Tuumaenergia

Tuumaenergia ehk aatomienergia on füüsika seisukohast aatomituuma moodustavate elementaarosakeste süsteemi seoseenergia, mis võib tuumareaktsioonides vabaneda. Energeetika seisukohast on see elektrienergia, mida saadakse tänu tuumareaktsioonidele tuumaelektrijaamades.

Energeetikaharu, mis käsitleb tuumaenergia kasutamist, on tuumaenergeetika. Tehnikaharu, mis tegeleb tuumaenergia rakendamisega, on tuumatehnika.

Tuumaenergia tootmine

Tuumajaamade levik

2013. aastal oli 30 maailma riigis elektritootmisel käigus 437 tuumareaktorit elektrilise koguvõimsusega 372 GW.^[1] Tuumalõhustumise energia abil toodetakse 16% kogu maailma elektrist ja selline osakaal on püsinud juba paar aastakümmet. Ehitusjärgus on üle 30 uue reaktori elektrilise koguvõimsusega üle 26 GW. Lisaks on kindlalt otsustatud või juba tellitud 94 reaktori ehitamine elektrilise koguvõimsusega rohkem kui 100 GW, mis moodustab veerandi praegu olemasolevast.

Riigiti erineb nii tuumareaktorite arv ja reaktori tüüp kui ka nende toodetud tuumaelektri osa laiades piirides. Kõige rohkem reaktoreid töötab Ameerika Ühendriikides (104), järgnevad Prantsusmaa 59 ja Jaapan 55 reaktoriga. Samas toodab tuumaenergia suurima osana kogu oma elektrist (78%) Prantsusmaa; järgnevad Leedu ja Slovakkia vastavalt 69 ja 57%. Üle kolmandiku moodustab tuumaelekter veel Belgias, Bulgaarias, Ungaris, Lõuna-Koreas, Rootsis, Šveitsis, Sloveenias ja Ukrainas, üle veerandi Jaapanis, Saksamaal ja Soomes ning umbes viiendiku USA-s.

Energia tootmine tänapäevastes tuumaelektrijaamades

Tuumaenergia tootmise aluseks on kasutatava kütuse neutronite ja aatomituumade omavaheline reaktsioon. Enamiku reaktorite kütuseks olev uraan koosneb eelkõige kahest isotoobist, milleks on uraan-235 ja uraan-238. Looduslikus uraanis, mida kasutatakse vanemates reaktorites, on nende isotoopide vahekord vastavalt 0,7 ja 99,3 protsenti kaalu järgi. Enne kasutamist tuleb uraani aga rikastada, kuna uraan, mida tänapäevastes reaktorites valdavalt kasutatakse, sisaldab umbes 2,5 protsenti uraan-235.

Kui uraan-235 tuum neelab neutroni ja lõhustub kaheks suureks energeetiliseks fragmendiks ehk lõhustumissaaduseks, vabaneb energia. Protsessiga kaasneb mitme suure energiaga kiire neutroni vabanemine ja mõningane gammakiirgus. Neutroneid aeglustatakse reaktoris selleks, et nad kutsuksid esile uraan-235 lõhustumist. Selliseid neutroneid nimetatakse sageli soojuslikeks neutroniteks ja reaktoreid, kus kasutatakse neutronite aeglustamist termoreaktorites, soojuslikeks reaktoriteks. Juhul kui uraan-238 tuum neelab hoopis kiire neutroni, saab temast uraan-239, mille lõplik lagunemissaadus on plutoonium-239. Ka plutoonium lõhustub või seob neutroneid, moodustades täiendavalt selliseid aktiniidide isotoope nagu ameriitsium või küürium.

Mõnedes reaktorites üritatakse kasutada kütusena oksiidkütusesegu, mis sisaldab rikastatud uraani, kuhu on segatud kasutatu kütuse töötlemisel saadud plutoonium. Seda käsitatakse kütuse taaskasutusena ja tuumarelvade valmistamiseks sobiva plutooniumi varude kontrolli all hoidmisena.

Kütus on tuumareaktoris kogutud seadmesse, mida nimetatakse südamikuks, kus on ka aeglusti, mis aeglustab neutroneid. Aeglustina kasutatakse enamasti vett või grafiiti. Jahuti, tavaliselt vesi või gaas, juhib tekkinud soojuse kütusevarrastest eemale ja tekkinud aur suunatakse soojusvahetisse. Auru abil pannakse pöörlema turbiinide rootorid, mis käitavad elektrigeneraatoreid.

