Jeanne d'Arc (ooper)
 | Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Veebruar 2023) |
"Giovanna d’Arco" (Jeanne d’Arc) on Giuseppe Verdi ooper (dramma lirico) proloogi ja kolme vaatusega. Temistocle Solera libreto on osaliselt Friedrich von Schilleri näidendi "Die Jungfrau von Orleans" (1801) järgi. Helilooja seitsmes ooper. Verdi komponeeris muusika 1844. aasta sügisel ja talvel.
Esmaettekanne toimus 15. veebruaril 1845 Milano Teatro alla Scalas.
Rollide esmaesitajad
[muuda | muuda lähteteksti]Rollide esmaesitajad olid Erminia Frezzolini – Poggi (Giovanna), Antonio Poggi (Carlo VII), Filippo Colini (Giacomo), Napoleone Marconi (Delil) ja Francesco Lodetti (Talbot). Esmaettekannet dirigeeris Eugenio Cavallini.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Gioavanna d’Arco lugu oli 19. sajandi alguses aluseks paljudele ooperitele. Nendest tuntumad on Nicola Vaccai (1827) ja Giovanni Pacini (1830) teosed. Mõlemad baseeruvad tugevalt Schilleri näidendile. Samanimelise 15 minutit kestva kantaadi kontraaldile ja klaverile komponeeris 1832. aastal Gioachino Rossini.
Verdi jälgis teraselt, et Solera libreto ei rikuks autoriõigusi ning ei lähtuks üksnes Schilleri teosest. Solera kinnitas: „Minu teos on täiesti originaalne itaalia draama. Ma ei ole lasknud endale ei Schilleri ega Shakespeare'i loomingut peale suruda". Küll väitsid mitmed muusikakriitikud, et Solera töö on "lihtsalt Schilleri lahjendatud variant". Kriitikud suhtusid ka ooperisse tervikuna küllaltki tõrjuvalt.
Tegemist on maineka maestro varasema loominguperioodi tüüpilise rutiinooperiga, mis sisaldab osaliselt head ja originaalset muusikat, kuid milles on omaaegsete kriitikute arvates „ka lärmakat ja ülespuhutud teisejärgulisust”. Publik oli aga vaimustuses ning La Scala sai Verdi uut ooperit kanda samal hooajal ette 17 korda.
Verdi ise hindas ooperit kõrgelt, kuid ei olnud rahul, kuidas La Scala selle lavastas. Verdi oli sedavõrd pahane, et katkestas kõik sidemed La Scala impressaario Bartolomeo Merelliga, ega pakkunud enam oma uudisteoseid sellele teatrile. La Scala lavastas uue Verdi oopuse alles 36 aastat hiljem, milleks oli "Simon Boccanegra" muudetud versioon.
Kolm kuud pärast esmaettekannet lavastati ooper Roomas. Seal ei läinud asi kergelt. Paavsti tsensor nõudis, et faabulast puhastataks välja igasugused religioossed viited. Pealkiri muudeti. "Orietta di Lesbo" tegevuskohaks sai üks Kreeka saar ja genova päritolu kangelannast tehti lesbide liider võitluses türklastega. Selle pealkirja all esitati teost ka 1848. aastal Palermos.
Originaali esitati 20 aasta jooksul Itaalias edukalt. Lavastati Firenzes (1845), Luccas (1845), Senigallias (1845), Torinos (1846), Veneetsias (1846), Mantovas (1846) ning uuslavastustena Milanos (1851, 1858, 1865), kuid mitte La Scalas. Ooperit lavastati ka mujal Euroopas. Kuid 19. sajandi viimasel kolmandikul langes teos unustusse. Alles 1951 kanti kontsertetendusena taas ette Napolis, Milanos ja Pariisis. New Yorgi ja Londoni ooperipublik kuulis seda teost kontsertettekandena 1966. aastal. Milano La Scala esitas ooperit esimest korda pärast 150 aastat kestnud vaheaega 2015. aastal Anna Netrebkoga nimiosas. Estonia teatris toimus ooperi esimene ettekanne Põhja-Euroopas ja Balti riikides 2023. aasta veebruaris.
Peamised osad
[muuda | muuda lähteteksti]Carlo VII (tenor), Giovanna (sopran), Giacomo (bariton), Delil (tenor), Talbot (bass).
Süžee
[muuda | muuda lähteteksti]Tegevus toimub 1429. aastal Dom-Rémys, Reimsis ja Roueni lähedal Prantsusmaal. Prantsuse väed on Inglise armee poolt ümber piiratud. Veel kroonimata Prantsuse kuningas Carlo VII (Charles VII) räägib oma ohvitseridele ja muret tundvatele külaelanikele, et sõda inglaste vastu võidakse kaotada. Unes käskinud Neitsi Maarja (Madonna) kuningal alistuda ning panna relvad hiiglasliku tamme jalamile.
Selle tamme juures palvetab lambur Giacomo oma tütre Giovanna turvalisuse eest. Isa on näinud, et Giovanna on lähedal asuvas pühakojas palvetanud ja soovinud, et ta valitaks Prantsuse vägesid juhtima. Inglid paluvad tal saada sõduriks ning viia Prantsusmaa võidule. Giovanna hüüab unes, et on valmis seda tegema. Tamme juurde relvi maha panema saabunud Carlo kuuleb seda hüüatust ja on külatüdruku julgusest vaimustuses. Carlo on nõus võitlust jätkama. Giovanna isa aga usub, et tütar on andnud oma hinge kuradile kuna pühendab end tulevasele kuningale.
Prantsuse armee on võidukas. Reimsis tehakse ettevalmistusi kuninga kroonimiseks. Giovanna tahab pöörduda oma külla lihtsa elu juurde tagasi. Kuningas avaldab talle armastust. Tüdruk vastab, et kõrgem hääl on talle keelanud maise armastuse. Carlo VII kroonimispidustustel teatab Giovanna isa Giacomo, et tütar on nõid. Kuid kuningas keeldub uskumast.
Inglased võtavad Giovanna kinni ja mõistavad ta tuleriidale. Giacomo saab lõpuks tõe jälile ning aitab tütre põgenema. Giovanna õhutab prantslased uude võitlusse inglaste vastu ja viib nad võidule, kuid saab lahingus surmavalt haavata. Giacomo palub kuningalt andestust, mille ta ka saab. Inglid laulavad päästmisest ja võidust, kui Giovanna sureb ja taevasse tõuseb.
Peamised muusikanumbrid
[muuda | muuda lähteteksti]Koorid „Qual v’ha speme?” ja „Dal cielo a noi chi viene”; Carlo VII aaria kooriga „Sotto una quercia parvemi”; Giovanna aariad „Sempre all’alba ed alla sera” ja „O fatidica foresta”; Giovanna, Carlo VII ja Giacomo tertsett „Pronta sono!”; Giacomo aaria kooriga „So che per via di triboli”; Carlo ja Giovanna duett „T’arreti e palpiti!”; Carlo VII romanss „Quale più fido amico”; finaal „Che mai fu?”.