Veneetsia doodž

Veneetsia doodž (veneetsia keeles Doxe de Venexia, itaalia keeles Doge di Venezia), mida mõnikord tõlgitakse ka kui "hertsog" (itaalia keeles Duca), oli Veneetsia vabariigi kõrgeim võimukandja ja juht rohkem kui tuhande aasta jooksul. Doodžid valiti linnriigi aristokraatia poolt eluks ajaks.

Juured

Kroonik Diakon Giovanni, kes on ligikaudu aastal 1000 kirjutatud "Veneetsia kroonika" (Chronicon Venetum) autor, järgi kutsuti doodži ametikoht esimest korda Veneetsias ellu aasta 700 paiku, mil see asendas Veneta laguuni varaste asustuste rühma juhtinud tribuuni. Kas esimesed doodžid olid vormiliselt Bütsantsi keisri kohalikud esindajad või mitte, olid doodžid sarnaselt keisriga ametis eluaja ja sarnaselt keisriga peeti ka doodži nii kirikliku, ilmaliku kui sõjalise võimu kandjaks (võimustruktuur, mida tuntakse terminiga tsesaropapism).

Doodži valimine

Doodži privileegid ei olnud täpselt määratletud ja kuigi ametikoht usaldati mõjukate Veneetsia perekondade siseringi liikmetele, hakati hiljem, pärast seda, kui mitmed doodžid olid ametis olles enda ametiga sidunud oma poja, seadusega kontrollima seda päriliku monarhia suunas liikuvat tendentsi. See seadus kirjutas ette, et ühelgi doodžil ei olnud õigust seostada ametis olles enda ametikohaga ühtegi oma pereliiget või määrata pereliikmeid oma ametijärglasteks. Pärast 1172. aastat usaldati doodži valimine viimaks neljakümnest liikmest koosnevale komiteele, mille liikmed valiti Veneetsia Suure Nõukogu (Maggior Consiglio) liikmete seast valitud nelja mehe poolt. Suur Nõukogu ise aga nimetati igal aastal ametisse 12 isiku poolt. Pärast seda kui 1229. aasta valimistel said kandidaadid võrdselt poolthääli, suurendati valijameeste arvu ühe võrra 41 peale.

Aastal 1268 kasutusele võetud uued doodžide valimise eeskirjad olid kasutuses kuni vabariigi lõpuni aastal 1797. Nende eesmärk oli vähendada nii palju kui võimalik üksikute mõjukate perekondade mõju ja eeskirju viidi täide keeruka valimisprotseduuri kaudu. Liisuheitmisega valitud Suure Nõukogu 30 liikme arv kahandati järgmise liisuheitmisega üheksale. Need üheksa liiget valisid 40 liiget ja nende seast valiti liisuheitmisega omakorda välja 12, kelle ülesandeks oli valida 25 liiget. Seejärel valiti nende 25 seast liisuheitmise teel välja üheksa, kes valisid 45 isikut. Seejärel vähendati nende arv järjekordse liisuheitmisega 11 peale, kes olid need, kes valisid lõpuks need 41 isikut, kes hakkasid tegelikult doodži valima. Keegi sel viisil välja valitutest ei osutunud valituks, kui ta ei saanud vähemalt 25 häält 41-st, üheksa häält üheteistkümnest või kaheteistkümnest või seitse häält üheksa valijamehe hulgast.^[1] Nii selle protsessi kui sellele järgnenud tseremoniaalse rongkäigu üksikasjalik kirjeldus on säilinud Martin Da Canale'i töös "Les Estoires de Venise".

Kasutusel oli ka tseremoniaalne vormel veneetslastega nõupidamiseks: pärast seda, kui uus doodž oli valitud, ja enne seda, kui ta andis ametivande, esitleti teda rahvale, kasutades selleks lauset "see on Teie doodž, kui see Teile meeldib". Selle kombe kasutamine lõppes aastal 1423, mil doodž Francesco Foscarit esitleti rahvale sõnadega "Teie doodž", mis ei seadnud enam mingeid piiranguid.^[2]

Reglemendid

Fail:Doge's Palace facing the sea (Venice).jpg

Doodžide paleekompleks Veneetsias

Kui algselt oli doodžidel suur ilmalik võim, siis pärast 1268. aastat olid doodžid pideva range järelevalve all: enne võõramaistelt võimudelt tulnud saadetiste avamist pidi ta ootama teiste ametnike juures viibimist ning tal ei tohtinud olla välisriikides varasid.

