Nartsiss
Nartsiss (Narcissus, ilmselt kreekakeelsest sõnast ναρκάω (narkaō) - 'kangestun' või 'tuimestun') on raskesti määratletava liikide arvuga sibultaimede perekond amarülliliste sugukonnast. Dekoratiivtaimedena on nartsissid kasutusel vähemalt Vana-Egiptuse aegadest, nartsissiga seostub nii tuntud legende kui sümboltähendusi.
Proosa
[muuda]- Aasija võttis naise. Pärast pulmaööd pärisid sõbrad, kuidas naine ka on.
- "Nagu nartsiss: pea vanadusest valge, nägu kollane, jalad peened ja rohelised."
- Fahruddin Ali Safi, "Inimlikud imetabasused", tlk Haljand Udam, LR 41-41 1982, lk 78
- Üks suvi järgnes teisele, kollased luganartsissid puhkesid õide ja närtsisid palju kordi ning õudust täis ööd kordasid lugu oma häbist, aga tema jäi muutumatuks. Talv ei rikkunud ta nägu ega vääranud teda lillena õitsemast.
- Oscar Wilde, "Dorian Gray portree", tlk Krista Kaer, 2021, lk 143
- Kodunt mitte kaugel märkab Ester tänava mudas lille valendavat, mille saatuseks on varsti hoolimatud inimjalad. Ester seisatab ta ees. See on valge nartsiss. Lill tundub langetatud sinna kas kellegi nööpaugust või peost, kas hajameelsusest või hoolimatusest. Nüüd on ta siin tummalt hinge tõmbamas.
- Ester kummardub ja võtab ta üles. Lill on liigutav oma närbumiskauniduses. Toas Ester asetab lille värskesse vette, kus ta tänulikult veel ellu tõuseb.
- — Tõesti, unustasin hoopis. Sina, tänavaporist leitud nartsiss, oled ju mulle õnnitluseks mu ülikooli lõpetamise puhul.
- Reed Morn, "Tee ja tõde", 2002 (2. trükk), lk 112-113
- Luuletajad on püüdnud Ankh-Morporki kirjeldada. See pole neil õnnestunud. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et linn, kus on miljon elanikku ja mitte ühtegi roiskveetoru, on liialt robustne poeetide jaoks, kes eelistavad nartsisse - ja pole ka ime.
- Terry Pratchett, "Mort", tlk Allan Eichenbaum, 1999, lk 25
Luule
[muuda]Langeda nõrkenud pea lasi poiss nüüd haljasse rohtu.
Silmi, mis vast oma kandjast veel olid joobunud olnud,
surm tuli sulgema siis. Kuid allilma teedelgi käies
sealseis voogudes end veel vaatas ta. Venda najaadid
itkema jäid ning lõikasid peast tema auks oma juuksed,
itkema jäid ka drüaadid ja itkusid kordama Echo.
Kui tuleriita nad siis olid seadmas ja matusetunglaid,
laip kadus äkki ja sealt, kus seisnud ta, leidsid nad lille:
õis oli kollane seest ning kroon oli valge ta ümber.
Ma uitsin üksi nagu pilv,
mis ujub üle oru, mäe,
kui tabas äkitselt mu silm
teel kullase nartsissiväe
just järve kaldal puude all,
kus tuule käes neil kestis ball.
Kõik ilm sai nende sära täis
just nagu tähti Linnutee
ja lõpmatuna rivi käis
seal mööda piiri maa ja vee:
musttuhat minu pilgu all,
neil üheskoos käis tants ja trall.
Ka lained tantsisid, kuid need
ei rõõmutsenud pooltki nii.
Ei kurvaks jääda saa poeet,
kel on nii lustlik kompanii.
Neid vahtides ei aimand meel,
et kink mind saadab eluteel.
Sest sageli, kui laman maas,
kas olgu tühi, mõtlik meel,
nad ennast jälle näitavad
mu õndsa vaimusilma ees:
siis süda vastses rõõmuhoos
nartsissidega tantsib koos.
- William Wordsworth, "Ma uitsin üksi nagu pilv" ("I Wandered Lonely as a Cloud"). Tõlkinud Raul Veede
Mina ja see surnu kuulume ühte.