Kütus on suletud metallkonteineritesse ja reaktori südamik paikneb surveanumas. Mõne tehnilise lahenduse puhul on kütuseelemendid paigutatud eraldi surveanumatesse. Massiivne betoonvarjestus aitab kaitsta reaktori südamikust lähtuva intensiivse kiirguse eest. Suuremale osale reaktoritest on ehitatud täiendav kaitsekest, mis ümbritseb reaktoreid ja tavaliselt ka soojusvaheteid. Värske kütuse aktiivsus on väga väike ja seda võib käidelda ilma varjestuseta. Kui aga kütus jõuab tuumareaktorisse, siis kasutamise käigus tema aktiivsus tõuseb. Selle põhjuseks on eelkõige kütuses tekkivad lõhustumissaadused. Sellest tulenevalt võib reaktoriga toimuva avarii korral keskkonda vabaneda märkimisväärsel hulgal radioaktiivset materjali. Pärast reaktorist eemaldamist on kasutatud kütus kõrge temperatuuriga ning sulamise vältimiseks on vaja teda jahutada ja varjestada, et vähendada kokkupuudet kiirgusega.

Ehkki ohutus on kõikide tuumaelektrijaamade puhul keskne teema, on pärast Tšornobõli avariid ja NSV Liidu lagunemist erilist tähelepanu pööratud vanade nõukogude-aegsete reaktorite ohutusele. Tänu Ida-Euroopa ja endise NSV Liidu spetsialistide pingutustele, mida on toetatud paljude rahvusvaheliste koostööprojektide kaudu, on nende reaktorite ohutuse tagamiseks tänapäevastele nõuetele vastavalt tehtud väga suuri edusamme.

Tuumaelektrijaama käitusest kõrvaldamine

Käitusest kõrvaldamise ehk dekomisjoneerimise (ingl decommissioning) protsess saab alguse tuumarajatise või rajatise osa tööea lõpust ning selle tulemusena ei vaja tuumarajatis enam regulaarset kontrollimist. Sellekohane protsess võib hõlmata aparatuuri või hoonete puhastamist radioaktiivsest saastest, rajatiste või struktuuride demonteerimist ja järelejäänud radioaktiivsete materjalide teisaldamist või viimist radioaktiivsete jäätmete käitluskohta. Paljudel juhtudel on lõppeesmärgiks puhastada tegevuskoht kõikidest olulistest radioaktiivsetest jäätmetest ja saastest, kuid see pole alati võimalik või vajalik.

Praeguseks on vaid üksikud kommertstuumarajatised lõplikult käitlusest kõrvaldatud. Siiski on suure hulga erinevate seadmete, mitmete prototüüpide ja uurimisreaktorite ning arvukate laboratooriumide ja töökodade dekomisjoneerimisest saadud palju kogemusi. Asjaolu, et paljudel maailma tuumareaktoritel on lähenemas kasutusaja lõpp, on koondanud tähelepanu dekomisjoneerimisega seotud küsimustele.

Tuumajaama käitusest kõrvaldamine vajab ranget kontrolli tegevuste üle, et optimeerida töötajate ja elanikkonna ohutus. Rajatiste kõige radioaktiivsemate osade, eriti reaktori südamike käitlemiseks on välja töötatud kaugkasutustehnoloogiad. Nende hulgas on ka väikese ja keskmise aktiivsusega radioaktiivsed jäätmed. Üle jääb ka suurel hulgal ehitusmaterjale, näiteks terast ja betooni, mis pole märkimisväärselt radioaktiivsed. Vahel on vaja erimenetlust, et määratleda neid vabastatud jäätmetena, mis tähendab, et neid ei pea käitlema nagu radioaktiivseid jäätmeid.

Tuumaenergia probleemid

Soojusenergia kaod

Sarnaselt soojuselektrijaamadega ei ole ka tuumaelektrijaamad võimelised kogu kütuse põletamisel saadud soojusenergiat elektrienergiaks muutma. Kaotsi läheb umbkaudu 65% soojusest, mis eraldatakse keskkonda kas sooja veena või aurustatakse korstnate kaudu. Võrreldes kivisöega köetavate elektrijaamadega, on tuumajaamade soojuse kasutamise efektiivsus veidi väiksem.

