Väegrupp Nord

Väegrupp Nord
Tegev	1939–1945, 1945
Riik	Saksa Riik
Kuuluvus	Wehrmacht
Haru	maavägi
Suurus	armeegrupp
Garnison/staap	Väegrupi Nord tagalapiirkond ; Vt Allunud väeosad
Lahingud	Teine maailmasõda Idarinne; Operatsioon Barbarossa; Operatsioon Siegfried ; Operatsioon Beowulf; Leningradi blokaad; Ljubani pealetungioperatsiooni tõrjelahingud; Demjanski pealetungioperatsiooni tõrjelahingud ; Tihvini pealetungioperatsioon ; Operatsioon Põhjavalgus; Sinjavino pealetungioperatsiooni tõrjelahingud
Ülemad
Võtmeisikud	Vt. Komandörid

Väegrupp Nord (saksa keeles Heeresgruppe Nord) oli teise maailmasõja ajal Poola kampaanias ja Nõukogude Liidu vastu idarindel sõdinud Saksa armeegrupp.

Väegrupp moodustati 1. septembril 1939, nimetati ümber väegrupiks B 3. oktoobril ja formeeriti uuesti väegrupi C osadest Väegrupp Nordina mais 1941.

Sõjategevus idarindel

Väegrupi Nord eesmärk oli operatsiooni Barbarossa käigus Leningradi ja Leedu, Läti ja Eesti NSV-de alade vallutamine ning selle lähtepositsioonid olid Ida-Preisimaal. Barbarossa plaani järgi ründas väegrupp Nord läbi Leedu, Läti ja Eesti NSV Leningradi suunas, väegrupp Mitte läbi Valgevene Moskva suunas ja väegrupp Süd pidi vallutama Kiievi ja Ukraina ning tungima seejärel Volga jõeni ja Põhja-Kaukaasiasse.

Sõjategevus 1941. aastal

Väegrupi Nord väed tungisid 24. juunil Leedu NSV ja Valgevene NSV aladele ning hõivasid Vilniuse ja Kaunase. 26. juunil 1941 jõudsid väegrupi Nord 4. tankigrupi Erich von Mansteini LVI soomuskorpus Lätis Daugava jõe joonele. 1. juulil vallutasid 4. tankigrupi väeosad Riia.

1941. aasta juulist oktoobrini osalesid Eesti vallutamisel Punaarmee Põhjarinde vägede vastu väegrupi Nord koosseisu kuulunud ning Saksa 18. armeele allunud kolme armeekorpuse üksused (XXVI armeekorpus, XXXXII armeekorpus) ning lahingugrupi Burdach I armeekorpuse koosseisus. 27. juulil 1941 vallutati Tallinn, 17. augustil Narva.

Pikemalt artiklis Sõjategevus Eestis 1941. aastal

Väegrupi Nord koosseisu kuulunud 16. armee ja 4. tankigrupi väeosad osalesid peale Läti vallutamist, Pihkva–Riia raudteest lõuna pool pealetungilahingutes Loode-Venemaal Pihkva, Novgorodi ja Leningradi suunal, Punaarmee Looderinde vägede vastu. 4. juulil vallutasid 4. tankigrupi väeosad Ostrovi ning 8. juulil Pihkva Loode-Venemaal. 16. armee 58. jalaväediviisi pealetungi tulemusena langes Gdov (Oudova) 17. juulil ning 19. juulil jõudsid 58. jalaväediviisi väed Narva jõe idakaldale Vasknarva lähistel.

19. juulil suunas Saksa väejuhatus ülemjuhataja Adolf Hitleri direktiivi nr 33 alusel 3. tankigrupi väeosad väegrupi Nord Leningradi pealetungisuunale ja 2. tankiagrupi väeosad väegrupi Süd Kiievi pealetungisuunale, nõrgendades sellega väegruppi Mitte Moskva pealetungisuunal.

