Ravenna eksarhaat

	Exarchatus Ravennatis; Ravenna eksarhaat 584–751
	Eksarhaat (oranž) ja langobardid (hall) aastal 590
Valitsusvorm	eksarhaat
Osa	Ida-Rooma riigist
Keskus	Ravenna

Ravenna eksarhaat ehk Itaalia eksarhaat oli Bütsantsi (Ida-Rooma) võimukeskus Itaalias 6. sajandi lõpust aastani 751, kui viimane eksarh langobardide poolt tapeti.

Asutamine

Ravennast sai Lääne-Rooma keisririigi pealinn aastal 402 Honoriuse ajal, tänu oma heale sadamale Aadria mere ääres ja ideaalsele kaitsvale asukohale keset läbipääsmatuid soid. Linn jäi keisririigi pealinnaks kuni selle kaotamiseni aastal 476, kui sellest sai Odoakeri ja siis Theoderich Suure idagootide pealinn.

See jäi idagootide kuningriigi pealinnaks, kuid aastal 540 Gooti sõja ajal okupeeris Ravenna Ida-Rooma (Bütsantsi) kindral Belisarios. Pärast seda tagasivallutust sai sellest provintsikuberneri asupaik. Sel ajal järgis Itaalia haldusstruktuur, mõne muudatusega, keiser Diocletianuse loodud ning Odoakeri ja gootide säilitatud vana süsteemi.

Langobardide sissetung ja Bütsantsi reaktsioon

Aastal 568 tungisid Põhja-Itaaliasse oma kuninga Alboini juhtimisel langobardid üheskoos teiste germaani liitlastega. Ala oli vaid mõni aasta varem täielikult rahustatud ja oli suure Gooti sõja ajal kõvasti kannatanud. Kohalikud Rooma väed olid nõrgad ja pärast mitme linna võtmist vallutasid langobardid aastal 569 Milano. Nad võtsid pärast kolmeaastast piiramist aastal 572 Pavia ja tegid sellest oma pealinna. Järgnenud aastatel võtsid nad Toscana. Teised tungisid Faroaldi ja Zotto juhtimisel Kesk- ja Lõuna-Itaaliasse, kus nad rajasid Spoleto ja Benevento hertsogkonnad. Kuid pärast Alboini mõrva aastal 573 killustusid langobardid mitmeks autonoomseks hertsogkonnaks ("Hertsogite valitsemine").

Keiser Justinus II püüdis seda ära kasutada ja saatis aastal 576 oma väimehe Baduariose Itaaliasse. Siiski sai see lüüa ja tapeti lahingus ning jätkuv kriis Balkani poolsaarel ja Lähis-Idas tähendas seda, et veel üks keiserlik tagasivallutamise katse ei olnud võimalik. Langobardide rünnakute tõttu killustati Rooma valdused mitmeks eraldatud territooriumiks ja aastal 580 korraldas keiser Tiberius II need ümber viieks provintsiks, kreekapäraselt eparhiateks: Annonaria Põhja-Itaalias ümber Ravenna, Calabria, Campania, Emilia ja Liguuria ning Urbicaria Rooma linna ümber (Urbs). Seega oli 6. sajandi lõpuks saavutanud uus võimukord stabiilse mustri. Ravenna, mida valitses tema eksarh, kes kandis tsiviil- ja sõjaväelist võimu lisaks tema kiriklikule ametile, piirdus linna, sadama ja ümbruskonnaga põhjas kuni Po jõeni, mille taga laius Veneetsia hertsogi territoorium, nimeliselt keisri teenistuses, ja lõunas Marecchia jõeni, mille taga laius Pentapolise hertsogkond Aadria mere ääres, mille hertsog esindas samuti nimeliselt idakeisrit.

Eksarhaat

Eksarhaat organiseeriti reaks hertsogkondadeks (s.o. Rooma hertsogkond, Venezia hertsogkond, Calabria hertsogkond, Napoli hertsogkond, Perugia hertsogkond, Pentapolise hertsogkond, Lucania hertsogkond jne.), mis olid peamiselt Apenniini poolsaare rannikulinnad, kuna langobardid valdasid sisemaad.

Nende keiserlike valduste tsiviil- ja sõjaväeline juht, eksarh, oli keisri asetäitja Ravennas. Ümbritsev territoorium ulatus Po jõest, mis oli piiriks Veneetsiaga põhjas, Pentapoliseni Rimini juures lõunas, "viie linna" piir Marches piki Aadria mere rannikut; ja ulatus isegi linnadeni rannikust eemal, nagu näiteks Forlì. Kogu see territoorium paikneb Apenniinide idanõlval; see oli eksarhi otseses haldusalas ja moodustas eksarhaadi kitsamas tähenduses. Ümbritsevaid territooriume valitsesid hertsogid ja magistri militium, rohkem või vähem tema võimu all. Konstantinoopolist vaadatuna moodustas eksarhaat Itaalia provintsi.

Ravenna eksarhaat ei olnud ainus Bütsantsi provints Itaalias. Bütsantsi Sitsiilia moodustas eraldi valitsuse ning Korsika ja Sardiinia kuulusid Bütsantsi alluvuses Aafrika eksarhaati.