Vee jahutamiseks on olemas mitmeid võimalusi. Sooja vee võib juhtida otse jõe või järve vette, aga võib kasutada ka jahutusbasseine või korstnaid. Paljudel tuumajaamadel on selleks tarbeks rajatud näiteks tehisjärved. Kui jahutamist vajav soe vesi juhtida suhteliselt jahedasse veekogusse, siis selle tagajärjel võib vesi veekogu mõnes kohas lausa kümneid kraade soojemaks muutuda kui veekogu teistes osades. See aga võib ohtu seada paljud vees elutsevad organismid, mis sõltuvad suurel määral keskkonna temperatuurist. Samas on teada ka juhus, kus ühes Ameerika Ühendriikide tuumaelektrijaamast keskkonda eraldatav soe vesi aitab püsima jääda ohustatud Ameerika krokodillidel. Sellest hoolimata kasutatakse seisukohta vee liigse soojuse ohtlikkusest tihti siis, kui on arutluse all mõne uue tuumaelektrijaama rajamine veekogu lähedusse. Samuti pälvib see probleem meedia tähelepanu põuaperioodidel. Viimasel ajal aset leidnud kuumalainete tõttu on mitmes Euroopa riigis reaktoreid ajutiselt isegi seisatud.

Probleemi ühe lahendusena on võimalik liigset soojust kasutada mõne piirkonna kütmisvajaduste rahuldamiseks. Seda lahendust kasutatakse näiteks Šveitsis, kus ühest tuumaelektrijaamast pärit soojuse abil varustatakse küttega 20 000 inimest. Peale tuumajaamade saab seda rakendada ka kõigil teistel soojuselektrijaamadel, kuigi mõnevõrra piiratult. Põhjuseks on asjaolu, et tuumajaamu ei ehitata tihedalt asustatud aladele, sest seda keelavad mitmesugused õigusaktid ja tihti ka üldsuse vastuseis.

Soojusenergia, mis jääb tuumaenergia tootmisel üle ja vabastatakse ümbritsevasse keskkonda, võib saada mõnikord takistuseks tuumajaama rajamisel. Siiski on see probleem, mis tulevikus leiab endale tõenäoliselt tuumaenergia tehnoloogia arenedes ka lahenduse.

Radioaktiivne kiirgus

Enamik tuumaelektrijaamu vabastavad keskkonda mitmesuguseid gaasilisi ja vedelaid radioloogilisi heitmeid. Inimesed, kes elavad tuumareaktorist vähem kui 80 kilomeetri kaugusel, saavad kiiritust umbes 0,0001 mSv aastas. Samas saab keskmine merepinna tasemest kõrgemal elav inimene aastas 0,26 mSv ainuüksi kosmilisest kiirgusest. Samuti on väidetud, et kivisöega köetav elektrijaam vabastab 100 korda rohkem radioaktiivset kiirgust kui tuumaelektrijaam. Kogu tuumaelektrijaamast saadav kiirgus sõltub jaama tüübist, eeskirjade täitmisest ja jaama kasutamise iseärasustest. Täpseid eritatava kiirguse doose mõõdetakse tuumajaamade ümbruses pidevalt. Samuti teostatakse pidevat kiirgusseiret tuumajaama sees. Seega võib üsna kindlalt öelda, et liigse radioaktiivse kiirguse vabastamine ei ole probleem, mis võiks takistada tuumaelektrijaamade levikut.

Süsihappegaas

Erinevalt teistest levinumatest energiaallikatest ei tooda tuumaelektrijaam oma töö käigus süsihappegaasi. Seetõttu on soovitatud tuumaenergiat kasutada kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärgil. Näiteks Prantsusmaal, kus koguni 78% energiat toodetakse tuumaelektrijaamades, on kõigist teistest tööstusriikidest puhtam õhk ja maailma odavaim elekter.

Selleks et eri energiaallikate mõju loodusele õiglaselt hinnata, tuleb arvesse võtta kasvuhoonegaaside tekkimist kogu kütuse elutsükli jooksul. Tuumakütuse tootmiseks tuleb kaevandada ja töödelda uraanimaaki. Selle jaoks kasutatakse energiat, mis tuleb diisli- või bensiinimootoritest või siis elektrivõrgust, mida varustatakse fossiilkütustest toodetava elektriga. Peale selle vajab palju ressursse ka tuumareaktorite ehitamine ja käitusest kõrvaldamine. Et siiski teada saada, kui palju süsihappegaasi tuumaelektrijaam tekitab, tuleb võrrelda CO₂ hulka energiaga, mida jaam toodab.