Tavaliselt valitsesid doodžid kuni surmani, kuid mõned neist kõrvaldati väevõimuga ametist. Pärast doodži surma hindas tema tegusid inquisitori nime kandnud ametnikest koosnev komisjon; kui komisjon leidis seadusevastaseid tegevusi, oli tema päranditomp kohustatud trahvi maksma. Doodžide ametlik sissetulek ei olnud kunagi suur ja alates aegade algusest jäid selle ameti kandjad tegelema kaubanduslike ettevõtmistega.

Alates 1268. aasta 7. juulist, mil doodži ametikoht oli mõnda aega täitmata, juhtis ex officio riiki consigliere ducale ("hertsoglik nõunik"), kellel oli vicedoge tiitel.

Rituaalne roll

Veneetsia 53. doodži Bartolomeo Gradenigo (1260–1342) münt, mis kujutab doodži Püha Markuse ees põlvitamas

Üks doodžide tseremoniaalsetest kohustest oli tähistada Veneetsia ja mere sümboolset abielu. Selleks visati doodži riiklikult laevalt bucintorolt sõrmus Aadria merre. Varem oli see tseremoonia kutsutud ellu, et mälestada Dalmaatsia vallutamist doodž Pietro II Orseolo poolt aastal 1000. Tseremoonia leidis aset taevaminemispühal. Oma hilisema ja suurejoonelisema kuju sai tseremoonia pärast seda, kui paavst Aleksander III ja Saksa-Rooma riigi keiser Friedrich I Barbarossa külastasid Veneetsia rahu sõlmimisel 1177. aastal Veneetsiat. Riiklikel sündmustel oli doodž ümbritsetud järjest suureneva hulga tseremooniaga ja rahvusvahelistes suhetes oli tal suveräänse vürsti staatus.

Doodž osales ka San Marco väljakult algavatel protsessioonidel. Doodž asus protsessiooni keskmes ja talle eelnesid prestiiži järgi tõusvas järjekorras riigiametnikud ja talle järgnesid staatuse järgi kahanevas järjekorras aadellikud võimukandjad. Francesco Sansovino kirjeldas aastal 1581 seda protsessiooni pisimate detailideni ning tema kirjeldust kinnitab ning täiendab Cesare Vecellio aastast 1586 pärinev San Marco väljakul kulgevat doodži protsessiooni kujutav maal.

Regaalid

Alates 14. sajandist oli Veneetsia doodži tseremoniaalseks krooniks ja tuntud sümboliks corno ducale – ainulaadne doodži müts. Tegemist oli jäiga sarve meenutava peakattega, mis oli valmistatud kalliskividega kaunistatud brokaadist või kulda sisaldavast kangast. Selle all kanti camaurot ehk peent linasest riidest mütsi, millel oli Früügia mütsiga (klassikalise vabaduse sümboliga) sarnaneva kujuga teravik. Teisel ülestõusmispühal juhatas doodž protsessiooni San Marco basiilikast San Zaccaria kloostrisse, kus abtiss andis talle üle nunnade käsitööna valminud uue camauro.

Doodži ametirõivaste hulka kuulusid ka kuldsed ametirüüd, tuhvlid ja tseremoniaalsete kohustuste tarbeks mõeldud valitsuskepp.

Surm ja matmine

Kuni 15. sajandini peeti surnud doodži matuseteenistust tavaliselt San Marco basiilikas, kuhu on maetud ka mõned varasemad doodžid. Pärast seda aga toimusid kõigi hilisemate doodžide matused Santi Giovanni e Paolo basiilikas, kuhu on maetud 25 doodži.

Viimane doodž

Mida enam doodži konstitutsiooni oligarhilised elemendid välja kujunesid, seda rohkem määrati doodži ameti olulisi funktsioone teistele ametnikele või administratiivsetele nõukogudele ning doodžist, kes kunagi oli olnud laeva juhiks, sai pigem laeva käilakuju. Veneetsia viimane doodž oli Ludovico Manin, kes astus 1797. aastal ametist tagasi pärast seda, kui Veneetsia läks linna vallutanud Napoleon I aegse Prantsusmaa võimu alla.

Kuigi Veneetsias kuulutati 1848. aastal 17 kuuks taas välja vabariik, mis püüdis panna vastu Austria poolsele annekteerimisele, ei suutnud see taaselustada doodži tiitlit, vaid kasutas riigi juhtimiseks muid meetodeid (diktaatorid ja kollektiivne riigijuhtimine, sh triumviraat).