Eestirootsi keel

Eestirootsi keel
Piirkonnad	Lääne-Eesti
Keelesugulus	indoeuroopa keeled; germaani keeled; põhjagermaani keeled; idaskandinaavia keeled; eestirootsi keel

Eestirootsi keel ehk rannarootsi keel (ka rannarootslaste keel; rootsi keeles estlandssvenska) on Eestis keskajast kuni 1944. aastani (harva ka tänapäeval) rannarootslaste ehk eestirootslaste kõneldud rootsi keele kuju, mis liigitub rootsi keele idamurrete alla.^[1]

Eestirootslased Pakri saartelt, kes evakueeriti 1940. aasta sügisel Rootsi.

Eestirootsi keelt kõneldi peamiselt Lääne-Eesti rannikualadel ja saartel. Nende alade omanimetus oli Aiboland (ka Egeland) ja tähistas mõnes mõttes kodumaad. Ühtlasi võib neid alasid kokkuvõtvalt nimetada ka Eesti-Rootsiks (rootsi k. Svenskestland / Svenska Estland). Aibolandi alla kuulusid peamiselt Noarootsi (rootsi k. Nuckö) ja teised Haapsalu (rootsi k. Hapsal) ümbruses paiknevad piirkonnad ning saartest Hiiumaa (rootsi k. Dagö), Muhu (rootsi k. Moon), Naissaar (rootsi k. Nargö), Osmussaar (rootsi k. Odensholm), Vormsi (rootsi k. Ormsö), Ruhnu (rootsi k. Runö), Saaremaa (rootsi k. Ösel) ja Pakri saared (rootsi k. Rågöarna).^[2]

Eestirootsi keelt võidi kõnelda ka teistel maismaa aladel, kus elasid eestirootslased. Erinevad eestirootsi keele murrakud arenesid riigirootsi keelest sõltumatult aastasadade jooksul. Seeõttu on eestirootsi keeles palju vanamoodsaid ja ka täiesti uusi vorme. Paljud neist on kasutuses ka soomerootsi keeles. Kuni eestirootslaste põgenemiseni II maailmasõja ajal olid eestirootslaste aladel suhtluskeelteks nii rootsi kui ka eesti keel.^[2]

Peale Eesti taasiseseisvumist on eestirootsi keelele antud uus võimalus Hiiumaa ja Saaremaa põhikoolides valikkursusi õppides. Emakeelena on dialekt välja suremas. Peamised rääkijad on eakad inimesed, kes kuuluvad Eestist II maailmasõja ajal lapsena lahkunute põlvkonda. Eestis elas 7641 rootslast, kes asusid ümber või põgenesid 1943-1944 Nõukogude okupatsiooni kartuses Rootsi. Peale sellist sündmust jäi Eestisse umbes 1500 eestirootslast. Eestisse on jäänud rannarootsi keele oskajaid väga vähe ja peamiselt räägitakse seda Stockholmis.^[3] 1989. aastaks oli Eestisse jäänud vaid sadakond eestirootslast, neist viis Vormsi saarele. Maria Murman oli viimane, kes kohalikus murrakus laulis.^[4]

Keelele iseloomulikud tunnused

Suhted teiste rootsi keele murretega on välja selgitamata. Tõenäoliselt mõjutasid teised rootsi murrete piirkonnad pikka aega ka eestirootsi keelt. Paljud sõnad nii saksa, vene kui ka eesti keelest on suuresti aidanud murretevahelisi seoseid leida.

Fonoloogiliselt on eestirootsi keeles palju arhailisi jooni. Näiteks on säilinud vanaaegsed langevad diftongid ai, au ja öy, mis on ajas muutunud ja neist on alles jäänud vaid kaks. Eestirootsi keeles esineb ka sekundaarne diftong, näiteks sõnades, mille tüvelõpuvokaal on pikk å: strå, gå jne.

