Paat

Paat on laevast väiksem veesõiduk.

Piibel

Ent neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juurde järve peal kõndides.

26 Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: "See on tont!" ja hakkasid hirmu pärast kisendama.

27 Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: „Olge julged, see olen mina, ärge kartke!”

28 Peetrus vastas: "Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!"

29 Tema ütles: "Tule!" Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde.

30 Aga tuult nähes lõi ta kartma ja hüüdis uppuma hakates: "Issand, päästa mind!"

31 Jeesus sirutas kohe oma käe, haaras temast kinni ning ütles talle: "Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?"

32 Ja kui nad astusid paati, rauges tuul.

Matteuse evangeelium 14:25-32

Proosa

Seo ekslev paat paadisilla külge, tee algab ja lõpeb samas kohas.
- Nora Ikstena, "Neitsi õpetus", tlk Kalev Kalkun, Loomingu Raamatukogu 13-14 2011, lk 98

Ligi seitsekümmend aastat ühtejärge oli mu isa selle jõe õngemees olnud. Ja ikka seisis ta paat kraavisuus. See oli ta lapsepõlvejõgi, terve ta elu jõgi. Ta tundis iga kääru ja kärestikku Raudna sillast Tobrani välja. Tihtipeale läks ta hommikul, kui ämblikuvõrgud sirasid kastetilkades, või tuli õhtul läbi paksu udupiima.
Suuril silmil, südame värinal vaatasin paadipärast, kuidas ahven viis korgi otsesoodu põhja poole, latikas lükkas lapiti, särg üles-alla hüpitas. Isa oskas suuri säinaid saada ja aeg-ajalt angerjaid. Lambaänilased laulsid ta õngelatil ja paadipink oli rohelise konna lemmikkoht.
Aasta-aastalt jäi isa samm aeglasemaks. Üha tihedamini pidi ta teel ülesmäge peatuma ja hinge tõmbama. Viimastel aegadel sai teda saadetud ja ka vastas käidud, ämber ja õngelatid võetud. Jõelt tõi ta uusi laule ja latikapoegi. Ja siis see õnnetu viimane minemine. Haigusest vaevatud, jõud üsna otsas. /---/ Viimaks jõudsime kohale. Aga paati polnud. Olid ainult post, kett ja tükk paadinina kuiva puud. Ei taha mõelda, ei oska kirjeldada, milline kurbus, pettumus, ahastus ja viha isa silmis välgatasid. Siis tulid suured päris pisarad. Ta toetus posti najale ja kogus kojuminekuks jõudu. Sellest päevast ta päriselt voodisse jäi.
- Anu Raud, "Paadivargale". Rmt: Valda Raud, "Üks elu. Päevaraamatud, kirjad, tõlked, fotod". Tallinn: SE&JS, 2020, lk 171-172

Luule

Puhu, tuul, ja tõuka paati, aja Kuramaale mind!
Kura ema oma tütre lubas kodukanaks mull'!

Liivi rahvalaul, tõlkinud Mart Pukits

Ma vaatan paadist kiikriga,
Kui kaugel on see Saaremaa.
Ei paremat ole kuskil maal,
Kui suisel ajal Saaremaal.

Rahvalik laul "Ma vaatan paadist kiikriga"

Emajõgi!
Emajõgi!
Jookse ruttu, Emajõgi!
Peipsil laiaks järveks saad,
kanna sinna meie paat.

Heljo Mänd, "Ekskursioon" (1967), rmt: antoloogia "Sind ma tahan armastada", 2018, lk 144

Mänd kaldal üksik, jändriksünge, kõrgub.
Salk linde kerkib-laskub tummund veel.
Paat longund purjel, sarlakruskel teel
toob kodukaile mehed, kalad, võrgud.

Eduard Eeda Kook, "Hiiu rannal" I (1979)

Seda paati pole tehtud linnuluust,
kaared ise painutasin tammepuust.
Ei ma pannud pilliroogu mastideks
ega punapõllekesi purjedeks.

Tugev mootor tuksub nagu süda tal,
lained temal mürisevad täävi all.
Ja ta endas kannab kolme kanget meest,
kes on läbi käinud mitme mere veest.

Debora Vaarandi, "Rannakolhoosis", tuntud lauluna Valter Ojakääru viisil

Ma kuulsin Sa hüüdsid
mind teisel pool vett.
Su hääl oli nukker ja hell.

Ma kuulsin, ma seisma
jäin teisel pool vett.
Ei silda, ei paatigi sel.

Lehte Hainsalu, "Teisel pool vett", kogus “Siinpool Toone voolamist” 1972, lauluna Urmas Alenderi viisil ja esituses (ansambel Ruja 1986)

Suur Heinaline meie maile jõudis,
paisjärvel põlend pajju sidus paadi.
Kes teab, kui pika maa ta maha sõudis,
teab mitmest varavalgest saadik

Aivo Lõhmus "Suur Heinaline", 1975 ("Sõnarine. Eesti luule antoloogia", koostanud Karl Muru, 4. köide, Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 427)

Üks pisike paat oli mere pääl,
ei tea mida õnne ta otsis sääl.
Kaks hingelist olid sääl paadi sees,
see üks oli naine ja üks oli mees.
/---/
Üks mure neid ajas küll ilma pääl,
ei muidu see paat oleks seisnud sääl.
Paat põhjani pehkinud, pardani vees.
Ja mõlemad sõudsid, see naine, see mees.

Hando Runnel, "Müüt" kogust "Kodu-käija" (1978)

/---/
Jõeni jõudsin —
sääl minule ei kuulund ükski tilk
ja ükski paat sääl mind
ei sõudnud üle.

Kui nõdrad nägid järsku välja käed!

Doris Kareva, "Pimeduse piiril" I (Vikerkaar nr 1 1986)

Lõpetuse ingel jälle veab mu paati,
mööda suurt ja väga külma vett.
Tema halli selga tunnen lapsest saati,
ta on minu sõber, minu meelepett.

Tõnu Õnnepalu, "Ootad kevadet" (2006)

Seda paati pole tehtud Linnuluust.
Selle sees on palehigipisaraid,
pikkade tundide käes
villi vihutud sõrmi.
Läksin Läbi takjate,
läbi laane ja valusa võsa
paadi jaoks puitu tooma.
Saagisin ja silusin,
raksude rahus raiusin
tüvikate tammede
ja pajude võrasid,
et voolida oma tillukest lootsikut.
Jugapuust tegin aerud, punapõllesid
ei häbenenud purjedeks panna.
Oma tillukest, aga tubli lootsikut
voolisin nii, et saepurusaba taga.
Värvisin ta võikarva,
lihvisin kaared ka siledaks,
et ta pinnal püsiks.

Elisabeth Kaukonen, "Seda paati pole tehtud linnuluust". Värske Rõhk nr 64, aprill 2020

Välislingid