toornahast. Sellele lisaks tugevdati kilpe külgeneeditud või -punutud metallist, puust, luust või nahast ääriste, kupalde ja ribidega. Tammepuust kilbid uusaegne romantistlik väärkujutelm, tegelikult eelistati võimalikult kerget ja sitkuse, mitte tugevusega lööke absorbeerivat ning hea töödeldavusega puitu. Euroopas ja kitsamalt Läänemere piirkonnas oli selleks lepp, pappel ja pärn ning nende puudumisel mänd. Näiteks on ka Nibelungide laulus rida "Läksid üle jõe, pärnapuust kilbid ees".

Euroopa konfliktides kasutati kilpe kuni 18. sajandini. Hiinas, Indias, Aafrikas ja Ameerikas lõppes nende massiline kasutamine sõdades 19. sajandil, vähem arenenud rahvaste juures on need lahinguväljal kasutusel siiani. 20. ja 21. sajandil on kilbid kasutusel sõjaväe ja politsei eriüksuste tegevuse tõhustamiseks. Tänapäevased kilpide valmistamisel kasutatakse polükarbonaati, keraamilisi materjale, sünteetilist fiibrit, metallisulameid. Eristatakse ballistilisi- ja märulikilpe, kuid millel võib olla ka teise omadusi. Esimesed on mõeldud kaitseks eelkõige suure kineetilise energiaga objektide eest (šrapnell, kuulid, plahvatuslaine), teised külm- ja viskerelvade tõrjumiseks, inimestevaheliseks füüsiliseks barjääriks ning käsitsivõitluseks.

Euroopa kilbid

Vanakreeka kilp

Vanarooma kilpide rekonstruktsioon

Euroopa antiikaja tuntumateks kilpideks on kreeka hopliitide kasutatud aspis ehk hoplon ja roomlaste scutum (scuta). Antiikajast on säilinud kilbiga seotud kreekakeelne ütlus: "I tan i epi tas" – "kilbiga või kilbil", Kreeka naiste järelehüüe lahingusseminevatele sõdalastele (põgenedes visati kilp ära; kuulsamaid langenuid oli kombeks pärast võitu tassida odadest ja kilpidest moodustatud kanderaamil).

Hoplon oli tugevalt kumer ümmargune pronksist ja puidust kilp, diameetriga 80–100 cm, mille tagumisel küljel oli erinevalt varasematest kreeka kilpidest oli toornahaga tugevdatud u 0,5 cm paksune puit, käepideme kohta toetas teinekord neljakandiline rihmadega varustatud metallplaat Lahinguasendis hoiti kilpi käepidemest ja äärde kinnitatud naharihmaga riputati samaaegselt õlale toetuma, rihm käis ka ümber randme ja peopesa niimoodi et vajadusel võis sõdalane kasutada oda kahe käega, laskmata samas kilpi lahti. Õlale toetumine oli vajalik kasutamaks ära kilbi kumerust ja õlga löökide absorbeerimiseks, erinevalt viikingite tasapinnalistest kilpidest mis sellist tehnikat kasutada ei võimaldanud, samuti oli õlale riputamine vägagi vajalik, sest kilp kaalus umbes 7–8 kg. Kilbi allaserva kinnitati teinekord nahast ja pronksist põll, jalgade kaitsmiseks ja kilbi tasakaalustamiseks. Niisuguseid kilpe kasutati peaaegu eranditult faalanksis, tollase kilbi kandmise viis ja kilbirivi sidumise loogika andis suure kaitstuse eelkõige kilbikandjast vasakul asuvale mehele, mistõttu võitlejad nihkusid kaitset otsides lahingu käigus paremale. Faalanksi parem tiib oli alati aktiivsem ja edukam, ning loomulikult ka ihaldatum koht.