Mitmes asesõnas on algse rootsi d asemel t, näiteks du (sina) asemel tu, mis tuleneb veelgi vanemas rootsi keeles esinenud þ teisenemisest. Üldiselt iseloomustab eestirootsi murrakuid palataliseerimata k ja g ning see, et neid konsonante sisaldavaid häälikuühendeid gj-, kj-, sk- häädatakse vastavalt kirjapildile (rootsi keeles enamasti erineb sellistes ühendites kirjapilt hääldusest), kuigi gj- hääldub eestirootsi keeles pigem nagu dj-.^[5]

Murrakud

Rootslaste sisserännak Eestisse on kaasa toonud väga palju murdeid. Eestirootsi keeles ei esine ühte ja kindlat murret vaid see jaguneb mitmeks väiksemaks murrakuks. Neid saab eristada eri murdejoontega. Kõige enam on säilinud arhailised murdejooned, mis on tänaseks murretest kadunud. Eestirootsi murdeala võib jagada neljaks suuremaks piirkonnaks. Kõige räägitumad ja suuremad murrakud on Noarootsi-Riguldi-Vormsi (Nuckö-Rickul-Ormsö) ning Pakri-Kurkse-Vihterpalu (Rågöarna-Korkis-Vippal). Nendele lisanduvad Ruhnu (Runö) ja Naissaare (Nargö) murrak. Murrakuid on mõjutanud suuresti eesti keel, sest eri piirkondades puutusid rootslased eesti keelega kokku. Eriti suur oli mõju nendes piirkondades, kus eestlased ja rootslased kõrvuti elasid. Eesti keele mõjutusi oli väga tunda, sest see mõjutas hääldust.^[3]

Näiteid

Noarootsi murrak:

Stick tälknin i stolpan o hälvtor stolpan topa kalkan, säte Halmen o Hälma färe kalkan o ker te Nuckö toka.^[6]

Riigirootsi keel:

Stick täljkniven i stolpen och vält stolpen på kälken, sätt Hjälmen och Hjälma för kälken och kör till Nuckö.

Vaata ka

Eesti rootsikeelsed kohanimed

Viited

↑ "Põhjagermaani keeled". Vaadatud 7. oktoober 2021.
↑ ^2,0 ^2,1 Bergman, Olle (5. veebruar 2013). "Här flyr Estlands svenska". Språktidningen. Vaadatud 7. oktoober 2021.
↑ ^3,0 ^3,1 Asu, Eva Liina (1. detsember 2017). "Eestirootsi keele prosoodia tunnusjooni". Folk Belief and Media Group of the Estonian Literary Museum, Estonian Institute of Folklore, EKM Teaduskirjastus. Vaadatud 7. oktoober 2021.
↑ Fellman, Ida (6. aprill 2010, muudetud 19. mai 2016). "Estlandssvenskar på Ormsö 1989". Svenska Yle. Vaadatud 6. detsember 2021. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)
↑ Rosenkvist, Henrik (2018). "Estlandssvenskans språkstruktur" (PDF). Göteborgsstudier i nordisk språkvetenskap 33.
↑ "Nordisk Familjebok". 1914. Vaadatud 07.10.2021.

[1] "Põhjagermaani keeled". Vaadatud 7. oktoober 2021.

[:1-2] 2,0 ^2,1 Bergman, Olle (5. veebruar 2013). "Här flyr Estlands svenska". Språktidningen. Vaadatud 7. oktoober 2021.

[:0-3] 3,0 ^3,1 Asu, Eva Liina (1. detsember 2017). "Eestirootsi keele prosoodia tunnusjooni". Folk Belief and Media Group of the Estonian Literary Museum, Estonian Institute of Folklore, EKM Teaduskirjastus. Vaadatud 7. oktoober 2021.

[4] Fellman, Ida (6. aprill 2010, muudetud 19. mai 2016). "Estlandssvenskar på Ormsö 1989". Svenska Yle. Vaadatud 6. detsember 2021. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)

[5] Rosenkvist, Henrik (2018). "Estlandssvenskans språkstruktur" (PDF). Göteborgsstudier i nordisk språkvetenskap 33.

[6] "Nordisk Familjebok". 1914. Vaadatud 07.10.2021.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]