Devanaagari kiri

Devanaagari kiri (sanskriti sõnast देवनागरी (devanāgarī 'jumaliku linna', lühendatult नागरी (nāgarī)) on konsonant-vokaalne kiri, mida kasutatakse sanskriti, hindi, nepali, marathi ja mitme muu India keele kirjutamiseks. See on üks kasutatavamaid kirjasüsteeme Indias ja Nepalis.

Koodid

Unicode'is kasutatakse devanaagari kirja märkide kohta koode U+0900 kuni U+097F.

Devanaagari kirja ISO 15924 kood on deva.

Päritolu

Nagu peaaegu kõik India kirjad, pärineb devanaagari kiri braahmi kirjast, täpsemalt gupta kirjast.

Devanaagari kiri sai alguse 12. sajandi paiku, tõenäoliselt siddhami kirja modifikatsioonina. Vähehaaval tõrjus see suures osas Põhja-Indiast välja šaarada kirja.

Kasutamine

Devanaagari kiri on tänapäeval üks India kasutatavamaid kirju. Hindi keelt, mis on Indias kaugelt kõige suurema kõnelejate arvuga, kirjutatakse enamasti devanaagari kirjas, ja devanaagari kirjas kirjutatuna on ta üks India ametikeeli. Nepali keel devanaagari keeles kirjutatuna on Nepali üks rahvuskeeli ja ametikeel. Devanaagari kirjas kirjutatakse ka marathi keelt ja sindhi keelt. Põhja-Indias kirjutatakse devanaagari kirjas traditsiooniliselt ka sanskritti.

Devanaagari kirja kasutavad ka bihaari keel (sealhulgas bhodžpuri keel), bhili keel, konkani keel, nepali keel ja nevari keel. Ka kašmiiri keel kasutab Indias devanaagari kirja.

Üldiseloomustus

Tänavareklaam devanaagari kirjas Vārānasis

Devanaagari kirja kirjutatakse horisontaalselt vasakult paremale. Suurtähti ja väiketähti ei eristata.

Iseloomulik on pidev horisontaaljoon, mille alla tähed kinnituvad (see pole siiski ainuke sellise joonega India kiri). Mõne ülespoole avatud tähe juures see joon siiski katkeb. Joon katkeb ka sõnade vahel, kuid sandhi tõttu võib see sanskritis katta ka mitut sõna järjest. Käekirjas tõmmatakse joon pärast seda, kui sõna on valmis kirjutatud.

Tänapäeval kasutatakse devanaagari kirjas ladina kirja kirjavahemärke, välja arvatud mõnikord värsi või fraasi lõpus traditsioonilises kirjas.

Mõnel tähel on mitu varianti.

See on peaaegu foneetiline kiri, kus üks sümbol märgib alati sama foneemi, kuigi keelte või murrete vahel on selles osas erinevusi. Alusüksus akṣara koosneb kas kaashäälikust või kaashäälikuühendist, millele järgneb täishäälik, või ühest täishäälikust. Kui täishäälik järgneb kaashäälikule, märgitakse teda kaashäälikule lisatud diakriitikuga. Kaashäälikuühendit märgitakse ligatuuriga. Akṣara'le vastab sageli, kuid mitte alati, silp.