Väegrupi Nord vägede pealetung jätkus 1. septembril, tankiüksused 4. tankigrupist vallutasid Laadoga jõel, Leningradist ida pool Schlüsselburgi, samal ajal kui 16. armee vallutas 24. augustil Novgorodi ning jõudis seejärel välja Laadoga järve juurde Leningradist ida pool. 17. septembril viidi 4. tankigrupp taas väegrupi Mitte koosseisu, mis tungis peale Moskvale. Leningradi piiramine tehti ülesandeks 16. ja 18. armeele.

Septembris jõudsid Saksa väed lõunasuunalt Soome lahe lõunarannikule Strelna juures ning seejärel pöördusid lääne poole Uus-Peterhofi. 60–65 km laiusel ja 20–25 sügavusel alal Koporje lahest kuni Uus-Peterhofini jäi Oranienburgi kotti Punaarmee 8. armee 7 laskurdiviisi, 2 merejalaväebrigaadi ja rannakaitsesuurtükiväeüksused. Oktoobri alguses püüdsid Punaarmee üksused edutult deblokeerida sissepiiratuid Strelna-Peterhofi piirkonnas. Oktoobri lõpus evakueeriti kotist 6 diviisi ja 8. armee juhtkond ning alale jäänud väeosadest, 48. diviisist ja merejalaväebrigaadidest moodustati Mereäärne operatiivgrupp. Oranienburgi platsdarmi kasutati 1944. aastal 2. löögiarmee poolt pealetungiks Saksa vägedele Eesti suunal.

Pikemalt artiklis Leningradi blokaad

10. oktoobril 1941 alustasid Saksa väegrupi Nord 18. armee väed pealetungi Tihvini ja Äänisjärvest Laadogasse voolava Sviri jõe vasakul kaldal asuva Lodeinoje Pole suunal, et ühineda Soome vägedega Sviri jõel. Saksa I korpus ja XXXIX motoriseeritud korpus dislotseerus Kirišist, Ljubanist ja Tšudovost lõuna pool, Volhovi rindel asusid kaitsel Punaarmee 52. armee ja 4. armee. Tihvini pealetungioperatsiooni tulemusel vallutasid Saksa väed 8. novembril Tihvini ning katkestasid raudteeühenduse Leningradiga. 5. detsembril alanud Punaarmee vastupealetungis surusid nad väegrupi Nord üksused Volhovi jõe all 64 kilomeetrit tagasi nende algpositsioonidest ja 1942. aasta jaanuarist asusid võitlevad pooled positsioonisõja pidamisele.

Pikemalt artiklis Tihvini pealetungioperatsioon

Sõjategevus 1942. aastal

Leningradi blokaadis asus väegrupi Nord 18. armee Leningradi rinde piiramisrõnga perimeetril ning 16. armee Volhovi rinde vastas. 18. armee piiras Leningradi positsioonidel piki Volhovi jõge Laadoga järvest kuni Ilmeni järveni.

Oranienbaumi kott

16. armee hoidis positsioone piki Lovati jõe põhjapoolset osa Velikije Luki lähistel. Oranienbaumi piirkonnas Punaarmee 8. armee vägedest moodustunud Oranienbaumi kotti tõkestas Saksa 18. armee XXVI armeekorpus. Rindevägede tagalajulgestusteenistuses kasutati peale Saksa julgestusdiviiside ka Eestis vabatahtlikest formeeritud julgestusgruppe.

Ljubani pealetung ja 2. löögiarmee häving

7. jaanuaril andis Stalin käsu minna kõikidel rinnetel üldpealetungile, kontsentreerudes peamiselt väegrupi Mitte vastu, kuid ka rünnata sakslasi Leningradi, Staraja Russa, Orjoli, Harkovi ja Krimmi piirkondades. 1942. aasta jaanuarist aprillini püüdsid Volhovi rinde väed Ljubani pealetungioperatsiooniga edutult murda Leningradi piiramisrõngast. Volhovi rinde 2. löögiarmee jäi aga Ilmjärve ja Leningradi vahelisel Mjasnoi Bori piirkonna metsamaastikul 19. märtsil piiramisrõngasse, kus see 14. mail 1942 Saksa vägede kontsentrilise pealetungi tulemusel hävitati. 2. löögiarmee juht Andrei Vlassov aga andis end vangi.

