Eesti loomastik

Eesti loomastik ehk Eesti fauna on üldmõiste, mis hõlmab Eestis looduslikult elavaid, juhukülalistena Eestisse sattuvaid ja inimese poolt koduloomadena peetavaid loomi. Käesolev artikkel keskendub neist kahele esimesele.

Eesti zoogeograafiline kuuluvus

Üldiselt on Eesti üleminekualaks Lääne-palearktilise ja Ida-palearktilise subregiooni vahel. Loomastikus on valdavad transpalearktilise, ka holarktilise, Eurosiberi ja Euroopa levikuga liigid. Merefauna järgi (Läänemeri) kuulub Eesti Ida-Atlandi boreaalsesse subregiooni. Siseveekogude fauna põhjal kuulub Eesti palearktilise regiooni Vahemere subregiooni Balti provintsi. Eesti on oma asukoha tõttu väga paljude liikide levila piiril (enamasti põhja- või läänepiiril) mistõttu põhja-, lääne-, ja idapoolsete naaberaladega võrreldes on siinne fauna suhteliselt liigirikkam.

Eesti loomastiku koostis

Eesti loomastikku võib maailma mastaabis lugeda üsna liigivaeseks. See on tingitud suhteliselt jahedast kliimast, loomastiku võrdlemisi hilisest väljakujunemisest ja muidugi Eesti territooriumi ja akvatooriumi väiksusest.

Järgnev tabel annab ülevaate praegustest teadmistest Eesti loomastiku kohta klasside kaupa, samuti oletatavast liikide arvust (põhjalikumalt uuritud naaberalade faunade võrdleva analüüsi põhjal).

Klass	Teadaolevaid liike	Oletatav liikide arv
Juurjalgsed	68	140
Viburloomad	89	200
Eosloomad	13	50
Ripsloomad	176	300
Käsnad	3	6
Hüdraloomad	5	8
Karikloomad	3	3
Ripsussid	55	200
Ainupõlvsed	73	40
Kahepõlvsed	110	130
Paelussid	106	130
Ripskõhtsed	6	40
Keriloomad	230	500
Ümarussid	200	500
Jõhvussid	1	5
Siilussid	1	3
Kidakärssussid	14	40
Kärssussid	4	10
Keraskärssussid	1	?
Pisiharjasussid	2	?
Hulkharjasussid	6	?
Väheharjasussid	103	200
Kaanid	19	20
Sammalloomad	7	15
Teod	74	80
Karbid	62	70
Koorikloomad	326	356
Ämblikulaadsed	786	2055
Hulkjalgsed	38	50
Loimurid	1	50
Putukad	~ 10 000	20 000 – 21 000
Sõõrsuud	3	3
Luukalad	71	71
Kahepaiksed	11	11-13
Roomajad	5	5-6
Linnud	359	380
Imetajad	68	68

Põhjalikumalt vt ka Eesti limused, Eesti putukad, Eesti kalad, Eesti kahepaiksed, Eesti roomajad, Eesti linnud ja Eesti imetajad.

Eesti fauna kujunemine

Eesti fauna koostise mõistmiseks pakub palju pidepunkte ta tekkelugu. Praegune Eesti loomastik on kujunenud tõenäoliselt täielikult jääaja järel, nii et ta on suhteliselt noor. Seetõttu puuduvad siin autohtoonsed liigid, vähe on endeemseid liike (ning neidki peetakse endeemideks tõenäoliselt nende harulduse tõttu naaberaladel). Eesti ala asustamine on tõenäoliselt toimunud mitme lainena eri suundadest ning on tihedas seoses taimkatte arenguga. Eesti veekogude fauna kujunemisel on olulist osa mänginud Läänemere areng. Eesti ala asustamine selgrootutega algas ilmselt varsti pärast mandrijää taandumist ja esmase tundrataimkatte teket. Sellest ajast on säilinud mitmeid arktilise levikuga liike. Enamik algseid liike tõrjuti kliima soojenedes põhja poole. Laialeheliste metsade levides hakkas Eestisse tungima soojalembesemat faunat, algul kagu suunast (Eurosiberi komponent), hiljem edelast peamiselt Lääne-Eesti ja saarte kaudu (Lääne-Palearktiline komponent). Subatlantilise kliimaperioodi lõppedes algas uus ida- ja põhjapoolsete liikide sissetung, mis kestab tänini.

