Location via proxy:   [ UP ]  
[Report a bug]   [Manage cookies]                
Mine sisu juurde

Kohtumine

Allikas: Vikitsitaadid
Rebecca Solomon, "Kokkulepitud kohtumine" (1861)
Daniel Ridgway Knight, "Kohtumine" (1888)
Mirit Ben Nun (* 1966), "Kohtumine", s.d.

Proosa

[muuda]
  • "Kas ta on sinu meelest üldse selge aruga inimene, isa?"
"Ei, armas tütar, minu arvates mitte. Mul on põhjust loota, et ta osutub hoopis selle vastandiks. Selles kirjas on nii orjalikkust kui iseteadvust, mis tõotab kõige paremat. Ootan seda kohtumist kärsitusega."


  • Kui ma esimest korda nägin seda kõhna naist, kes käis pisut ettepoole kõveras, nagu kannaks ta mõnd nägematut koormat õlgadel, kelle kitsas, päevitunud nägu oli nagu kokku vajunud kõrgeseljaliseks ninaks ja kelle vesihallid silmad vaatasid aralt ja kitsad kahvatud huuled olid nagu kõverdunud alalisest nutust, ei tundnudki ma suurt pettumust, et mu tõeline ema kujutletuga põrmugi ei sarnane. (lk 14-15)
  • Ema vaatas mind ja mina teda. Meie kummagi pilgus polnud jällenägemisrõõmu.
"Ah see ongi Marianne. Kui suureks teine juba kasvanud," sõnas siis ema ja sirutas minulegi käe.
Ma ei võtnud ta kätt vastu. Ma ei pidanud teret endale määratuks. Mina polnud ju Marianne, vaid Ann. Võõra eksitusest häbi tundes pugesin onunaise selja taha.
"Näe nüüd," noomis see sõbralikul häälel. "Muidu sa ei võõrasta ju, kuidas sa siis nüüd oma ema..." Ja lisas siis selgitavalt: "Me hakkasime teist Anneks kutsuma. Eidel oli kergem välja ütelda ja Amanda oli ka pahane, et sa tema tütarde nimed panid."
"Oh!" ehmatas ema, nii et ta mõlemad käed tõusid suu juurde. "Kus ma võisin teada, et ta pahaks paneb."
"Ää pane sellest tähelegi," rahustas tädi. "Sa tead ju küll, missugune see Amanda on. Eks sa nüüd või hakata last kutsuma, nagu ta ristitud on."
Aga ema ei saanud sellest vihjest veel aru, et ta peab mind ära viima. (lk 15-16)


  • Õieti olen ma veendunud, et Kristus õppis enda kohta palju kasulikku, kui ta kõrbes Saatanat kohtas. Loomulikult oli see vendade kohtumine... inimesed kipuvad liiga kärmesti unustama, et Kurat on Kristuse vanem vend ja vaidlustes kuulub talle kui vanemale teatud eeliseid.


  • Tänapäeval inimesed muudkui kirjutavad mulle ja soovitavad, et preili Marple ja Hercule Poirot peaksid kokku saama. Aga mispärast nad peaksid? Olen kindel, et neile endile see küll ei meeldiks. Hercule Poirot'le, sellele täielikule egoistile, ei meeldiks sugugi, et üks elatanud vanatüdruk talle ta ametit õpetaks. Tema on elukutseline salapolitseinik, preili Marple'i maailmas ei tunneks ta end üldse kodus. Ei, nad on mõlemad staarid, ja nad on staarid kumbki omas laadis. Ma ei lase neil kokku saada, kui mul just äkki ootamatult ei tule selleks kange tahtmine.


  • Ta pöördus tagasi, enne kui oli jõudnud teele asudagi, läbemata pikemalt edasi lükata kohtumisrõõmu.