Pikemalt artiklis Ljubani pealetungioperatsioon

Demjanski sillapea ja kott, 1942

22. jaanuaril 1942 alustasid Punaarmee Looderinde 11. armee ja 1. löögiarmee väed vastupealetungioperatsiooni rünnakut väegrupi Nord rinde paremalt tiivalt Holmi, Belõi ja Velikije Luki linnade suunal 16. armee vägedele. Piirasid II armeekorpuse 12., 32., ja 123. jalaväediviisi väeosad ümber Ilmjärve ja Seligeri järve vahel Demjanski ruumis ja Holmis ning jõudsid Staraja Russa ja Belõini. Läänesuunal pidasid väegrupi 16. armee X ja XXXIX armeekorpuse 81., 18., 5., ja 329. jalaväediviisid Staraja Russa – Belebelka liinil rindejoont. Kalinini rinde 53., 22. ja 3. löögiarmee tungisid Demjanskist lõuna pool Holmi suunas, väegrupi Nord ja väegrupi Mitte liitumiskohal.

Saksa väed jäid kotti Demjanski ruumis, Demjanski ruumis jäi jaanuarist veebruani 1942 Demjanski kotti II ja X armeekorpuse kuus (12., 32., ja 123., 30., 290. jalaväediviis ja 3. SS-diviis Totenkopf) diviisi.

1942. aasta aprilliks taganes väegrupi Nord 16. armee Lovati jõele, kuid kindralmajor Theodor Schereri 281. julgestusdiviisi väed pidasid 1942. aasta 23. jaanuarist kuni maikuuni vastu Holmi koti piiramislahingutes. 8. veebruaril jõudsid Punaarmee 34. armee ja 1. kaardiväekorpus Lovati jõel Ramuševoni ning Saksa vägede Demjanski platsdarm muutus Demjanski kotiks. Holmi ja Demjanksi kottide vastupanu kindlustas Saksa Luftwaffe 1. õhuarmee poolne õhusilla teel Junkers Ju 52 transportlennukitega varustamine Demjanski ja Peski lennuväljadele. Demjanski koti vägedel õnnestus saada ühendus pearindega alles 1. mail, Holmi kott deblokeeriti 5. mail.

Pikemalt artiklis Demjanski kott

Sinjavino pealetung

1942. aasta 19. augustist 10. oktoobrini toimus Sinjavino pealetungioperatsioon 18. armee kaitseliinile Laadoga järve lõunakaldal Volhovi rinde ning neid Leningradi poolt toetanud Leningradi rinde vägede poolt, mis aga lõppes edutult, status que ning Leningradi blokaadirõnga säilimisega.

Pikemalt artiklis Sinjavino pealetungioperatsioon

Sõjategevus 1943. aastal

Pealetungioperatsioon Säde

1943. aasta jaanuaris murdis Punaarmee pealetungioperatsioon Säde käigus (12.–30. jaanuaril), Leningradist ida pool blokaadirõngasse kitsa koridori 18. armee LIV armeekorpuse kaitses piki Laadoga lõunakallast, kuid sellega ei lõppenud veel blokaad.

Demjanski pealetungioperatsioon, 1943

1943. aasta 10. veebruarist 1. aprillini toimunud pealetungioperatsioon Polaartäht ei olnud Leningradi, Volhovi ja Looderinde vägedele edukas. Operatsiooni Polaartäht toetas Looderinde 1943. aasta Demjanski pealetungioperatsioon (15.–28. veebruaril 1943), 1942. aastal tekkinud Saksa II armeekorpuse positsioonidele Demjanski ruumis, mida ühendas Saksa põhivägedega kindlustatud Ramuševo koridor. Punaarmee pealetung alale ei olnud edukas, kuid Saksa väed taganesid 22. veebruaril platsdarmilt, Lovati jõele ning piirkond hõivati Punaarmee poolt.