Mõrude nartsisside maik mu keelel
kordab: läinud, läinud, läinud. . .
Võtan kamaluga ta urnist tuhka
ja tõstan taeva poole: Mis on mul siin?
Valged pilved, kogunege sinavate kuristike kohale:
tunnistage, tunnistage,
et tuhk on see, mis oli päikesevalgus.
- Edith Södergran, "Üks meeleolufragment" I, tlk Debora Vaarandi, rmt: "Tuleviku vari" (1986), lk 76
Varjud kui nunnad lähevad mööda,
Loogeldes loore, kuhu punavad nelgid
Suudlusi; viirukit vaigutab väike reseeda;
Valgeis sõrmis nartsisside neitsid
Kannavad küünlaid, kust kukuvad virvlevad helgid.
- Marie Under, "Õhtu" kogus "Sinine puri" lk 14
Hõõgub tiigi pind ses rohetavas kullas.
Vaikus. Nagu kauges udus kukuvad veel käod.
Seisavad nartsissid kalda niiskes mullas,
vastu vett kui peeglit pöörat tummad näod.
Enesesse keerdund, imetledes, kartes
ilusaimast unenäost kui üleshuikamist,
kuulatavad sirgejoonelistes vartes
oma puhta mahla tasast tuikamist.
Mesilast ei ainsat eales viipa meele
karikad need voolit nagu imelinnu luist.
Peent ja kuldset tolmu tumedale veele
langeb lumivalgeist, õrnalt avat suist.
Neis ei ole roosi õhetavat indlust,
võõras neile liilia siid ja andumise lust.
On nartsissi õites alabastri kindlust,
marmorsamba rühti ja tuhmi helendust.
- Kersti Merilaas, "Nartsiss" II. Rmt: Ammukaar I (1942), lk 148-149
Joob valgeid lilli punasest pokaalist.
Nartsissid? Piibeleht?
Jah piibeleht.
Nii kikivarvul, kergel, kergel kõnnil
tast vari lahkub, kumb
on eht?
- Mari Vallisoo, "Pidu". Rmt: "Mälestusi maailmast". Tartu: Ilmamaa, 2015, lk 245
toanurgas võõristab kevad
valge nartsisside vaas
ei tea kas vanaemal
on juba herned maas
- Viiu Härm, "Kevade tulek" kogus "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 70
Olen nii palju näinud kurbust,
et jääb ainult naeratada
või kõnelda millestki muust.
Kes üldse usub kui räägin:
kord tuld ja nartsisse sadas
sinu noorest tõsisest suust.
- Viivi Luik, "*** Olen nii palju näinud kurbust" kogust "Pildi sisse minek", rmt V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011,(2. trükk), lk 294
On jaamas rongitäis turiste,
kaugsõidureisijaid, aktrisse,
on arste, keemikuid, juriste ...
Ja äkki kleiditäis nartsisse.
Ja äkki kleiditäis nartsisse!
- Väino Karo, "Kleiditäis nartsisse" kogus "Alamlaulud" (1993), lk 12
Nartsiss ja su suu
ühtsama imelist und
hõngavad öhe
- Malle Talvet, "Nartsiss ja su suu" kogus "Nähtamatult, lakkamatult" (1990), lk 33
Kõnnid ikka veel seal
kõrges rohus, unustatud õunapuu kõrval, kasvab
nartsiss, vähesed käivad seal. vaid tema, kes oma
üksinduses on muutunud hundiks, soovides olla ilus,
neelab ta alla kõik kauni, ka nartsissi, sellega ta kõrges
rohus tegeleb, unustatud õunapuu kõrval, kui nartsiss
ta aevastama ajab. aga see ei ole aevastus. see on nagu
armumine, nagu raiesmikult leitud metsmaasikad ja
kuldkingad, mõlemad korraga.
- Triin Paja, "Kõnnid ikka veel seal" kogus "Jõe matmine" (2022), lk 12
Kirjandus
[muuda]- Hermann Hesse, "Nartsiss ja Goldmund", tlk Elmar Salumaa, Kupar, 1996
