Didier Ratsiraka
| Didier Ratsiraka | |
|---|---|
 Didier Ratsiraka (1997) | |
| Madagaskari president | |
|
Ametiaeg 15. juuni 1975 – 27. märts 1993 | |
| Eelnev | Gilles Andriamahazo |
| Järgnev | Albert Zafy |
|
Ametiaeg 9. veebruar 1997 – 5. juuli 2002 | |
| Eelnev | Albert Zafy |
| Järgnev | Marc Ravalomanana |
| Madagaskari välisminister | |
|
Ametiaeg 1972–1975 | |
| Eelnev | Jacques Rabemananjara |
| Järgnev | Albert Zakariasy |
| Isikuandmed | |
| Sünninimi | Didier Ignace Ratsiraka |
| Sünniaeg |
4. november 1936 Vatomandry |
| Surmaaeg |
28. märts 2021 (84-aastaselt) Antananarivo |
| Erakond | Malagassi Revolutsiooniline Partei |
| Abikaasa | Céline Ratsiraka (abiellus 1964) |
| Lapsed | 4 last |
Didier Ignace Ratsiraka (4. november 1936 Vatomandry – 28. märts 2021 Antananarivo) oli Madagaskari poliitik. Aastatel 1975–1993 ja 1997–2002 oli ta Madagaskari president.
Aastatel 1972–1975 oli ta Madagaskari välisminister. 1975. aasta juunis tuli Ratsiraka riigipöördega võimule. Ta valiti seejärel seitsmeks aastaks presidendiks ning riigi nimi nimetati ümber Madagaskari Demokraatlikuks Vabariigiks. Ratsiraka propageeris sotsialismi, natsionaliseeris suure osa majandusest ja katkestas kõik sidemed Prantsusmaaga. See poliitika kiirendas Madagaskari majanduse allakäiku.
1977. aastal lubati ainsa parteina parlamendivalimistele Ratsiraka partei Malagassi Revolutsiooni Avangard. 1982. aastal valiti Ratsiraka tagasi presidendiks, kogudes 80,1% valijate toetuse.
1989. aastal võitis Ratsiraka taas valimised, kuid kahtlustati valimistulemuste võltsimist ning see tõi riigis kaasa rahutused. Lõpuks sundis Madagaskari opositsioon ja rahvusvaheline avalikkus Ratsirakat oma positsiooni ideoloogiliselt revideerima, mistõttu võeti 1992. aastal rahvahääletusel vastu uus põhiseadus, mis piiras presidendi võimu.
1993. aastal kaotas Ratsiraka presidendivalimistel Albert Zafyle, kuid neli aastat hiljem valiti Ratsiraka napi enamusega kombel tagasi ning valimistulemusi peeti üllatuslikuks. Presidendina jätkas Ratsiraka kurssi kapitalismile, kuid 2000. aastate alguses tugevnes Ratsiraka-vastane opositsioon jällegi.
2001. aasta presidendivalimiste eel tõusis Ratsiraka suurimaks konkurendiks Marc Ravalomanana. Ravalomanana väitis, et on esimeses voorus 52 protsendiga häältest võitnud, mida aga võimud eitasid. Ravalomanana keeldus seejärel teisest hääletusvoorust. 2002. aasta alguses leidsid kahe leeri esindajate vahel aset ägedad tänavakokkupõrked, nii et olukord lähenes kodusõjale. Veebruaris kuulutas Ravanamolana end presidendiks ja seadis end Antananarivos sisse. Pärast 2002. aasta aprillis toimunud häälte korduslugemist kuulutas Kõrgeim Konstitutsioonikohus Ravalomanana võitjaks: ametlike tulemuste järgi sai Ravalomanana 51,3% häältest ja Ratsiraka 35%. Ratsiraka kuulutas, et ignoreerib seda otsust, kuid 2002. aastal tunnustas USA Ravalomananat Madagaskari seadusliku riigipeana. Ratsiraka suundus seejärel Prantsusmaale eksiili. Madagaskari naasis Ratsiraka 2011. aastal.
| Eelnev Gilles Andriamahazo Albert Zafy |
Madagaskari president 1975–1993 1997–2002 |
Järgnev Albert Zafy Marc Ravalomanana |