Roomlaste scutum'il oli erinevaid vorme, ovaalsemaid tüüpe kasutati varasemal perioodil ja ratsaväes, need olid kerged, nahast äärise ja ühekihilise puiduga. Keisririigiaegne ristkülikukujuline kilp kaalus u 10 kg ja oli tehtud kolmekihilisest vineerist, kaetud lõuendi ja nahaga, keskel oli värtnakujuline kupal, mida kutsuti umbo. Konstruktsiooni sidumiseks kasutati kondiliimi, neete ja õmblusi. Kilbi äär oli ümbritsetud metallvitsaga. Kilbil olid ringikujuline märk, mille süsteemse mustri järgi võis tuvastada omaniku: leegioni üksuse kuni ühe meheni välja. Parim säilinud kilp on leitud Süüriast, Dura-Europosest, mõõtmetega 105,5 cm × 41 cm (ülaserv) × 30 cm (alaserv). Neid kilpe kasutati eranditult formatsioonis võitlemiseks, rivi lõplikul lagunemisel heideti kilbid kõrvale. Tuntuim rooma kilbikasutamise taktika oli testudo – kilpkonn. Rooma kilp tagas efektiivse kaitse jalaväe, jalaväe heiterelvade vastu, aga vaheldumisi piike ja vibusid kasutava Partia raskeratsaväe vastu osutus selline kilbisein liiga aeglaseks, kohmakaks ja nõrgaks.

Euroopa varakeskaja tuntumateks kilpideks on viikingite suur ümarkilp skjöldr (läbimõõt 80–90 cm), targa (läbimõõt 50–70 cm), pihukilp buklari (läbimõõt 15–50 cm) ja normannide tilgakilp (kite shield). Anglosaksi ja viikingite kilbi karkass oli tehtud kas keskele kokkujooksvatest või paralleelsetest kisklaudadest, mille peale liimiti toornahk. Kilbi keskele neediti tavaliselt ümara kujuga, u 15 cm läbimõõduga rauast kupal, kuid oli ka keerulisemaid, pika kaela ja nupuga kuplaid, selliste konstruktsiooni kasutati piki kilbi pinda kaitsest läbi jooksma suunatud hoopide püüdmiseks. Kilp ääristati toornaha liistudega, mis õmmeldi kilbi külge. Kilbi käepide oli tehtud enamasti puust ja äärtest lameneva ning õhenevana. Lätist on leitud omapärane kilbivariant – kupal oli õõnestatud puupahast, toornahk ei olnud liimitud vaid õmmeldud kilbi külge äärtest ja läbi diameetri ning naha ja laudade vahele oli pandud polsterduseks heina. Teine sarnane kilp on leitud Põhja-Saksamaalt, Groß Radeni slaavi asulakohast.

Keskaegsetest kilpidest on tuntumad käsitsivõitluse kilbid: pihukilp (buckler), guige (väike, tavaliselt ümara kujuga kilp, mida sai kasutada koos kahekäerelvaga tänu kilbirihmale), roundel (bucklerist veidi suurem ümmargune tihti teravakoonuselise keskosaga kilp), kolmnurkkilp (ingliskeelses terminoloogias kasutatav "heater shield" on neologism), ungari kilp (käsivarre külge kinnitatud kumer, suhteliselt kitsas ning ühelt või mõlemalt poolt kolmnurkselt teravnev kilp, mille teravnev tipp kaitses ka õlavart ja õlga ning mille teises otsas võis olla metallist teravik vastase ründamiseks); piiramiskilbid: mantlet (ülaltvaates poolkaare- või nurgakujuline, 2–3 rattal liigutatav kilp) ja pavise (suur, kumer ja keskosas ülevalt alla ulatuva eraldi kumerusega, ühe tagatoe ja kahe jalgtoega kilp, mille väiksemamõõdulisi variante kasutati ohtralt ka lähivõitluses).

Aasia kilbid

Tuntumad Hiina kilbid on lang ya pai ehk suur piiramiskilp, p'ang p'ai ehk Lõuna-Hiinas kasutusel olnud ratsaväekilp, pei k'uei ehk ümmargune jalaväe, po ehk suur ümmargune ja kumer rotangist või teatud rooliigist tehtud kumer kilp, millele maaliti tavaliselt tiiger ning pu tun ehk pikk kitsas jalaväekilp.

Eesti kirjakeeles kilpide täpsemad nimetused puuduvad, mõnes sotsiaalses grupis on välja kujunenud eestikeelne argoo alternatiivina ingliskeelsele terminoloogiale.