Ain Sillak
 Alfred Schmidt | ||||
| Isikuandmed | ||||
|---|---|---|---|---|
| Riik | Eesti | |||
| Sünniaeg | 1. mai 1898 | |||
| Sünnikoht | Maidla mõis, Kirna-Kohatu vald, Hageri kihelkond, Harjumaa | |||
| Surmaaeg | 5. november 1972 | |||
| Surmakoht | Tallinn | |||
| Medalid | ||||
| ||||
|
See artikkel räägib eesti tõstjast; samanimeliste kohta vaata artiklit Alfred Schmidt (täpsustus) |
Ain Sillak (kuni 1936. aastani Alfred Schmidt (ka Smitt); 1. mai (vkj 19. aprill) 1898 Maidla mõis, Kirna-Kohatu vald, Hageri kihelkond, Harjumaa [1] – 5. november 1972 Tallinn) oli eesti tõstja, olümpiamängude medalist.
Ta kuulus 1920–1923 Eesti koondisse, võitis 1920. aasta Antwerpeni olümpiamängudel hõbe- ja 1923. aasta Göteborgi mängudel pronksmedali ning püstitas neli maailma- ja kolm olümpiarekordit. [2]
Lapsepõlv
[muuda | muuda lähteteksti]Alfred nägi ilmavalgust Maidla mõisa sepa Mart Schmidti ja tema abikaasa Marie esimese lapsena. Kasvades koos teiste mõisamoonakate lastega oli poiss neist jõu poolest küll üle, kuid seevastu kasvus visa juurde võtma. Päris selge oli, et lühikesekasvulisest noormehest isa elukutse jätkajat ei saa. Nii suundus pere 1910. aastal pealinna ja Alfred pandi Tallinna Linnakooli õppima. Pelgulinnas, kus Schmidtid elasid, sõbrunes ta kiiresti teiste omasugustega. Tegevusest neil puudust ei tulnud. Kord sattusid poiste kätte vanad saksakeelsed ajakirjad, kus oli palju pilte jõumeestest. Pildid avaldasid poistele sügavat muljet ning neis küpses otsus saada niisama tugevaks ja osavaks kui mehed, kellest tehti juttu ajakirjades. Stroomi randa ehitatud väikesel spordiplatsil rassiti omapead kaks suve. Siis märkas noorte innukaid askeldusi meie spordi üks alustugi Artur Kukk. Nii sattus Alfred tõelise sporditegemise juurde ja Kuke poolt asutatud selts Olümpia sai noormehe teiseks koduks.[3]
Sportlaskarjäär
[muuda | muuda lähteteksti]Algusaastad
[muuda | muuda lähteteksti]"Minu kõige esimene osavõtt spordivõistlustest toimus 1914. aastal, kui karskusseltsi Valvaja spordiosakond korraldas võistlused kiiruiisutamises. Rada oli umbes 80 m pikk ja sõita võis 1000 ja 10 000 meetrit. Võitsin oma esimesed spordiauhinnad: 1000 m III ja 10 000 m I koha. Kuna lühimaajooksudes, hüpetes, heidetes ja tõugetes ei saavutanud ma kuigi häid tagajärgi, soovitas Artur Kukk mul katsetada pikamaajooksuga. Esimese maratoni jooksin 1916. aasta suvel, teise sama aasta sügisel. Kuna pikamaajooksud olid väga rasked ja ei andnud mulle paremaid tulemusi kui 4. ja 5. koht, siis ma loobusin nendest ja üldse kergejõustikust. Tahtsin sportliku tegevuse hoopistükis katkestada." [4]
Kuid Artur Kukk ei lasknud oma kasvandike spordivaimustusel niisama lihtsalt jahtuda. Ta viis Alfredi võimlasse, kus harjutasid raskejõustiklased. Ka siin proovis noormees kõiki alasid. Ta pani kätte poksikindad, kuid sai armutult klobida. Ka maadlusmatil oli ta teiste väänata. Hoopis teine asi oli tõstekangiga – see ei hakanud vastu. Nii leidiski ta endale tumma, kuid väärilise vastase ja koos sellega sobiva harrastuse.
Tõstesport
[muuda | muuda lähteteksti]1920. aastal korraldati Tondi kasarmutes spordikursused. Neist kutsuti osa võtma ka Alfred Schmidt. Tõstjaid juhendas seal Alfred Neuland. Nüüd oli treeningutel juba eesmärk ja tulemused ei lasknud ennast oodata, ning tee Antwerpeni olümpiamängudele oli avatud.