Panther-liin

12. augustil 1943 alustati Panther-liini (Pantherstellung) ehitust, mida juhtis väegrupi Nord kõrgem pioneeriüksuste ülem kindralmajor Erich Abberger. Panther-liin oli Saksa riikliku organisatsiooni Organisation Todt ja Wehrmachti pioneeriüksuste kavandatud ja osaliselt ka rajatud 500 kilomeetri pikkune Soome lahest Musta mereni ulatuv kaitseliin, mis oli osa Idavallist. Liin algas Mustalt merelt Krimmi poolsaarelt Kertšist. Lõunas kulges liin suures osas Dnepri jõe paremal (lääne-) kaldal, kuid Kiievi kohal moodustus vasakkaldale sillapea. Keskosas kulges liin Homieli, Orša ja Viciebski linnast lääne pool kuni Velikaja jõe alguseni. Sealt jätkus liin Velikaja jõe vasakul (lääne-) kaldal kuni Pihkva järveni, sealt Pihkva, Lämmi- ja Peipsi järve läänekallast pidi kuni Narva jõeni ja selle vasakut (lääne-) kallast pidi kuni Soome laheni.

9. oktoobril pidid 16. armee üksused, Kalinini rinde vägede Neveli pealetungioperatsiooni tulemusel loovutama Neveli linna Pihkva oblastis. 28. novembril alustasid Looderinde väed rünnakuid väegrupi Nord 16. armee vastu Demjanski eendil.

Sõjategevus 1944. aastal

Punaarmee pealetungisuunad 1943 talv – 1944 kevad

Krasnoje Selo – Ropša pealetung

1944. aasta jaanuaris lõi Punaarmee Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsioonil Leningradi blokaadirõnga läbimurdmisel Saksa 18. armee Krasnoje Selo – Ropša pealetungioperatsioonil tagasi ja rinne jõudis Narva jõeni. 14. jaanuaril alanud rünnakus osalesid ka Kroonlinna kindlus ja punalipuline Balti laevastik. 14. jaanuaril ründasid Leningradi ja Volhovi rinde üksused, hiljem liitus rünnakutega ka 2. Balti rinne.

Oranienbaumi sillapea pealetung

Pealöögi andsid Leningradi rinde väed, kokku kolm armeed. Oranienbaumi sillapeast, ründas III Germaani Soomuskorpust Nõukogude 2. löögiarmee kindral Ivan Fedjuninski juhtimisel, kes murdis läbi Saksa 170. diviisi rinde. 2. löögiarmee koosseisus osalesid kindralmajor Pavel Artjušenko 14. laskurkorpus, kindralleitnant Nikolai Simoniaki 30. kaardiväekorpus, kindralmajor Anatoli Andrejevi 43. laskurkorpus ja kindralmajor Ivan Alfjorovi 109. laskurkorpus.

Kindralleitnant Ivan Maslennikovi 42. armee aga alustas pealetungi Pulkovo kõrgustikult. Kindralleitnant Sergei Roginski 57. armee alustas aga rünnakut Jamburgi suunas, et tõkestada sakslaste taandumist Narva. Saksa armee taganes Leningradi alt Narva jõe joonele.

Pikemalt artiklis Krasnoje Selo – Ropša pealetungioperatsioon, 14.–30. jaanuar 1944

Pikemalt artiklis Kingissepa–Gdovi pealetungioperatsioon, 1. veebruar – 1. märts 1944

Nõukogude vägede Kingissepa-Gdovi operatsiooni ning Novgorodi-suunalised pealetungisuunad, 1944. aasta jaanuaris-veebruaris

2. löögiarmee väeosad hõivasid 19. jaanuaril Kipeni ja Ropša, 42. armee väeosad Krasnoje Selo. Saksa vägedest Leningradi lähistelt taganesid Narva jõe joonele 18. armeesse kuulunud III Germaani Soomuskorpus kindral Felix Steineri juhatusel ja LIV armeekorpus jalaväekindral Otto Sponheimeri juhatusel.