Rootsis tehtud Vattenfalli uuringu käigus võrreldi erinevaid energiaallikaid, sealhulgas taastuvenergia tootmisjaamu. Selle käigus jõuti järeldusele, et tuumaelektrijaam tekitab toodetava energiaga võrreldes kõige vähem süsihappegaasi, vaid 3,3 grammi kilovatt-tunni kohta. Tuumaenergia võimalust vähendada kasvuhoonegaaside taset on kinnitanud ka paljud teised uuringud. Seetõttu ei ole tuumaenergia tootmise käigus vabaneva süsihappegaasi hulk mitte probleem, vaid pigem eelis enamiku energiaallikate ees.

Õnnetused tuumaelektrijaamades

Tuumarajatises toimuv avarii võib viia radioaktiivse materjali vabanemiseni, selle sattumiseni väljapoole rajatise piire ning siis on vaja elanikkonna kaitseks rakendada kiireid meetmeid. Mõnel juhul võib radioaktiivse aine vabanemine jääda lühiajaliseks, teistel juhtudel kesta kauem. Rasked õnnetused on juhtunud 1957. aastal Windscale’is Suurbritannias ja Kõštõmis NSV Liidus, 1979. aastal Three Milesi saarel Ameerika Ühendriikides, 1986. aastal Tšornobõli katastroof NSV Liidus ja 2011 aastal Jaapanis Fukushima I AEJ tuumaõnnetus. Ehkki selliseid õnnetusi tuleb ette harva, on arukas nendeks valmis olla.

Kui avarii toimub tuumareaktoris, võivad erinevad gaasilised, vedelad või tahked radionukliidid paiskuda atmosfääri. Seal võivad nad radioaktiivse pilvena tuulega eemale kanduda, hajuda või lahustuda. Osa neist langeb maapinnale, eriti koos vihmaga. Radionukliidide kontsentratsioon õhus kahaneb kiiresti rajatise asukohast pärituule suunas nagu ka põhjustatud kahjustused. Vaatamata sellele võib suur kogus radionukliide langeda maapinnale ka rajatisest väga kaugel.

Tegutsemine avarii korral

Õnnetuspaiga lähedal elavate inimeste kiirgusdoosi vähendamiseks on vaja kasutusele võtta kaitsemeetmed. Kiireloomulisi meetmeid on vaja nende tõhususe tagamiseks rakendada enne, kui radioaktiivne materjal vabaneb keskkonda. See tähendab näiteks seda, et otsused kaitsemeetmete rakendamiseks tuleb langetada prognoosi põhjal, mitte aga oodata, kuni vabanemine reaalselt tuvastatakse. See võib mõnel juhul põhjustada kaitsemeetmete ennetava rakendamise, mis võib osutuda mittevajalikuks, kuid seda tuleb eelistada liiga hilisele tegutsemisele.

Inimestele võib soovitada hoonetesse jäämist seniks, kuni saastepilv on eemaldunud ja radioaktiivse aine vabanemine keskkonda on lõppenud. Et vältida radioaktiivse joodi tungimist kilpnäärmesse, on võimalik võtta mitteradioaktiivse joodi tablette. Vahel on vaja ajutiselt piirata piima ja juurvilja ning muude kohapeal toodetud toiduainete müüki. Kui pilv on möödunud, võib rakendada lihtsaid kaitsemeetmeid maapinna aktiivsuse kõrvaldamiseks – teede ja radade veega uhtmine või aedadest rohu niitmine ja äraviimine. Kui avarii on möödas, võib osutuda vajalikuks teiste kaitsemeetmete rakendamine pikema ajaperioodi jooksul, et kaitsta elanikkonda jääkaktiivsuse eest.

Tuumatööstusega riikidel on põhjalikud ja läbiproovitud hädaolukorra lahendamise plaanid, samuti on sellised plaanid paljudes riikides, mida võib mõjutada naaberriigis toimunud õnnetus. Iga tuumatööstusega seotud ettevõte peab välja töötama hädaolukorra lahendamise plaani ja tutvustama seda kohalikele elanikele. Plaan näeb ette käitaja personali, kohaliku omavalitsuse ja päästeteenistuste kaasamist. Kaasatakse ka riigiasutused ja -ametid. Igaüks rakendab oma kiirgusalaseid ressursse ja teadmisi.