Langobardide pealinn oli Pavia ja nad kontrollisid suurt Po orgu. Langobardide kiil Itaalias ulatus lõunasse ning rajas Spoleto ja Benevento hertsogkonnad; nad kontrollisid sisemaad, kui Bütsantsi kubernerid kontrollisid rohkem või vähem rannikut.

Piemonte, Lombardia, Veneetsia sisemaa, Toscana ja Campania sisemaa kuulusid langobardidele ja vähehaaval kaotas keisri esindaja Itaalias kogu tegeliku võimu, kuigi nimeliselt kontrolls ta alasid, nagu Liguuria (kaotati täielikult langobardidele aastal 640) või Napoli ja Calabria (mille võttis üle langobardide Benevento hertsogkond). Roomas oli paavst tegelik peremees.

Lõpus, 740. aastal, koosnes eksarhaat Istriast, Veneetsiast, Ferrarast, Ravennast (eksarhaat kitsamas tähenduses), koos Pentapolise ja Perugiaga.

Need Itaalia provintsi fragmendid, nagu need olid Justinianuse poolt tagasivallutatuna, kaotati peaaegu kõik, kas langobardidele, kes aastal 751 vallutasid lõpuks Ravenna enda, või paavsti mässuga, kes lõpuks eraldus keisririigist ikonoklastiliste reformidega.

Suhted Rooma paavsti ja Ravenna eksarhi vahel olid dünaamilised, mis võisid keisririiki kahjustada või aidata. Paavst võis olla kohaliku rahulolematuse mootoriks. Vana Rooma senati aristokraatia pani eksarhi valitsust pahaks, keda paljud pidasid pealetükkivaks välismaalaseks. Seega seisis eksarh silmitsi ohtudega väljast, samuti seest, mis takistasid palju tegelikku progressi ja arengut.

Oma sisemises ajaloos allus eksarhaat killustavatele mõjudele, mis viis suveräänsuse jagunemisele ja feodalismi tekkele kogu Euroopas. Samm-sammult ja vaatamata keisrite pingutustele said suurtest keiserlikest ametnikest kohalikud maaomanikud, väiksemad maaomanikud olid üha enam sugulased või vähemalt kaastöötajad, ja keiserliku halduse sfääri tungisid uued vaated. Vahepeal viis vajadus keiserlike territooriumite kaitsmiseks langobardide vastu kohaliku miilitsa moodustamiseni, kes esialgu liideti keiserlike rügementidega, kuid muutusid järk-järgult sõltumatuks, kuna neid värvati täiesti koha peal. Need relvastatud mehed moodustasid exercitus romanae militiae, kes olid keskaja Itaalia linnade vabade relvastatud kodanike eelkäijad. Teised eksarhaadi linnad organiseeriti samal viisil.

Eksarhaadi lõpp

6. ja 7. sajandil tegi kasvav langobardide ja frankide oht ning ikonoklasmi põhjustatud lõhe ida- ja läänekristluse vahel ja terav vastasseis paavsti ja Konstantinoopoli patriarhi vahel eksarhi positsiooni üha enam vastuvõetamatuks.

Ravenna jäi eksarhi asukohaks 727. aasta mässuni ikonoklasmi pärast. Viimane Ravenna eksarh Eutychius tapeti langobardide poolt aastal 751. Eksarhaat korraldati ümber Itaalia katepanikioniks peakorteriga Baris, mis kaotati aastal 847 saratseenidele ja taastati aastal 871.

Kui frangid ajasid aastal 756 langobardid minema, nõudis paavst Stephanus II eksarhaati. Tema liitlane, frankide kuningas Pippin Lühike annetas endise eksarhaadi vallutatud maad aastal 756 paavstile; see annetus, mille aastal 774 kinnitas tema poeg Karl Suur, tähistas paavstide ilmaliku võimu algust (Püha Peetruse pärand). Endise eksarhaadi peapiiskopkonnad olid arendanud kohaliku ilmaliku võimu ja sõltumatuse traditsioone, mis aitas kaasa kohaliku võimu killustumisele. 3 sajandit hiljem toitis see sõltumatus iseseisvate kommuunide tõusu.

Nii kadus eksarhaat ja keisri valduste väikesed riismed mandril, Napoli ja Calabria, läksid Itaalia katepano võimu alla, ja kui Sitsiilia 9. sajandil araablaste poolt vallutati, ülendati riismed Calabria ja Langubardia teemadeks. Istria ühendati Dalmaatsiaga.

Ravenna eksarhid

NB!: Mõne eksarhi kohta on daatumid ebakindlad.

Decius (584–585)
Smaragdus (585–589)
Romanus (589–596)
Kallinikos (596–603)
Smaragdus (603–608)
Johannes I (608–616)
Eleutherius (616–619)
Isaakios (625–643)
Theodoros Kalliopas (643–645)
Platon (645–649)
Olympios (649–652)
Theodoros Kalliopas (653 – c. 666)
Gregorios (c. 666)
Theodoros II (678–687)
Johannes II Platynus (687–702)
Theophylactus (702–710)
Johannes III Rizocopus (710–711)
Scolasticius (713–723)
Paulus (723–727)
Eutychius (727–752)