Novgorodi juurest murti 18. armee rinne ning 21. jaanuaril hõivasid Punaarmee Volhovi rinde 59. armee väed Novgorodi, Leningradi rinde 109. laskurkorpuse väed 22. jaanuaril Kingisseppa ja 31. jaanuaril jõudis Punaarmee 2. löögiarmee ja 42. armee Luuga jõe joonele. 67. armee jätkas pealetungi 18. armee kaitseliinile Luuga suunas ning seda tugevdati Narva suunalt 42. armeega.

Pikemalt artiklis Novgorod–Luga pealetungioperatsioon, 14. jaanuar – 15. veebruar 1944

2. Balti rinde väed arendasid pealetungi 16. armee kaitseliinile Pihkva suunal ja hõivasid transpordisõlme Novosokolniki. Lahingutes Novosokolniki eest osalesid ka 22. armee 44. laskurkorpusega 8. Eesti laskurkorpuse 23. suurtükiväepolk.

Narva rindelõik

31. jaanuarist määrati Otto Sponheimer Narva rindelõigu Saksa vägede üldjuhatajaks, Väegrupp Nord uueks juhatajaks määrati kindralooberst Walter Model. 2. veebruaril vabastas Punaarmee 109. laskurkorpus Kingissepa, III Germaani Soomuskorpus taandus Saksa vägede arjergardis.

2. veebruaril jõudsid Punaarmee 43. laskurkorpuse väeosad Narva jõeni, mis 98. laskurdiviisi 4. laskurpolgu poolt ületati mitmes kohas ja loodi sillapead Narva jõe läänekaldal, millest suuremad olid 166. laskurpolgu Kudruküla ja Riigiküla vahelisel alal sillapea ja Vaasa-Vepsküla-Siivertsi juures ning Krivasoo kott, mis aga kõik tagasi tõrjuti. 1944. aasta veebruari löödi Nõukogude vägede Kingissepa-Gdovi pealetungioperatsiooni märtsi lõpu Narva pealetung tagasi. Väegrupi Nord võtsid positsiooni sisse Panther-liinil, mis kulges piki Eesti ja Läti piiri.

Pealetungioperatsioon Bagration kulg 22. juunist kuni 19. augustini 1944

23. veebruaril 1944 moodustati Sponheimeri Grupi, LIV armeekorpuse staabi ja selles rindelõigus tegutsenud väeosade baasil Armeegrupp Narwa, mis allutati otse väegrupile Nord. Armeegruppi asus juhtima jalaväekindral Johannes Friessner, kes allutas rinde Narva-Jõesuust kuni Auvereni III Germaani Soomuskorpuse ülemale SS-Gruppenführer Felix Steinerile, Auverest Putkini XXXXIII armeekorpuse ülemale kindralleitnant Ehrenfried Oscar Boegele ja 1. märtsist Putkist Vasknarvani hiljem pikendati vastutusala Mustveeni XXVI armeekorpuse ülemale jalaväekindral Anton Grasserile.

Pikemalt artiklites Armeegrupp Narwa ja Narva lahing (1944)

Pärast Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsiooni ametlikku lõppu 1. märtsil, püüdsid Leningradi ja 2. Balti rinde väed edutult järgneva kuue nädala jooksul murda sakslaste kaitset Panther-liinil. Leningradi rinde 8., 59. ja 2. löögiarmee katsed Narvat vallutada ja Eestisse liikuda ebaõnnestusid. Lõuna pool õnnestus rinde 42., 67. ja 54. armeedel lüüa kiil Ostrovi ja Pihkva vahele kuid mõlemad linnad jäid sakslaste valdusse. 2. Balti rinde vägede 1. löögiarmee, 3. löögiarmee, 10. kaardiväe armee ja 22. armee saavutasid ainult lokaalseid sissemurde väegrupi Nord 16. armee kaitsesse.