Selgrootute väiksema liikuvuse ja suurema liigirikkuse tõttu on varasemad arengujärgud jätnud Eesti selgrootute faunasse rohkem jälgi kui selgroogsete faunasse. Selgroogsete fauna areng on olnud dünaamilisem, asustus lindudega tekkis tõenäoliselt juba osaliselt jää all olnud territooriumil. Arktilised liigid on tänapäeval enamikus kadunud, nende jäänukiteks võib veel pidada näiteks kaurilisi. Järgnenud laialeheliste metsadega soojem periood tõi Eestisse arvukalt mitmesuguseid roomajate, lindude ja imetajate liike, kellest osa kadus kliima uuesti jahenedes üsna kiiresti (metshobune), osa suhteliselt hiljuti (näiteks euroopa piison, euroopa kobras (nüüd reintrodutseeritud), tarvas, sookilpkonn). Eriti 20. sajandil on faunat tugevalt mõjutanud ka inimtegevus (paljude sünantroopsete liikide tulek, mitmete loomade introdutseerimine ja keskkonnareostusest tingitud liikide väljasuremine, elupaikade muutumine inimtegevuse mõjul).

Eesti ala zoogeograafiline liigendus

Kõige laiemas plaanis jaguneb Eesti ala loomastiku seisukohalt mereks ja maismaaks. Maismaaterritooriumi käsitletakse enamasti kolme osana: Madal-Eesti (loode ja lääneosa, saared), Vahe-Eesti (edelast kirdesse kulgev metsane vöönd) ja Kõrg-Eesti (Eesti ida- ja kaguosa).

Madal-Eesti piirkonda iseloomustab lehtmetsade, mereranniku, saarte ja rannikujärvedega seotud liikide rohkus (näiteks kurvitsalised). Läänesaari käsitletakse mõnikord eraldi piirkonnana. Nende omapäraks on paljude soojalembeste liikide säilimine varasemast soojemast kliimaperioodist, kes mandrilt kadunud on.

Vahe-Eesti aladega koos käsitletakse sageli Alutaguse ja Jõetaguse loodusmaastiku massiive. Iseloomulik paljude boreaalsete ja taigaliikide esinemine, samuti paljud suured inimpelglikud metsalinnud.

Kõrg-Eestile on omane kultuurmaastike rohkus, suuri metsamassiive pole. On mitmete avamaastikuliikide elupaigaks, leidub paljusid lõunapoolseid liike, kelle levila põhjapiir Eestit läbib.

Eesti fauna uurimise ajaloost

Eesti fauna tõsisem tundmaõppimine algas Tartu Ülikooli taasavamisega 1802. aastal. Suurema hoo sai uurimistegevus sisse zooloogia õpetamise algusega eraldi distsipliinina 1822, millega seoses asutati zooloogiakabinet ja selle kogudest veidi hiljem ülikooli zooloogiamuuseum. Oma panuse Eesti fauna uurimisse andsid teiste seas ka tuntud teadlased Karl Ernst von Baer, Alexander Theodor von Middendorff, Adolf Eduard Grube ja Johann Friedrich Eschscholtz. Algselt ülikooli juures tegutses ka 1853 asutatud Eesti Loodusuurijate Selts, mis aitas muuseas zooloogilist uurimistööd koordineerida. Sajandi teisel poolel tekkis uus uurimiskeskus Tallinnas Eestimaa Provintsiaalmuuseumi näol (1864). Tartu Ülikooli muutumise järel rahvusülikooliks algas ka Eesti loomastiku süstemaatilisem uurimine. Selgrootute uurimisel on eriti suuri teeneid Wilhelm Petersenil, Hans Kauril, Johannes Piiperil, Harald Habermanil, selgroogsete uurimisel Juhan Aulil, Mihkel Härmsil, Heinrich Riikojal, Eerik Kumaril.

Teise maailmasõja järel said Tartu Ülikooli kõrval peamisteks uurimiskeskusteks Eesti NSV Teaduste Akadeemia Bioloogia Instituut (alates 1952 nimega Zooloogia ja Botaanika Instituut). Endise Eestimaa Provintsiaalmuuseumi kogudest loodi Tallinnas asuv Riiklik Loodusmuuseum.

Vaata ka

Välislingid

Karvasest mammutist ameerika naaritsani ehk Eesti loomastiku arengulugu Eesti Loodus, 2007, nr 8.