Tüüpiliseks hädaolukorra lahendamise plaani ülesehituse aluseks on sündmuste kulgemisahel. Kiirgustegevusloa omaja edastab avarii algstaadiumis päästeteenistusele selgitused elanikkonna kaitsemeetmete rakendamise kohta. Õnnetuskohast eemal moodustatakse kiiresti koordinatsioonikeskus, kus konkreetsed vastutajad ja tehnilised nõustajad otsustavad, mida on võimalik elanikkonna kaitseks teha ja milliseid keskkonnaseire ja asjakohaseid kaitsemeetmeid rakendada. Elanikkonna teavitamine korraldatakse meedia vahendusel.

Nagu märgitud, võivad tuumaavariid avaldada mõju väga suurtele aladele. Seetõttu nõuab tuumaavariidest varajase teavitamise konventsioon, et iga riik, kus juhtus avarii, mis võib mõjutada naaberriike, informeeriks sellest kohe Rahvusvahelist Aatomienergia Agentuuri ja kõiki naaberriike, kuhu mõju võib ulatuda.

Tuumarelvadest tulenevad ohud

Tuumarelv arendati välja Teise maailmasõja lõpuks ja külma sõja ajal kujunes see üheks olulisimaks vahendiks rahvusvahelistes suhetes. Juba pikemat aega tuumarelva omanud riikideks on Ameerika Ühendriigid, Venemaa, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Hiina. Uued tuumariigid on India, Pakistan ja Põhja-Korea. Lisaks sellele kahtlustatakse tuumarelva olemasolu Iisraelil ja Iraanil. Tuumarelva väljatöötamine nõuab palju aega ja suuri kulutusi ning lisaks korraldab selle üle tõhusat kontrolli Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur. Seetõttu on nii terroristidel kui ka riikidel sisuliselt võimatu tuumarelva varjatult välja töötada.

Tuumarelvade levik

Tuumarelvastust omavate maade arvu võimalik suurenemine kujutab endast kahtlemata üht suurimat tuumaenergeetika arendamisega kaasnevat ohtu. Enamik maailma riike on ühinenud tuumarelvade leviku tõkestamise jm asjakohaste rahvusvaheliste konventsioonidega ning täidab nende sätteid. Paika on pandud järelevalvesüsteem. Tuumarelvastuse leviku tõkestamise eesmärgil kasutavad USA ja mitmed teised riigid tuumaenergeetikas avatud tuumkütusetsüklit. See tähendab, et tuumaenergia tootmise käigus tekkivaid jäätmeid ei töödelda uueks kütuseks. Tõkestamismeetmed ei anna aga alati tulemusi. Tuumaenergia laienev kasutamine järjest suuremas arvus riikides suurendab veelgi riske, et mõnes neist tekkib ahvatlus tuumarelva valmistamiseks. Mida rohkem on tuumakütusetsükli rajatisi, seda raskem on neid efektiivselt kontrolli all hoida. Ohu reaalsust kinnitab lähiajaloo kogemus täielikult.

Tänapäeval on tuumarelva füüsika ja tehnika hästi teada ja selle valmistamiseni on jõudnud salaja nii tööstuslikult-majanduslikult tugevad kui nõrgad riigid. Seejuures on kasutatud tehnoloogiaid kütusetsükli mõlemast otsast: LAV ja Pakistan rakendasid uraan-235 rikastamist, samas kui India, Iisrael ja Põhja-Korea plutoonium-239 eraldamist raskeveereaktori kasutatud kütusest. Praegu tekitavad maailmas ärevust Iraani võimalikud ambitsioonid tuumarelva saamiseks. Sellest murettekitavast asjaolust tuleneb samas oluline järeldus tuumaenergeetika edasise arengu ja jätkusuutlikkuse suhtes: avatud kütusetsüklil ei ole tuumarelva leviku riski vähendamisel olulisi eeliseid suletud tsükli ees. Sama järeldust kinnitab ka 2004. aasta USA Energiaministeeriumi tellimusel valminud rahvusvahelise eksperdirühma korraldatud põhjalik riskianalüüs.

Abi võib olla hiljutistest Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri peadirektori M. ElBaradei ja USA presidendi G. W. Bushi tuumaenergia rahvusvahelisemaks muutmise ettepanekutest. Nende sisu taandub ideele koondada uraani rikastamine ja kasutatud kütuse ümbertöötamine piiratud arvu nn tarnijariikide kätte. Ülejäänud, nn kasutajariigid, saaksid tarnijatelt oma tuumajaamade kütuse ja tagastaksid kasutatud kütuse. Sellega kaoks arvukate kasutajate kätest nii kütusetsükli alguse kui lõpu tuumarelvamaterjalid. Suurim kasu oleks sellest kindlasti väikeriikidel, kes ei peaks arendama välja oma kulukaid kütusetsükli rajatisi, sh kasutatud kütuse lõpphoidlaid.