"1920. aasta Antwerpeni olümpiamängude tõstevõistlused peeti harjumatutes oludes - tenniseväljakul lageda taeva all. Sulgkaalus (kuni 60 kg) võistles 16 riiki, igast riigist kaks meest (meilt veel Karl Kõiv, kes sai 7. koha). Kavas oli kolmevõistlus, mis koosnes kahe käega tõukamisest ning ühe käega rebimisest ja tõukamisest. Kui tõukasid paremaga, siis pidid rebima vasakuga või vastupidi. Kolmevõistluse kogusumma 210,0 kg tuli mul šveitslase Ryteriga võrdne ja me jagasime teist-kolmandat kohta. Edasi oleks pidanud arvestama kehakaalu, kuid kohtunikekogu määras hõbe- ja pronksmedali väljaselgitamiseks ümbertõsted kahe käega tõukamises. Kohtunikekogu esimees Joseph Panesi ütles, et kehakaalu arvestamine on kuiv värk, las pealtvaatajad saavad ka veidi närvikõdi, sest kahe võistleja omavaheline rabelemine on väga põnev. Nii õnnestus mul Ryterit 2,5 kiloga võita (Schmidt – 92,5 kg, Ryter 90,0 kg) ja tulla maailma teiseks sulgkaalu tõstjaks." [4]
1922. aasta tõstmise maailmameistrivõistlustel Tallinnas tuli sportlasel Schmidtil jääda pealtvaatajaks, kuna kontrollkaalumisel osutus ta 200 grammi raskemaks. Kuid ametnikuna ta oli üks võistlusmääruste koostajatest ja korralduskomisjoni liige.
"Šveitslane Graf nõudis kohtunikelt teisel päeval võistlejate ülekaalumist. Prantslasest peakohtunik oli kategooriliselt selle vastu, sest võistlusmäärustik seda ette ei näinud. Kuid meie omad mehed tõid minu ohvriks. Neil lõi välja ülemäärane viisakus välismaalaste vastu. Prantslane meie meestega tülitsema ei hakanud, vaid lõi käega. Mul jäi aega kaalu mahavõtmiseks liiga vähe. Sain küll korra Nõmmele ja tagasi litsuda, kuid sellest ei piisanud, osutusin 200 grammi kaalust raskemaks. Nii kukkusingi edaspidisest konkurentsist välja." [4]
1923. aasta Göteborgi mängudel sai Schmidt kergekaalus (kuni 67,5 kg) III koha.
"Nendel võistlustel kaotasin täiesti omaenda süü läbi. Tahtes näidata kõrget tagajärge ühe käega tõukamises (minu leivanumber), alustasin võrdlemisi suure raskusega (70 kg). Teisel katsel tõukasin 75 kg. Viimasele katsele lisasin veel 5 kilo. Olles enesekindel, tõukasin rässakalt käe küll sirgeks, kuid kang prantsatas maha ja katse ei lugenud. Sellega olid minu suurvõistlused läbi." [4]
Ta võitis Tallinna Kalevi liikmena Eesti meistrivõistlustel: sulgkaalus 1921. hõbeda ja 1922. kulla ning kergekaalus 1924. aastal pronksi. Mehe isiklikuks rekordiks viievõistluses (kahe käega surumine, ühe käega rebimine, ühe käega tõukamine, kahe käega rebimine, kahe käega tõukamine) jäi 1924. aasta Eesti meistrivõistlustel saavutatud 405,0 (77,5+65,0+80,0+80,0+102,5) kg. [5]
Elu pärast sportlaskarjääri lõppu
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast oma esimese abikaasa Leontine (neiupõlvenimi Luuk) surma abiellus Alfred Schmidt 1925. aastal Margaretega (neiupõlvenimi Reisman). Lapsi neil ei olnud.
Ta oli EKRAVE Liidu raskejõustikuosakonna juhatuse liige, tõstespordi aktivist ja kohtunik. Pärast II maailmasõda ei möödunud Tallinnas ühtegi tõstevõistlust, kus endine kangitõstja poleks osalenud. Kirgliku jahimehena oli ta Harju Jõu jahindusklubi asjaajaja. Jahilaskurina, jahilaskmissektsiooni presiidiumi sekretärina ja vabariikliku kategooria kohtunikuna aitas ta kaasa ka selle ala arengule. Ain Sillak tegutses ka maadluskohtunikuna.
Ta töötas Tallinna keskvanglas vanglaametnikuna majandusalal ning pikka aega Tallinngaasis vahetusmeistrina.
Ain Sillak suri 5. novembril 1972 Tallinnas, ta on maetud Rahumäe kalmistule.[6]
Mälestuse jäädvustamine
[muuda | muuda lähteteksti]15. juunil 2018 avati Maidlas (Saue vald) MTÜ-de Spordiajaloo Klubi Alfred ning Maidla Külaselts eestvedamisel mälestuskivi.[7][8]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ EELK Hageri koguduse kirikuraamat
- ↑ Schödl, Gottfried (1992). "The Lost Past" (inglise). International Weightlifting Federation.
- ↑ Valdre, Jaak (2017). "Eesti tõstespordi ajavaod I". Põltsamaa: Jaak Valdre. Lk 55–56. ISBN 9789949815715.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 "Mälestused minu sportlikust tegevusest", Ain Sillak, Tallinna Linnamuuseum, mai 1963
- ↑ Valdre, Jaak (2017). Eesti tõstespordi ajavaod I. Põltsamaa: Jaak Valdre. Lk 56–57. ISBN 9789949815715.
- ↑ Valdre, Jaak (2017). "Eesti tõstespordi ajavaod I". Põltsamaa: Jaak Valdre. Lk 57–58. ISBN 9789949815715.
- ↑ Viivik, Allar (15. juuni 2018). "Tõstemeistrist olümpiahõbe saab Maidlas mälestuskivi". Harju Elu.
- ↑ Piirsoo, Sirje (juuni 2018). "Maidlas avati mälestuskivi kuulsale tõstesportlasele Ain Sillakule". Saue Valdur.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Biograafia ESBL-is