Marcel Proust

Valentin Louis Georges Eugène Marcel Proust (10. juuli 1871, Auteuil, Prantsusmaa – 18. november 1922 Pariis) oli prantsuse kirjanik, kes on tuntud põhiliselt romaanisarja "Kaotatud aega otsimas" ("À la recherche du temps perdu") järgi. Eesti keeles on sarjast ilmunud mõned osad nagu "Swanni armastus" (1973, tlk Leili-Maria Kask), "Soodom ja Gomorra" (1995, tlk Tiina Indrikson) ja "Taasleitud aeg" (2004, tlk Tõnu Õnnepalu), samuti "Valik esseid" (2015 Loomingu Raamatukogu sarjas, tlk Triinu Tamm).

"Taasleitud aeg"

Tsiteeritud väljaandest: Marcel Proust, "Taasleitud aeg", tõlkinud Tõnu Õnnepalu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004.

Terve päev selles pisut liiga maamajalikus elamises, mis tundus vaid lõunauinakupaigana kahe jalutuskäigu vahel või vihmahoo ajal, ühes neist elamistest, kus iga salong meenutab lehtlat ja kus toaseinte tapeetidel pakuvad teile seltsi kord aiaroosid, kord metsalinnud — üksteist siiski segamata —, sest need seal olid vanad tapeedid, millelt iga roosi saanuks noppida, olnuks see vaid elav; iga linnu puuri panna ja kodustada, mitte nagu neis tänapäeva tubade suurejoonelistes kujundustes, kus hõbepõhjal on kõik Normandia õunapuud Jaapani stiilis ritta võtnud, et otseteed teie voodiunelustusse tungida; terve see päev, mille ma veetsin oma toas, aknast paistmas pargi kena haljus ja sirelid värava kõrval, veeäärsete suurte puude päikeses helkivad lehed ja Méséglise'i mets. Aga kogu see vaade pakkus mulle naudingut vaid sellepärast, et ma kinnitasin endale: "Küll on kena, et mu toa aknast nii palju rohelust paistab" - vähemalt seni, kui ma korraga keset seda suurt rohetavat pilti tundsin ära Combray kiriku torni - see asus kaugemal ja oli nõnda hoopis tumesinisega maalitud. Aga kuigi ta tundus vaid tumeda suletõmbena mu aknaruudul, oli see ometi kirikutorn ise, mis seal nähtavale oli ilmunud, et aastate ja ljööde pikkust mu silme ette manada. Ja hetkeks toast välja astudes nägin ma koridori otsas, sest koridor oli teisesuunaline, purpurribana paistvat ühe väikese salongi tapetseeringut, mis oli vaid lihtne musliin, aga punane ja kohe süttimas, kui vaid mõni päikesekiir teda puudutama peaks. (lk 15, romaani avalõik)

Meie jalutuskäikudel rääkis Gilberte mulle Robertist, kujutades olukorda nii, et mees küll kipub temast eemalduma, kuid ainult sellepärast, et teda tõmbab teiste naiste poole. Ja tõesti, Roberti elu koormas igavene hulk naisi, nii nagu naisi armastavate meeste elus laiutavad teatud meeskamraadlused, mõttetult kohta kinni hoides ja laiutades, nagu enamikus majades kõik need täiesti tarbetud asjad. (lk 16)

...nagu mõned naised, kes talje päästmise nimel ohverdavad oma näo ja korraga ei saa enam üldse Marienbadist tulema, arvates, et kuna mitut noorust korraga niikuinii hoida ei õnnestu, siis esindagu vähemalt figuuri noorus ka kõiki teisi... (lk 16)

Aga eriti sestsaadik, kui kehalised harjutused nii moodi on läinud, kipub jõudeelu sportlikku kuju võtma ka sportimisest vabal ajal, nii et aja surnukslöömine toimub sageli mingis palavikulises elevuses, mis igavusele justkui enam kohta ega aega ei jäta, mitte enam endisaegses mõnusas äraolemises. (lk 17)

Mu mälust, isegi tahtmatust mälust, oli armastus Albertine'i vastu kaduma läinud. Aga näib, et on olemas ka ihuliikmete tahtmatu mälu, tolle teise mälu kahvatu ja steriilne imitatsioon, mis elab kauem, nagu mõned mõistuseta loomad või taimed elavad kauem kui inimene. Kätes-jalgades peitub küllaga tuimunud mälestusi. (lk 17)

Mis laadi ka mehe armastused poleks, ikka eksitakse tema suhete arvus, sest kord tehakse sõprusi armusuheteks pidades viga liitmistehtes, kord aga arvatakse, nagu välistaks üks tõestatud armusuhe teise, mis on jälle teist tüüpi viga. Kaks inimest võivad öelda: "X-i armuke, ja-jah, ma tunnen seda naist", mainides kumbki erinevat nime, ilma sealjuures eksimata. Naine, keda me armastame, on harva piisav kõigi meie vajaduste jaoks, ja me petame teda naisega, keda ei armasta. (lk 23)