1944. aasta mais alustati väegrupi kaitsepiirkonnas Pihkva järvest alanud Marienburgi liini ehitamist, mis kasutades looduslike tõkkeid, kujutas Pihkva järve – Optjoki jõe – Petseri – Irboska kõrgendiku – Malupe – Pameri – Urušu järve joonel asunud taktikaliselt tähtsate Laura, Aluksne ja Gulbene kaitsevööndit.

1944. aasta suvepealetungi Lõuna-Eestis alustasid 3. Balti rinde väed Pihkva ja Ostrovi vaheliselt Velikaja jõe joonelt, 42. armee, 67. armee ja 1. löögiarmee jõududega Irboska ja Laura suunal. 3. Balti rinde 54. armee rünnakusuund oli Läti Lejasciemsi suunal.

16. juuliks olid pealetungioperatsiooni Bagration 2. faasis 1. Balti rinde ja 3. Valgevene rinde väed Punaarmee Pealetungioperatsiooni Bagration (22. juunist kuni 19. augustini 1944) Vilniuse-Kaunase pealetungioperatsioonidega vallutanud Vilniuse (13. juulil) ja Polotski pealetungioperatsiooniga Polotski (13. juulil) Valgevenes ning jõudnud Kesk-Leedu aladele. 1. Balti rinde väed aga olid jõudnud juuli alguses Läti ja Leedu piirile Drisvjati järve juures, mis lõi soodsad tingimused pealetungi jätkamiseks Saksa väegruppide Nord ja Mitte liitekohal. 3. Valgevene rinde väed hõivasid 1. augustil Kaunase, ületasid Neemeni jõe ning jõudsid välja 1939. aasta Saksamaa – NSV Liidu riigipiirile Ida-Preisimaal 3. augustiks.

Nõukogude Punaarmee eduka pealetungiga juulikuu alguses alustasid pealetungi ka teiste Punaarmee rinnete väed: 10. juulil 2. Balti rinne; 13. juulil 1. Ukraina rinne; 17. juulil 3. Balti rinne; 18. juulil 1. Valgevene rinde väed ja 24. juulil Leningradi rinde väed Narva all.

Nõukogude 2. Balti rinde vägede suvine pealetungi algas 10. juulil ning Leningradi rinde vägede Narva pealetung viis linna vallutamiseni 26. juulil. 2. Balti rinde väed hõivasid Riia suunalisel pealetungil Opotška, Idritsa ja Drissa ja jõudsid 18. juulil Läti aladele. 27. juulil hõivas Punaarmee Rezekne ja Daugavpilsi ning edasitung peatus Ergli-Pļaviņase joonel. Pealetungioperatsiooni Bagration 3. faasis 1. Balti rinde väed Šiauliai pealetungioperatsiooni käigus 5. juulist 29. augustini, jõudsid Riia laheni 31. juuliks eraldades Saksa väegrupi Mitte ja väegrupi Nord Eestis asunud väed.

3. Balti rinde väed murdsid läbi Saksa Panther liinist ja vabastasid 21. juulil Ostrovi, 23. juulil Pihkva ning ületasid Velikaja jõe. 31. juuliks jõudsid 3. Balti rinde väed Saksa Marienburgi liinile, mida ei suudetud vallutada ja ületada ning pealetung katkestati.

Idarinde Punaarmee pealetungisuunad 19. augustist 31. detsembrini 1944

Väegrupi Nord juhatusele sai selgeks, et juhul, kui Punaarmee alustab rünnakut ka idarinde põhjalõigus, ei jätku sakslastel pikaleveninud rindejoone kaitsmiseks jõude. Seetõttu alustati juulis ettevalmistusi rinde õgvendamiseks ning Saksa väed taandusid Tannenbergi kaitseliinile Vaivara Sinimägedes. Järgnenud Sinimägede lahingutes ei suutnud Leningradi rinde väed kaitseliini murda.