Ohu ja riskide vähendamine selles valdkonnas saab siiski seisneda ainult riikide tõhusamas sidumises rahvusvaheliste lepetega, efektiivsemas ja paremate tehniliste vahenditega tagatud kontrollis kõikide tuumamaterjalide, -seadmete ja -rajatiste üle ning rangetes sanktsioonides lepete eirajate suhtes.

Tuumarelvade katsetused

Kui tuumarelvi katsetatakse maapinna kohal, paisatakse atmosfääri ülakihtidesse erinevaid radionukliide alates vesinik-3-st ja lõpetades plutoonium-241-ga. Sealt liiguvad radionukliidid aeglaselt atmosfääri alakihtidesse ja edasi maapinnale. Enne katsetuste piiramise keelustamise lepingu vastuvõtmist 1963. aastal pandi atmosfääris toime umbes 500 plahvatust ja pärast seda 1980. aastani veel mõned. 2000. aastatel on radionukliidide kontsentratsioon õhus, vihmas ja inimtoidus palju väiksem kui 1960. aastatel.

Maailmas on praegu inimesele olulise kiirituse seisukohalt tähtsamaid katsetuste käigus tekkinud radionukliidid süsinik-14, strontsium-90 ja tseesium-137. Nende väikesed kogused satuvad kehasse toidu ja joogiga. Kuna neid radionukliide on sadenenud ka pinnasele, kust osaliselt on nad liikunud pinnasesse, põhjustab nende radionukliidide jääkaktiivsus ka inimesele mõningat kiirgust.

Sise- ja väliskiirgus tõstavad võrdselt maailma keskmist efektiivdoosi 0,005 mSv võrra aastas. Seda tuleks võrrelda järsu tõusuga kuni 0,1 mSv 1963. aastal. Määratletud on mõned inimrühmad, kes saavad globaalsest radioaktiivsest tolmust märgatavalt suuremaid doose. Näiteks avastati 1960. aastatel, et Põhja-Euroopa ja Kanada põhjapõdrakarjused saavad oluliselt suuremaid doose kui ülejäänud inimesed, sest nad söövad samblikust toituvate loomade liha. Samblik on aga väga tõhus õhust tseesium-137 koguja. Eeldades, et maailma elanikkond on 6 miljardit inimest, siis hinnatakse tuumarelvakatsetustes tekkinud radioaktiivsust tolmust saadud globaalne kollektiivdoos umbes 30 000 inimsiivertini aastas.

Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur on lisaks tuumarelvade atmosfäärikatsetustes tekkinud laialdase levikuga radionukliididest põhjustatud dooside väljaselgitamisele paljude aastate vältel läbi viinud ka uuringuid atmosfääris tehtud ja maa-aluste relvakatsetuste pikemaajaliste kohalike mõjude kohta. Vaikse ookeani lõuna osa inimtühjadel Mururoa ja Fangataufa atollidel, kus suurem osa katsetustest viidi läbi maa all, ei ületaks doos praegu 0,25 mSv, isegi kui atollid oleksid asustatud. Samuti Vaikses ookeanis paikneval Bikini saarel ulatuksid potentsiaalsed doosid 15 mSv, kuid kasutusele on võetud taastusmeetmed, et seda näitajat umbes 90 protsendi võrra vähendada, enne kui saare elanikud naasevad.

Kasahstanis Semipalatinskis, kus viidi läbi umbes 100 atmosfäärikatsetust, näitab esmane hinnang, et maksimaalne aastadoos võib ulatuda 140 mSv, kui inimesed elaksid kõige tugevamini saastatud aladel. Seda keegi praegu ei tee, kuid selliste võimalike suurte dooside korral on vaja kas saaste kõrvaldada või vältida inimeste viibimist kõige saastatumates piirkondades pikemat aega. Rahvusvaheliselt on kaasatud mitmed ÜRO organisatsioonid, tehakse pingutusi, et Semipalatinski piirkonna inimeste elamistingimusi parandada. Radioaktiivne saaste katsetuspaigas on vaid üks probleem paljudest, kuid sellega on vaja tegelda.

Vaata ka

Viited

↑ Endel Risthein. Energiatehnika ja maailm. Tallinn,TTÜ Kirjastus, 2013. 440 lk

Välislingid

[1] Endel Risthein. Energiatehnika ja maailm. Tallinn,TTÜ Kirjastus, 2013. 440 lk

[1]