Mis puutub seda laadi armastusse, mille Saint-Loup oli pärinud Monsieur de Charlusilt, siis on nõnda, et kui abielumehel juhtuvad olema sellised kalduvused, on naise õnn tavaliselt kindlustatud. See on reegel, millest Guermantes'id oskasid erandi teha, sest nende suguvõsa mehed, kellel säärane kalduvus oli, tahtsid kõiki uskuma panna, et nad armastavad tegelikult hoopis naisi. Nad afišeerisid seda küll ühe, küll teise naisega ja viisid oma naise nõnda meeleheitele. Courvoisier'd tarvitasid seda kalduvust ettevaatlikumalt. Noor Courvoisier' vikont arvas, et ta on esimene ja ainus inimene maailma algusest saadik, keda tõmbab keegi tema oma soost. Oletades, et see kalduvus on talle tulnud kuradist, võitles ta selle vastu vapralt, võttis vaimustava naise, tegi talle lapsi. Siis üks nõbu selgitas talle, et see kalduvus on üsna levinud, minnes oma headuses koguni nii kaugele, et viis ta kohtadesse, kus ta võis vastavat rahuldust leida. Monsieur de Courvoisier hakkas sellest ainult veel rohkem oma naist armastama, tema paljunemisind ainult suurenes ning teda ja tema naist toodi eeskujuks kui Pariisi parimat abielupaari. Sama ei saa aga öelda Saint-Loup' kohta, sest selle asemel et rahulduda inversiooniga, pani Robert oma naise armukadedusest lausa surema, pidades, sealjuures neist mingit mõnu tundmata, tervet hulka naisarmukesi. (lk 23-24)

Tema kohta

... mida raskemate ülesannete kallale sa asud, seda vähem jääb sul mingitki võimalust keerutada, seda vähem jääb kohta liigsele, sest otsemaid see ei töötaks, nii nagu prantsuse kirjanduses Proust on kõige lihtsam autor. Ta on kohati peaaegu idiootlikult lihtsameelne, samasugune oma ametist jäägitult haaratud, hommikust õhtuni oma tööriistade kohale kummardunud, mitte midagi välist tähele panev käsitööline, nagu on Bach muusikas. Õndsad on vaimust vaesed, sest nad on meist targemad, sest nemad ei lase kunagi silmist kõige tähtsamat.
Tõnu Õnnepalu, "Flandria päevik", 2007, lk 57
On igati sümboolne ja sisuliselt sugugi mitte tähtsusetu, et Proust oma teost lõpetada ei jõudnud. Õieti kuulub lõpetamatus kogu proustliku "projekti" (nagu nüüd on kombeks kunstist rääkides öelda) juurde, on selle sisemine omadus ja isegi tugevus. Elanuks Marcel Proust kauem, "jõudnuks" ta siis oma töö lõpule viia? Väga kaheldav. Sest romaani "Kadunud aega otsimas" kõiki tegelasi ja suurt hulka lugusid ühtesiduvaks jooneks või isegi põhisisuks ongi otsing - otsing, mis toimub ühes teadvuses, selles jutustaja-minas, kelle nimeks on samuti Marcel ja kes seisab autori-minaga kahtlemata lähedastes suhetes. Säärane otsing saab küll katkeda, nagu ta elus ikka katkeb otsija surmaga, kuid mitte lõppeda, sest selle "tulemus" asub paratamatult lõpmatuses, iga uus tulemus, milleni otsingu käigus jõutakse, on vaid ukseks veelgi avaramasse ja võimalusterohkemasse ruumi.
Nõnda on "Taasleitud aeg" lugu sellest, kuidas üks "mina", kes lapsepõlvest peale on unistanud oma teose kirjutamisest, jõuab keskeas viimaks oma kirjandusliku andetuse äratundmiseni ning loobub resigneerudes oma suurest eesmärgist, mille juurde aga üks juhuslik ja kõrvaline sündmus ta jälle tagasi toob, nii et ühel valgustusesarnasel hetkel leiab ta tee "tõelise" mälu ning ühtlasi oma teose kirjutamise juurde.

See äärmiselt napp lühikokkuvõte sobiks muide mitte ainult "Taasleitud aja", vaid ka "Kadunud aja" kõigi 2500 lehekülje ühte lausesse klammerdamiseks. "Taasleitud aeg" on teatud mõttes suurromaani kokkuvõte ning essents. Üks mina jõuab selles äratundmiseni oma minast, laienedes ja universaliseerudes tohutult oma otsingute käigus, muutudes kõigi minaks - ning kaotades seeläbi nii oma isiklikkuse kui teatud mõttes ka oma tähtsuse. Mis jääb, on kunst, inimese teekond; ja mis jääb teha meil kui lugejatel, on samuti sellele teekonnale, oma mina otsimise ja kaotamise teekonnale asuda.

Tõnu Õnnepalu eessõnas teosele "Taasleitud aeg"

Kesksel kohal neis lugudes, nagu ilmselt armastuseski, on maskeraad, mäng märkidega. Üks parimaid sellise maskeraadi kirjeldajaid on kirjandusloos olnud prantslane Marcel Proust, kes on ühtlasi Kundera suur idol. "Veidraid armastuslugusid" võibki mingis mõttes iseloomustada kui "vaese mehe Prousti". Seal, kus Proust on loomulik ja suveräänne, on Kundera pingutatud ja konstrueeritud.
Pisut ongi tüütu see, kui läbinähtav on Kundera püüd olla oluline ja kaalukas. Ta on korralik keskteekirjanik, keda lugedes võib lugeja ilmselt tunda, et natuke eksistentsi keerukust saab tallegi avatud. Arvatavasti pole häbi öelda, et sai loetud Kunderat. Mäletan aegu (olin siis ülikooli teisel või kolmandal kursusel), kui selline asi oli isegi prestiižne. Kas sa Kunderat oled lugenud, küsiti. Aga temas pole seda, mida tema iidolites - Proustis, Musilis, Dostojevskis jne -, tema talent pole nii ekstsentriline, ta ei plahvata kuigivõrd. Ta võiks meeldida ilmselt inimesele, kes loeb aastas näiteks kolm raamatut. Kui juba loed 200 raamatut, siis ei pruugi Kunderast äkki enam tolku olla. Milleks lugeda Kunderat, kui võib lugeda Prousti?
- Janar Ala "Kundera - kas vaese mehe Proust?" Postimees, 21. august 2020, lk 16

Välislingid