Pikemalt artiklis Sõjategevus Eestis (1944)

10. augustil murdsid Punaarmee 3. Balti rinde väed läbi Saksa Wehrmachti 18. armee XXVIII armeekorpuse Marienburgi kaitseliinist. Marienburgi kaitseliin ei olnud veel lõpuni välja ehitatud. Kaitseliin kujutas endast kohati siiski tõsist välikindlustuste kompleksi, liini keskmine kaitsesügavus oli 1,5–2 kilomeetrit, olulistel suundadel kuni 4 kilomeetrit. Kaitseliini rajamisel vasakul tiival kasutati maastiku eripära – vesitõkkeid, sood ja valitsevaid kõrgendikke. Liinil ehitati täisprofiili kaitseehitised kahes vööndis lahtiste kuulipildujate ja laskurpesade süsteemiga. Kokku oli kaitsepositsioonidel 99 kilomeetrit kaevikuid, 358 tankitõrjetõkkeid, 3061 kindlustatud laskepesa ja punkrit, 130 miinivälja. 3. Balti rinde väed valisid Marienburgi liini läbimurdmiseks 16 kilomeetri laiune rindelõigu, mis hõlmas Pihkva–Riia maanteed ja Laura alevikku Petserimaal.

67. armee tungis edasi Võru suunas, 1. löögiarmee aga Rõuge suunas. 11. augustil vallutas 67.armee koosseisu kuuluv 116. laskurkorpus Petseri. 13. augustil vallutas Punaarmee Võru. Punaarmee pealetungisuunal Lõuna-Eestis olid kaitsel XXVIII ja XXXVIII armeekorpuse kuus diviisi ja väiksemad üksused, tagalas paiknes 207. julgestusdiviis.

25. augustil vallutasid Punaarmee üksused Tartu ning 27. juulil Daugavpilsi Ida-Lätis. 1944. aasta 14. septembril algas uus pealetungilaine, mis lõppes kuu lõpuks kogu Eesti ja Läti vallutamisega.

Väegrupi Nord üksused jätsid 11. oktoobril 1944 maha Riia, kuid sattusid blokaadi Balti mere kallastel Tukumsi-Liepaja liinil.

25. jaanuaril 1945 sai uue nime väegrupp Kurland. Väekoondis kapituleerus 1945. aasta 8. mail.

Pikemalt artiklis Kuramaa lahingud

Formeeriti uuesti väegrupi Mitte osadest 1945. aasta jaanuaris. Saadeti laiali 5. aprillil 1945 ja selle baasil moodustati 12. armee.

Komandörid

Kindralfeldmarssal Fedor von Bock (1. september 1939 – 3. oktoober 1939)
Kindralfeldmarssal Wilhelm Ritter von Leeb (mai 1941 – 16. jaanuar 1942)
Kindralfeldmarssal Georg von Küchler (16. jaanuar 1942 – 31. jaanuar 1944)
Kindralfeldmarssal Walter Model (31. jaanuar 1944 – 31. märts 1944)
Kindralpolkovnik Georg Lindemann (31. märts 1944 – 1. juuli 1944)
Kindralpolkovnik Johannes Frießner (1. juuli 1944 – 25. juuli 1944)
Kindralfeldmarssal Ferdinand Schörner (25. juuli 1944 – 17. jaanuar 1945)
Kindralpolkovnik Heinrich von Vietinghoff-Scheel (18. jaanuar 1945 – 25. jaanuar 1945)
Kindralpolkovnik Dr Lothar Rendulic (27. jaanuar 1945 – 10. märts 1945)
Kindralpolkovnik Walter Weiss (12. märts 1945 – 5. aprill 1945)

Allunud väeosad

September 1939:

Oktoober 1939:

Juuni 1941:

Oktoober 1941:

Jaanuar 1942:

September 1942:

Märts 1944:

Oktoober 1944:

Armeegrupp Grasser
16. armee
18. armee

November 1944:

Armeegrupp Kleffel
16. armee
18. armee

Detsember 1944:

Jaanuar 1945:

Veebruar 1945:

Armeegrupp Samland
4. armee

Vaata ka

Kirjandus

Haupt, Werner (1967), "Der Kampf im Nordabschnitt der Ostfront. Heeresgruppe Nord 1941 - 1945". Bad Nauheim: Podzun.

Välislingid