  • Deemon porises veel natuke endamisi ja siis küsis: "Aga ega sa ei taha teada, mis kohtumised sul täna õhtul on?"
"Vimes vaatas saatkonna suitsevaid varemeid.
"Räägi, oh palun," ütles ta.
"Sul pole kohtumisi," heitis deemon mornilt. "Sa pole mulle öelnud."
"Näed nüüd?" pahvatas Vimes. "Just see ajab mul kopsu üle maksa. Miks mina peaksin sulle ütlema? Miks sina mulle ei ütle: "Kaheksa paiku: lõpeta mäss Ilmalike Toitude ees ja vaata, et Detritus kõiki maha ei laseks", ah?"
"Sa ei öelnud mulle, et ma sulle ütleksin!"
"Ma ei teadnud! Just selline ongi tegelik elu! Kuidas ma oskan sulle öelda, et sa mind millegi osas hoiataksid, kui mitte keegi ei tea, et need asjad sünnivad? Kui sa kuhugi kõlbaksid, siis oleks see sinu töö!" (lk 125-126)
  • "Kolm null viis peale lõunat. Vestlus kapral Pisipepuga kadunud seersant Coloni asjus," ütles deemon pahuralt.
"Mina pole midagi sellist... Kes sulle ütles... ? Kas sa tahad öelda, et mul on kokkusaamine, ilma et ma ise teaksin?"
"Just täpselt."
"Kuidas siis sina sellest tead?"
"Sa ise ütlesid, et ma pean neid teadma. Eile õhtul," lausus deemon.
"Nii et sina saad mulle meelde tuletada kohtumisi, millest ma isegi ei tea?" küsis Vimes.
"Sellest hoolimata on need vältimatult esilekerkivad kohtumised," ütles deemon. "Nad eksisteerivad nii-öelda kohtumiste faasiruumis."
"Mida kuradit see tähendab?"
"Vaata," ütles deemon kannatlikult, "kohtumine võib tulla ükskõik mis ajal, eks? Seega on kõik kohtumised potentsiaalselt olemas..."
"Kus kohas?"
"Ja iga konkreetne kohtumine langeb teoreetilise jadaga kokku," jätkas deemon. "Mina valin sellest arvutatud kohtumiste jadast lihtsalt kõige tõenäolisema." (lk 175)
  • "Bingli-bingli-biip!"
"Jumalad halastagu, mis siis nüüd on?" ägas Vimes.
"Kaheksa peale lõunat. Ee... napp pääsemine mõrvamisest klatšia spiooni poolt?"
Vimes tardus hetkeks. "Kus?" küsis ta metsikult ringi vaadates.
"Pruulija tänava ja Laia tee nurgal," teatas tasane hääl leelutaval toonil.
"Aga mina pole ju seal!"
"Mis mõtet siis kohtumistel üldse on? Mis mõttega ma pingutan? Sa ise ütlesid mulle, et tahad teada, mida sa peaksid..."
"No kuule, keegi ei korralda oma mõrvariga kohtumist!"
Deemon jäi silmapilguks vait, siis aga küsis:
"Kas sa tahad öelda, et see peaks olema hoopis ülesannete nimekirjas?"
Tema hääl värises.
"Et siis umbes: "Tänased tegemised: suremine"?" (lk 200-201)


  • Kohtumine on kokku lepitud. Tundmatud ootavad nurga taga, nad teavad, et me varsti tuleme. Meil on nendest ähmane ettekujutus ja me oleme otsustanud nendega kokku saada, aga me ei tunne neid veel. Need on inimesed, kelle elu ja raskused - pärast seda, kui oleme nendega juba kohtunud - meile korda lähevad. Enamikule meist tundub olevat mõistlik enne mõnd sellist kohtumist natuke aega vaikselt olla ja järele mõelda, kas me ikka oleme valmis selleks, et meid millessegi kaasa tõmmatakse.
Võib-olla on parem kohtumine ära jätta või raamat kinni lüüa, eemale hoida? Juba aset leidnud kohtumist ei saa enam olematuks teha, ja iga kohtumine muudab.
Meie kangelannal on kombeks enne esimest kohtumist mõne tundmatuga vaikselt endalt küsida:
Mismoodi too ootav tundmatu mind muudab?
Kas ma muutun pöördumatult?
Me usume meeleldi, et inimese areng ja enesetunnetus on midagi head ning toimub teadmiste kaudu, mida kogemused meile annavad.
Kui tasuks ühe purustatud elu eest enesetunnetus hoopiski röövitakse - kas me seda siis tahamegi?
Kas sa tahaksid iseennast tunda? Seda küsib meie kangelanna. Ta on sinu ja minu oma. Ta on seal, valguse käes. Varsti hakkab ta paistma. Park, puud...
Ta istub keset äsja õide puhkenud kastaneid. Veel pole midagi juhtunud.


  • Naeratan, pisarad voolavad mööda põski ja ma lähen. Mul on tunne, nagu vana hea sõber oleks minust maha jäänud.
Aga siin teel kasvab sõprus kiiremini ja sügavamalt kui igapäevaelus. Nagu öeldakse - mine reisile, veel parem matkale ja sa õpid inimest tundma. Siin kohtume me matkateel ־ raskuste ja ilu keskel, maski ja butafooriata. (lk 163-164)
  • Teeotsani jõudes hakkab natuke hirmus. Mulle meenub, et Astuuria on ainus paik Hispaanias, kus on säilinud karud. Olen küll unistanud nendega kohtumisest, aga mitte pimedas metsas. (lk 192)

Luule

[muuda]

Meie ainus kohtumine aastate möödudes
oli kahe tooli vestlus
külma laua taga.

  • Wisława Szymborska, "Esimene armastus", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 14


Külmvalged lilled vajusid ja vajusid.
Ma kartsin, et me kunagi ei kohtu.
Nüüd tulid, puudutasid punapajusid.

Ma olin murdeeas, sa lapseohtu.
Siis lumikellukeste sattu hajusid.
Õu õitses, liblekestki polnud rohtu.

Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Kohtumine&oldid=111342"